Tahtsin sulle rääkida ühest põnevast kogemusest nädal tagasi. Mu kaasa Tuljo on hakanud sel aastal korviteemat veidi tõsisemalt võtma. Pätud on nüüd vähe suuremad ja tõmbasime fookuse krossirajalt ka väheke maha, et isiklikule elule keskenduda. Teadagi, kipuvad meestel käed nö täis minema, et aga lahtiste lihastega sõita, pani Tuljo omale aja ma ei teagi massöör-kiropraktik-kondiväänaja…
Sa mu meie – ma pidin praegu sõrmede peal arvutama alates aastast 2009, et mitmes hooaeg siis Põrgulised taaskord stardivad? Õige vastus on kuraditosinas! Viimased aasta-poolteist on see tobe uus ajastu siin kogu maailma meeleolud kuidagi pingeliseks ja sassi ajanud. Inimesed on vist juba nii ära harjunud kodudes passimisega, et väga raske on neid nüüd…
Mu elu on suhteliselt kaootiline, pean tegelema väga erinevate valdkondadega ja mitmete erinevate projektidega. Päeva esimeses pooles oled lastega, öö on magamata ja pärast kella viit tuled alustad oma tööpäeva (kui enamus inimesi tööpäeva lõpetavad), ja mõnikord sa lihtsalt vegeteerid. Nii palju asju on, mis vajavad tegemist, aga sul puudub konkreetsus millestki alustada. Praegugi –…
“Täitsa pelses, eksole!?” teatab mu varsti kolmeseks saav piiga kui tal tuli pähe mingi mõte, aga ilmselt jääb veel oskustest puudu, et seda teostada. Minule ta oma mõtet ei avalda. Aga enda pähe kargab muidugi see, et me lapsevanematena unustame kohati mõnes emotsionaalsemas situatsioonis oma kõnepruuki kontrollida. Ja väike armas papagoi juba ei unusta seda sulle…
Kui me septembri teisel nädalavahetusel “Nägemata Eesti” sarja moto-orienteerumise etappi “Kesk-Eesti Tuur” korraldasime ja pärast starti võistlejatele kaarte kätte jagasin, tabas mind heas mõttes jõhker kadedusetunne. Viimati sõitsingi tsikliga aasta tagasi kui sama ürituse tarvis rada tegin. Kevad ja suvi läksid aga sel aastal raseduse lõpu, sünnituse, sellest taastumise ja tutika beebi taktis. Süda tilkus…
Jätkates sealt, kus Indy kahe aastaseks saamise postitusega pooleli jäin, siis jah – mingisugune klõps või ümberlülitus minus lapse sünni hetkel ära käis. Kogu elu muutus sellest hetkest, minu prioriteedid ja kindlasti veidi ka kogu olemus. Endist Mariat oli veel teatud käitumismustritega olemas, aga seegi on kõik tänaseks muutunud. Kõik ongi pidevas muutumises siin elus,…
Mäletate ma siin rääkisin oma kümneaasta tagusest unistusest ja jahusin elufilosoofiateemadel, et tuleb ikka ise oma laeva kapten olla? Tol hetkel ma blogipostis oma unistust ei lahanud, aga täna on see päev kätte jõudnud. Mis see unistus siis on, kuidas ma selleni jõudnud olen ja miks ma seda täita soovin? Minu teada pole ei mu…
Ma olin oma suhtes väga pikalt pere loomise vastu. Mul oli mingi kindel põhimõte sellest, et enne kui ma kellegagi pere loon, pean ma teda läbi ja lõhki tundma, nurki lihvima ja kaalutlema, et neid nurki, mida lihvida ei õnnestu, kas olen valmis nende nurkadega päriselt leppima. Samal ajal soovis mu kaasa aga juba ammu…
Teate mis? Mul on üks unistus! See unistus on mind reaalselt painanud oma kümne aasta jagu! Aga see unistus on nii suur, et hirmuäratav on sellele mõelda ja ma olen selle ellu viimist kohutavalt kaua edasi lükanud. Küll ma olen veeretanud seda palli, aga kohe kuidagi pole edasiviivate tegudeni jõudnud. Nüüd ma läksin oma unistuse…
Ja juba tuligi end Goa lennujaama suunas sättida, kauni ookeaniga hüvasti jätta ja Mumbaisse lennata. Mumbaisse jõudsime juba kell kaheksa hommikul, aga nagu ikka, hotellituppa pääseb enamasti alles kella kahest. Järjekordne magamata öö selja taga ei ole tegelikult üldse väga tore kuskil niimoodi üleväsinuna laokil olla. Õnneks saime oma kotid hotelli fuajeesse jätta ja püüdsime…
