Ei mõista – päevad lähevad, aga tundub justkui tööl poleks tulemust. Tahaks ikka üha rohkem ja rohkem jõuda, aga kuidagi ei taha õnnestuda.
Vahepeal käisin jälle ühel EMFi koosolekul, kuhu olid kokku kutsutud Eesti meistrivõistluste etappide korraldajad. Meie peame oma rajal külgkorvidele ja quadidele eestikate etappi 10. augustil. Läksin siis kokkulepitud ajal kenasti Mäosse kohale, viisin hommikul veel mehe ja lapse töö juurde ja siis uuesti bussinina vastupidises suunas. Vähe ma ei olnud tige, kui avastasin kohale jõudes, et kokkulepped ei kehti ja mind unustati teavitamast, et koosolek ära jääb.
Paari päeva pärast oli uus katse. Kokkuvõttes võib öelda seda, et kulud korraldaja jaoks kasvasid veelgi ja vastusaadavad hüved ei suurenenud kuidagi. Enam ei tule EMF ise oma reklaammaterjale ja bännereid paigaldama, vaid nüüd peame meie tööjõu palkama, kes seda teeks. Ka võistluste registreerimise tasu tõusis. Nende poolt on karikad, veidi soodsam ajavõtt, plakatid ja piletid, reklaam. Päris kulud on ikka kõik päris korraldaja kanda. Sestap mulle tegelikult üldse ei meeldi need üritused seal Facebookis, kus eestikate korraldaja on EMF, sest enamus inimesi nii arvabki. Töö teeb ära ikka korraldaja klubi ja raja haldaja. Kokkuvõttes polnud koosolek isiklikult minu jaoks väga asjalik, erilist arutelu ei toimunud, vaid vaatasime lihtsalt koos võistluste korraldamise tingimused üle.
Eelmisest koosolekust teemal Põrgulised, Piksepini, Korvide-quadide sõit EMFi alla ei ole enam mitte miskit kosta olnud ega edasist arutelu olnud. On siis vist kõik ikka nii edasi nagu senini.
Vahepeal on aga krossirada jõudnud üles sulada ja trennihooaeg alata, mis tähendab meile taas pikki päevi rajal askeldamist. Ja nagu kõik viimased kevaded, pole seegi eriline erand. Alles jõudis viimane jää sulada, puud pole veel lehteski ja me peame juba kastma. Buldooseril on veel nipet-näpet teha ja saab sellegi varsti rajale toimetada. Belarusi abiga sai rajameister raja läbi randaalida ja teraga siluda, aga linttraktoriga on ikka parem. Hirmus palju oleks nüüd tarvis rajal toimetada ja tööjärjega ka metsarajale jõuda. Ja nagu tegemisi veel vähe oleks, on kohalikud nagamannid varmad meile tööd veel juurde tekitama. Nimelt käisid tatid üks õhtu rajal laamendamas ja suurim ohver oli meie teadetetahvel, mis puruks peksti. Päris tigedaks ajab või mis?
Ühesõnaga on rajal trennielu hoogsalt käima läinud ja kui hetkeks mõtled, et tea, kas enam viitsibki või pühenduks vahepeal ka millelegi muule, siis head inimesed oma heade sõnadega meenutavad sulle, et kurask – tegelt on ju ikka tore ka. Näiteks ühel nädalavahetusel kui mässasime väikse bebega murul ja ta end seal üle konnade rullis, tuli üks sõitja ka murule ja lihtsalt istus mu juurde maha, et juttu vesta. Tore on hääde inimestega juttu puhuda ja lihtsatest argiasjadest vestelda ja veel toredam on tunda, et su tööd väärtustatakse. Ausalt ka – ainult hääd inimesed, need toredad jutuajamised ja hääd sõnad annavad meile motivatsiooni ikka sama rada pidi jätkata. Aitäh teile teie headuse eest – teete meil ikka maru tihti südame alt soojaks.
Ja üha rohkem on meie rajale hakanud ka pisemaid tegelasi tulema. Nii on me pisitütrel – kes muide mõni aeg tagasi sai nüüd aasta vanaks piigaks – ka kenasti rajal toredat tegevust ja mängulusti teiste omasugustega. Selle suve eesmärk on kindlasti lastele raja äärde oma aiaga piiratud nurgake tekitada, nii et nad sealt jooksu ei saaks panna ja samas leiduks seal neile mõnusat tegevust – kiiged, liivakast, liumägi. Et mõned isad, kes on lapsed rajale kaasa võtnud ja emmedele puhkust annavad, ei peaks lapsi oma trenni ajaks kuuti pistma ja multikatega nutiseadmeid pihku andma.
