“Täitsa pelses, eksole!?” teatab mu varsti kolmeseks saav piiga kui tal tuli pähe mingi mõte, aga ilmselt jääb veel oskustest puudu, et seda teostada. Minule ta oma mõtet ei avalda. Aga enda pähe kargab muidugi see, et me lapsevanematena unustame kohati mõnes emotsionaalsemas situatsioonis oma kõnepruuki kontrollida. Ja väike armas papagoi juba ei unusta seda sulle…
Mis nüüd siis maailmas juhtunud on? Mis õigupoolest lahti on? Kaua see jant veel kestab? Ilmselt pole ma ainus, kellel on hetkeolukorra pihta palju küsimusi, aga mitte ühtki vastust. Enamikku on tabanud koroonapaanika. Mul läheb ausalt öeldes süda juba pahaks selle peale, kui ma ainuüksi seda sõna kirjutan, mis covid19 viirust rahvakeeli tähistaks. Johhaidii ja…
Olen viimastel aastatel täheldanud, et ürituste korraldamine ei lähe enam nii loppelt kui varasemalt ja seda ennekõike just emotsionaalses vormis. Lisaks füüsilisele ja vaimsele tööle, pingutad asjade õnnestumise nimel väga palju ka emotsionaalselt ja tagasiside sealjuures on väga olulisel kohal. Kui tagasiside hoopis puudub, on see veelgi hullem, sest oled teadmatuses – ons kõik hästi…
Eelmises postituses kirjeldasin seda, kuidas püüdsin teada saada, miks osad vallavolikogu liikmed ütlesid Tapa vallavolikogu ettepanekule haldusüksuse piiride muutmise läbirääkimiste alustamiseks EI. Suvel andsid oma allkirja selle poolt üle 400 inimese erinevatest Ambla valla piirkondadest. Minu küsimise peale selgitusi ei jagatud. Täna soovin jagada kogetut ülemöödunud nädala neljapäeval olnud Ambla vallavolikogu istungist, kus hingelt järvakate…
Augustikuu volikogus oli otsustamisel Tapa Vallavolikogu ettepanek haldusüksuse piiride muutmise läbirääkimiste alustamiseks. Sellest keelduti – 4 poolt, 9 vastu. Saatsin volikogu liikmetele kirjad, kus palusin selgitusi. Kuna otsustamisel on kohalike elanike tulevik, soovisin teada, miks nii otsustati? Algatasin ka Facebookis Ambla valla grupis samal teemal arutelu. Volikogule läkitatud kirjas sisaldus ka sama tekst nagu Facebookis…
