Kui me septembri teisel nädalavahetusel “Nägemata Eesti” sarja moto-orienteerumise etappi “Kesk-Eesti Tuur” korraldasime ja pärast starti võistlejatele kaarte kätte jagasin, tabas mind heas mõttes jõhker kadedusetunne. Viimati sõitsingi tsikliga aasta tagasi kui sama ürituse tarvis rada tegin. Kevad ja suvi läksid aga sel aastal raseduse lõpu, sünnituse, sellest taastumise ja tutika beebi taktis. Süda tilkus…
Jätkates sealt, kus Indy kahe aastaseks saamise postitusega pooleli jäin, siis jah – mingisugune klõps või ümberlülitus minus lapse sünni hetkel ära käis. Kogu elu muutus sellest hetkest, minu prioriteedid ja kindlasti veidi ka kogu olemus. Endist Mariat oli veel teatud käitumismustritega olemas, aga seegi on kõik tänaseks muutunud. Kõik ongi pidevas muutumises siin elus,…
Mäletate ma siin rääkisin oma kümneaasta tagusest unistusest ja jahusin elufilosoofiateemadel, et tuleb ikka ise oma laeva kapten olla? Tol hetkel ma blogipostis oma unistust ei lahanud, aga täna on see päev kätte jõudnud. Mis see unistus siis on, kuidas ma selleni jõudnud olen ja miks ma seda täita soovin? Minu teada pole ei mu…
Ma olin oma suhtes väga pikalt pere loomise vastu. Mul oli mingi kindel põhimõte sellest, et enne kui ma kellegagi pere loon, pean ma teda läbi ja lõhki tundma, nurki lihvima ja kaalutlema, et neid nurki, mida lihvida ei õnnestu, kas olen valmis nende nurkadega päriselt leppima. Samal ajal soovis mu kaasa aga juba ammu…
Teate mis? Mul on üks unistus! See unistus on mind reaalselt painanud oma kümne aasta jagu! Aga see unistus on nii suur, et hirmuäratav on sellele mõelda ja ma olen selle ellu viimist kohutavalt kaua edasi lükanud. Küll ma olen veeretanud seda palli, aga kohe kuidagi pole edasiviivate tegudeni jõudnud. Nüüd ma läksin oma unistuse…
Ja juba tuligi end Goa lennujaama suunas sättida, kauni ookeaniga hüvasti jätta ja Mumbaisse lennata. Mumbaisse jõudsime juba kell kaheksa hommikul, aga nagu ikka, hotellituppa pääseb enamasti alles kella kahest. Järjekordne magamata öö selja taga ei ole tegelikult üldse väga tore kuskil niimoodi üleväsinuna laokil olla. Õnneks saime oma kotid hotelli fuajeesse jätta ja püüdsime…
Tiheda laagrikava kõrvalt ei jäänud meil tõesti mahti kohaliku eluoluga väga tutvuda. Räägin Indiast nii palju kui seal koha peal tajusin ja nägin. Seal elab üle miljardi inimese ja olin valmis selleks, et inimesi saab kõikjal olema palju ja nad võivad olla üsna pealetükkivad ja tüütud. Aga India on väga suur riik, jõhkralt suur! Meie…
Ma mäletan, et see oli umbes augustis (2019), kui mulle jäi silma üks endise töökaaslase korraldatav Elulaager. Kui keegi veel ei tea, siis mulle lihtsalt kohutavalt meeldib reisida ja rännata, nii perega kui üksi. Ja veel meeldib mulle end panna mõnikord kohati ebamugavatesse olukordadesse, sundida end nö mugavustsoonist välja astuma, tegema midagi, mida ma pole…
Olen viimastel aastatel täheldanud, et ürituste korraldamine ei lähe enam nii loppelt kui varasemalt ja seda ennekõike just emotsionaalses vormis. Lisaks füüsilisele ja vaimsele tööle, pingutad asjade õnnestumise nimel väga palju ka emotsionaalselt ja tagasiside sealjuures on väga olulisel kohal. Kui tagasiside hoopis puudub, on see veelgi hullem, sest oled teadmatuses – ons kõik hästi…
juuni 2019 Mulle kohutavalt meeldib kui elus on spontaansust! Mõnikord meeldivad mulle plaanid ja tähtajad ka, aga vabadus teha kiireid ja ootamatuid otsuseid lisab elule mõnuga vürtsi. Ühel juunikuu õhtul ajasime Mürru rehe alt välja – oli teine kaks aastat seal nukrutsenud ja lubasime tal kopsud puhtaks köhida hoovis. Tekkis mõte, et läheks õige laupäeval moto-orienteeruma…
