Kuidas kaks korda samasse ämbrisse astuda

Nägin reede õhtul Külgkorvide & Quadide Karikasarja selle hooaja võistluskalendrit. Selle sarja kalendrit, mida aitasime alates eelmise aasta märtsist nõu ja jõuga käima lükata. Ja Aravetet hoolimata sarja peakorraldaja viimase telefonikõne ütlusest ja eelmise aasta lubadustest loomulikult sees ei ole. Kuna panustasime just korvide ja quadide sarja käimalükkamisse väga palju aega ja energiat, oleme päris solvunud. Selline tunne on nagu sulle oleks näkku sülitatud, hinge situtud ja siis veel kõrge kaarega peale lastud. Kui kuradi lollid me saime olla!? Jälle!?

Ammustel aegadel kui Korvikunnid hakkasid hoogu sisse saama pöördus toonane Pealik meie poole koostöövariantideks ja leidmaks nõu, kuidas need krossiasjad ikka käivad. Tuljol on selles vallas palju aastaid kogemusi ja minu esimene rajaaasta sai alguse 2009. Tuljo andis Pärsile edasi oma hindamatud teadmised, mis aastatepikkuste kogemustega kogutud olid. Kõikvõimalikud kontaktid, süsteemid. Kui sa pole ses valdkonnas tegelenud, on päris keeruline kellegi käest küsimata uurida välja, kuidas käib krossidel toitlustamine, kes on õigupoolest kommentaatorid, kust on võimalik saada võistluste korraldamiseks lisakopikaid, kes kiirabiteenust pakuvad, kuidas ajavõtt käib, kus reklaami teha, kuidas kohtunikke leida, millist personali on vaja palgata, kes on kõikideks nendeks töödeks pädevad, et päev sujuks, kuidas erinevatel radadel kastmisprobleemi lahendada ja kui palju see kõik maksma läheb ja nii edasi ja nii edasi. Krossi korraldamises on väga palju pisidetaile, mida ei tohi kahe silma vahele jätta. Lihtne on neis asjus pöörduda teiste poole, et mitte uuesti leiutada jalgratast ja saada teadmisi neilt, kes on läbi aastate omad vitsad juba saanud ja toimivad lahendused välja mõelnud.

Meie koostöö Korvikunnidega oma kuus-seitse aastat tagasi oli selles vormis, et aitame nii Aravete rajal kui Järva-Jaanis võistlusi korraldada ja kui jääb õhku tulusid, jagame need pooleks. Saime päris kõvasti tööd teha, sest ega siis teine osapool ei tule sulle rajale trimmerdama, rada ette valmistama või muru niitma. Ta ei viitsinud isegi ajavõtule korralikku eeltööd ära teha, et võistluspäeval kõik sujuks, mistõttu kuhjusid topeltnumbrid ja apsud ajavõtus, mistõttu tekkis meil ka suur tüli, mille raames Pealik palus mul end põlema panna. Loomulikult tegi ta seda väga “dzentelmenlikult”, sõites autoga murule, mugavalt juhiistmelt tõusmata 😀 Ja tulud – neid suurt ei jäänudki, sest Pealiku poolsed kulud olid lihtsalt niivõrd suured: 400 eurot personalile, kes tema jaoks käisid asju püsti panemas nagu telk, pingid jne, iga diplom maksis, ulmesummalised karikad, lisaks metallist medal 5 eurot jne ehk siis kuludesse kanti võimalikult ohtralt kõiksugu kummalisi asju, mida oleks saanud näiteks ise autoistmelt püsti tulles ära teha. Ja no metalliettevõtte omanik kirjutab kuludesse 5 eurot tükk metallist medalid. Kuradi lollid olime, et me tol hetkel ei pannud omalt poolt kuludesse rajameistri töötasu või traktori renti või mida iganes, vaid võtsime seda loomuliku asjana, et need masinad ja oskused on ju nagunii olemas ja kuludesse läks vaid küte. Ei ole meist erilisi äriinimesi, aga ausalt öelda pole see ka kunagi eriline eesmärk olnud. Äge on mu meelest, kui saad teha ägedaid asju siin elus ja igasugu põnevaid kogemusi. Ja nii me Pealikul hinge sittuda lasimegi, koolitasime välja, lasti üle ja enam Aravetele võistluspakkumisi ei tulnud.

2013 Korvikunnide motoparaad Aravetel

Me juba ammu ootasime, et millal Korvikunnid oma tegevuse lõpetavad (olgem ausad, viimased paar aastat oli see ikka väga ligadi-logadi), sest küpsemas oli edasine plaan, mida põgusalt paari rajaomanikuga ka arutatud sai. Nimelt on üle kümne aasta moto-orienteerumise maailmas toiminud väga hästi süsteem, kus iga kuu ühes Eestimaa nurgas korraldab üks tiim ühe võistluse oma eelarvega. Peetakse ühist punktiarvestust ja käitutakse ühiste reeglite järgi, aga keegi suurt kellelgi seljas ei ela ja otseselt mingit katuseorganisatsiooni pole. Nii mõtlesime meiegi, et maru hea süsteem ju tegelikult. Lepiks erinevate rajaomanikega kokku, millal keegi etapi korraldab, eelarve on igaühel oma, kellelegi katust ei maksa, peame ühist arvestust ja kodulehte ja sari korvidele ja quadidele toimiks! Ja korraldajateks oleks kogemustega oma ala spetsialistid ehk siis rajahaldajad.