Ja mis kõige toredam on, on see, et ma kirjutan seda juttu siin Pärnu-Riia bussist. Mõnikord on inimesel unistused, aga kui asi võiks reaalsuseks saada, tekib mõnikord mingi kummaline hirm oma mugavustsoonist lahkuda. Olen juba ammu mõelnud, et kui laps saab aastaseks, luban issile oma tütrega kvaliteetaega ehk siis ma olen liiga kaua korralikult magamata olnud ja tahaks üle pika aja mina ise iseenda seltsis ka olla. Veeretasin seda mõtet oma peas, aga ema süda ei lubanud seda kõva häälega välja öelda. Surusin siis üks päev selle ema südame natukese vaiki ja pidasin aru oma hingega, kes arvas, et mis passid, bronni lennupiletid ja tuld! Pere kiitis mõtte heaks ja nii ma vaid paar päeva tagasi soodsaid lende taga hakkasingi ajama ja ära ostsin. Nüüd ootab mind korralik seiklus, kus saan täitsa mina ise ja iseenda seltsis olla. Tuljo ei saanud mind täna Pärnu ära tuua, sest rada vajas kastmist ja nii ma juba päeva ajal Paides bussile istusin ja Pärnu sõitsin. Nüüd on suund juba Riia poole, sealt edasi Vilniusesse, kuhu peaksin jõudma kella poole kolmeks öösel. Siis on mul mitu tundi aega, et jalutada bussijaamast lennujaama, kuhu on vist tsipa vähem kui viis kilomeetrit. Hommikul kell seitse istun lennukile ja maandun Ateenas. Sealt lähen vist metrooga ühte kohta, vahetan liini ja sõidan teise kohta. Päris täpselt veel ei teagi, kuidas ma kuhu saan, aga otsustasin elu usaldada. Kokkuvõttes peaksin jõudma GSTraveler nimelisse asutusse, kust rendin pisikese BMW mootorratta ja sõidan 700 kilomeetrit eemale Halkidiki poolsaarele. Veedan paar päeva seal ja pühapäeva lõunaks olen juba tagasi Vilniuses, kust vaatan edasi, kuidas ma sealt üldse koju saan 🙂 Loodame, et tuleb tore seiklus!
Ahjaa, ja teatris käisin ju ka! Nagu juba eelmises postituses mainisin, polnud ma umbes kümme aastat teatris käinud. Ja ausalt öelda, ega ma polegi väga selline teatri- või kontserdiinimene. Isegi Red Hot Chili Peppersi (nende muss mulle väga meeldib) kunagine kontsert lauluväljakul ei suutnud mulle muljet avaldada – ju pole mulle seda soolikat antud, et häid asju suures rahvamassis nautida. Aga teatritükist. Tegemist oli Ugala etendusega. Ott Aardami värske autorilavastus, tragikomöödia “Toru. Krossides läbi elu” räägib ühest motokrossist läbiimbunud Eesti perekonnast, kes käitub kohati üpris Itaalia pere moodi. Sellel perel on oma krossirada, mille pereisa on oma käte ja traktoriga ehitanud ning mille ümber on keerelnud kogu nende elu. Motopere iga-aastaseks tippsündmuseks pole mitte jõulud või jaanipäev, vaid hoopis kohalik suur uunikumide võidusõit. Ka pere vanem poeg Anton on sellelt rajalt tuule tiibadesse saanud. Nüüd pesitseb ta Itaalias ja teda kutsutakse motoäss Antonioks, kuid kodus ei ole Antonio käinud juba 20 aastat ja ainult tema perekond teab miks.
Ent siis saabub kätte päev, kus perelt tahetakse võtta ära nende maad ja metsad ning nende armsale krossirajale ehitada mingi kummaline tervet Euroopat läbiv suur toru. Pereema aga ilma võitluseta sel juhtuda ei lase ning sunnib ka oma kuulsat poega naasma, kuid sellel külaskäigul võivad olla ohtlikud tagajärjed. Kui euroametnike ja vallajuhtidega tüli norida, võib kergesti juhtuda, et perekonna vanad saladused kistakse päevavalgele.
Arusaadavalt tõmmati ses etenduses korralikult tähelepanu tänases Eestis toimuvale ja lugesin välja ka palju vihjeid Rail Balticu teemal. Tüki põhimõttest sain isegi aru, aga kokkuvõttes lahkas see ehk natuke liiga palju eri valdkondi, mis selle arusaamise kohati keeruliseks tegi. Krossiraja haldajana lootsin sealt loomulikult leida rohkem motokrossiga seoseid, aga see Kerttu mees sealt Pilvede alt ringrajakostüümis vist 65se krossika seljas ei loonud olulist seost. Ja sellest ma ka päris täpselt aru ei saanud, miks ta korraks palja tilliga seal lava peal olema pidi. Küll aga mõistsin seda kerget eestlase jonnakust (iseenda põhjal muidugi), et kui bürokraatia sust ikka üle tahab sõita, siis tuleb vastu hakata, mitte vait olla ja kuurinurgas endamisi pobiseda kui halvasti kõik on. Nii et pead püsti ja kel huvi, siis mingu teatrisse – etendused veel käivad.
