“Miks sa lähed tsikliga võistlema?” küsis mu äsja viieseks saanud tütar reede lõunal kui püüdsin asju pakkida ja üles leida kogu oma motovarustust, mis kaks aastat tühja seisnud. “Hea küsimus,” pidin talle tõdema. “Ilmselt seetõttu, et ennast elusana tunda, ennast proovile panna, natuke kodusest rutiinist välja raputada,” jätkasin vastusega, aga jäin selle kõige üle tegelikult…
Ehhee – käes on jälle aeg moto-orienteerumist korraldada! Kesk-Eesti Tuur it is! Neljateistkümnes kord juba 😊 ja kuna mu peres neid beebisid siin viimaste aastatega muudkui lisandub, siis sedakorda on mu suvi kahjuks motavabalt möödunud ja rada tuli ette valmistada neljal rattal. Igal juhul, 10. septembril saab taas üks vinge moto-orienteerumise etapp toimuma ja nii…
Sa mu meie – ma pidin praegu sõrmede peal arvutama alates aastast 2009, et mitmes hooaeg siis Põrgulised taaskord stardivad? Õige vastus on kuraditosinas! Viimased aasta-poolteist on see tobe uus ajastu siin kogu maailma meeleolud kuidagi pingeliseks ja sassi ajanud. Inimesed on vist juba nii ära harjunud kodudes passimisega, et väga raske on neid nüüd…
Et oma majatagustes metsades midagi põnevat korraldada, oli meil mõttes juba palju aastaid. Kuidagi ei jõudnud me aga tegudeni, sest arvasime, et metsaomanik riik sellist mõtet nagunii ju heaks ei kiidaks ja eks krossirajaga on olnud pidevalt piisavalt majandamist, et pole jagunud seda võhma uusi asju algatada. Tänavusel hooajal polnud me krossirajal aga just väga…
Kui me septembri teisel nädalavahetusel “Nägemata Eesti” sarja moto-orienteerumise etappi “Kesk-Eesti Tuur” korraldasime ja pärast starti võistlejatele kaarte kätte jagasin, tabas mind heas mõttes jõhker kadedusetunne. Viimati sõitsingi tsikliga aasta tagasi kui sama ürituse tarvis rada tegin. Kevad ja suvi läksid aga sel aastal raseduse lõpu, sünnituse, sellest taastumise ja tutika beebi taktis. Süda tilkus…
Ükskord juhtus nii, et saime tuttavaks Liqui Moly maaletoojaga, kes meie üritusi väga lahkelt auhindadega kostitanud on. Samas on meil endilgi hunnikus igasugu motikaid, autosid ja muud tehnikat ja lisaks veel töökoda Aravete Motosalong, kus kõiksugu õlisid, määrdeaineid ja muid kemikaale tonnide viisi kulub. Senini olime tellinud ja ostnud kaupu väga erinevatest kohtadest ja proovinud…
Mõtlesin, et googeldan väheke ja leidsin ühe artikli aastast 2008, mis ilmus nii Auto Bild Eesti ajakirjas kui Järva Teatajas. Tol ajal jutustasin moto-orienteerumisest nii: Pärnumaal Jõesuu kandis korraldati motoinimestele mõeldud orienteerumisvõistlus Kõrtsitee. Kui üdini aus olla, siis esimese hooga ei huvitanud see võistlus mind karvavõrd. Aga tagantutsitaja tegi oma töö hindele «väga hea» (tervitused…
Mäletate ma siin rääkisin oma kümneaasta tagusest unistusest ja jahusin elufilosoofiateemadel, et tuleb ikka ise oma laeva kapten olla? Tol hetkel ma blogipostis oma unistust ei lahanud, aga täna on see päev kätte jõudnud. Mis see unistus siis on, kuidas ma selleni jõudnud olen ja miks ma seda täita soovin? Minu teada pole ei mu…
Reede hommikul õue minnes lõõritasid lõokesed taeva all. Hakkab elu selles igikestvas mudas ja vihmasajus vähe kevadisemaks kiskuma. Vähemalt kevade lõhna on juba küll aeg ajalt tunda, kahe takti aroomid on ainult veel puudu. Minu meelest on seda vihma ja sodi sealt taevast lakkamatult alla tulnud umbes septembri keskpaigast peale, sest sellest ajast alates on…
Minu ustavaks ratsuks sai BMW GS310. Väga värske pill, ainult 1400 kilomeetrit sõitnud. Nagu juba varasemas postituses mainitud sai, siis küll meil ikka kulus aega seal rendipunktis selle soliidse härraga, et tsikkel koos üle vaadata ja mu asju kohvrisse pakkida. Suur tseremoonia oli ka tagatisraha koos ümbrikusse panemine, selle kinni liimimine, seejärel koos allkirjade kirjutamine…