See oli meie mõte. Kuni eelmise aasta märtsis ilmutas end meile üks tegelane Asko, kes samuti korviga sõidab ja tegi teatavaks, et tema maailma kõige suurem soov oleks hakata Korvikunnide asemel uut sarja korraldama. Ta pöördus meie poole murega, et tema ei tea krossi korraldamisest ööd ega mütsi ja kas saaksime teda ses osas aidata. Me ei tundnud teda inimesena. Kuna olime Korvikunnidega lahkelt käitunud ja ämbrisse astunud, olime väga umbusklikud, teisalt ahvatles see, et vaat kui tore, kui keegi tuleb ja võtab kogu selle kupatuse enda kanda ja hakkab asja vedama. Meie mureks suuresti oli ka see, et kuna EMFi alt ei toimu korvidele-quadidele just ülemäära võistlusi, on sellele vaja lisa, sest viie-kuue sõidu pärast pole mõtet üht Zabelit ülal pidada.

Ja nii me siis Asko ja ta naise ripsmepilgutuste saatel ära sulasimegi, alla andsime, unustasime varasema ämbrisse astumise ja kukkusime pliiatsi ja paberi abil süsteeme lahti seletama ja kontakte jagama. Meie suurim küsimus oli, et aga mis meie sellest saame, kui me sind aitame? Võistlused Aravete rajal ja edasine jäi õhku rippuma koos hulga suurepäraste lubadustega. Reaalsuses jõudis lõpuks klubi garaaži ette ka kümme alust vanu tänavakive. Koolitasime, harisime, jagasime oma teadmisi ja kogemusi. Sõitsime Kose vahet, et nõu pidada. Panustasime asja hingega, aga hakkasime juba üsna pea piki näppe saama ja korduvalt oli tahtmine sellele inimesele käega lüüa, aga siis lasime südamed magusal jutul jälle sulatada. Oma ettevõtte alt osutasin talle teenustööd ehk et viiesaja raha eest tegin nullist kodulehe, disainisin vajalikud elemendid, koostasin kogu sisuloome, lõin eelregamise, tegelesin sotsiaalmeediaga, kirjade saatmiste, info levitamisega, kuulutuste tegemisega, kirjutasin kokku võistlustingimused ja eriti tigedaks ajab see, kui sa oled töö teinud ja pead seda piskut valede saatel mööda ilma taga ajama. Kes on vähegi kodulehtede tegemise, graafilise disaini, turunduse ja sisuloomega kokku puutunud, teab, et need teenused sai noormees põhimõtteliselt muidu. Iga võistluse kohta uudiste tegemine ja inimeste intervjueerimine (Jaanikesest õnnestus mul klipp isegi AK Sporti saada), järeluudis, fotografeerimine, iga ürituse eelregamine, info laiali saatmine, meililistide ja kontaktide kokku korjamine, sotsiaalmeediaga tegelemine ja iga kuu kolme sotti kogu selle töö eest kerja nagu viimane lollakas. Tänan, ei! Võin kinnitada, et ma ei ole ainus, kes osutatud tööde eest oma raha kerjama pidi. Nii ma sügisel ka Askole ütlesin, et neid töid mina enam ei teosta, sest mulle ei meeldi raha kerjata.

Aga ärgem unustagem üht asja, et need tegevused olid tellitud töö kodulehe ja sotsiaalmeediaga ja nende eest tasumine. Hoopis teine lugu on sellest, kui tihti püüti mind isikuna tanki lükata võistluspäeval, et pea ikka sina koosolekut, aita meid nii ja naa, kuidas küll see ja too olukord lahendada, minge küsige Maria käest, tema teab. Lolli peaga võitlesin, helistasin ja kirjutasin kirju, et Jaanikeses võistlus üldse toimuma saaks, sest viimasel hetkel kukkus EMF kiiruga kaikaid kodarasse loopima. Ei, mina ei ole sarja peakorraldaja, ei taha olla ka ja mina ei pea midagi teadma ega ütlema. Me aitasime oma teadmiste ja kogemustega selle nimel, et korvid ja quadid ikka jätkuvalt ka Aravetel võistleksid, aga meid lasti üle. Järjekordselt. Aasta tagasi märtsis tuli kutsikasilmne noormees me jutule, esialgu tahtsime ei öelda, kartes, et meid üle lastakse, aga silma sisse lubati, et tema ei ole iialgi selline. Ptüi, raisk! Ma ju teadsin, et nii juhtub!

Sain oma pahameele kirja ja hulga kergem hakkas. Nüüd ei pea igaühele seletama hakkama, miks Aravetel võistlusi pole, vaid saab blogisse lugema suunata. See jutt siin on selleks, et motosportlasi  kurssi viia korraldusmaailma eluga ja teavitada rahvast, kuidas asjad päriselt kulisside taga käivad. Tegelikult oli see juba kolmas sarnane ämber, aga vast ongi kolm kohtus seadus. Igal juhul edu KQK sarjale ja meie läheme eluga lihtsalt edasi, tegime jälle vigu, aga teeme ka järeldusi, oleme jälle targemad ja küpsemad 🙂 Üks õppetund taaskord saadud, vimma ei pea, sest kedagi peale iseenda pole ju süüdistada. Lihtsalt mõned tegelased saab oma elust nüüd välja kirjutada ja keskenduda olulisematele asjadele.