Siin on päevad kõik nii sassis. Ma arvan, et 6. jaanuari hommik oli see, kui ärkasime juba meile armsalt Kreekamaalt. Lapsed olid hommikul kõik ülirõõmsas tujus, päike tervitas meid eredalt ja nädala jagu grippi, kõrget palavikku ja muud jama, oli täiega eilne päev. Energia oli tagasi ja haigus seljatatud. Kaks ööd bussis ja pikad sõidud…
Hommik Krakowis. Pakkisin kogu oma kalli vara ehk siis mees ja kolm last bussi ja sättisime suuna lõuna poole. Buss oli meil pargitud valvega parklasse, kus hinnakiri seinal 60 zlotti ööpäev. Ja loomulikult, vahi nalja, kahe ööpäeva eest sooviti 240 zlotti, mis meie rahas on pea 55 eurot. Turist, suure bussiga, koorime! Kui kõik teised…
Sügisel panime mingid mõtted paika, et saame teatud töödega ühele poole, siis paneme bussiga kuskile poole udjama. Millal täpselt, kuhu täpselt, jätsime lahtiseks. Eks Kreeka oli ikka peamine sihtpunkt loomulikult, aga vaatame, kuhu ja kuidas täpsemalt. Alustasime esmalt sellest, et endile ja lastele passid teha, sest me polnud ju nii kaua kuskil käinud. Me endi…
Kui ma möödunud aastale tagasi mõtlen, jagus sinna olulisi ja elumuutvaid rõõmuhetki, kuid üleüldises plaanis oli see aasta selline peaga vastu seina jooksmise aasta. Ükspuha, mida me ka ette ei püüdnud võtta, kõik jäi justkui toppama. Oleks tahtnud rohkem ehitada – ise ei jõua, aga pädevat töömeest appi ka ei leia. Krossirajal oleks tahtnud rohkem…
Ma ilmselt olen seda lugu juba rääkinud, et kunagi ei kujutanud ma end just erilise pereinimese ja laste emana ette. Mu kaasal võttis ikka aastaid aega veenmaks mind pere looma. See otsus on mu elu ja nägemuse elust pea peale pööranud, muutnud kardinaalselt üldse arusaama elust ja pööranud tagurpidi kõik varasemad prioriteetid. Tuleb tunnistada, et…
Hei! Kuidas läinud on? Ühel hommikul oma väikese Elistiniga tegeledes tabas mind tundmus, et on taas aeg. Taas aeg tegudeks ja ellu ärkamiseks. Olen olnud kadunud nii füüsiliselt kui vaimselt ja olengi tegelikult võtnud aega ollagi kadunud teatud põhjustel. Selline tunne on olnud, et väga raske on siinses maailmas plaane teha, sest päeva pealt võib…
Tahtsin sulle rääkida ühest põnevast kogemusest nädal tagasi. Mu kaasa Tuljo on hakanud sel aastal korviteemat veidi tõsisemalt võtma. Pätud on nüüd vähe suuremad ja tõmbasime fookuse krossirajalt ka väheke maha, et isiklikule elule keskenduda. Teadagi, kipuvad meestel käed nö täis minema, et aga lahtiste lihastega sõita, pani Tuljo omale aja ma ei teagi massöör-kiropraktik-kondiväänaja…
Sa mu meie – ma pidin praegu sõrmede peal arvutama alates aastast 2009, et mitmes hooaeg siis Põrgulised taaskord stardivad? Õige vastus on kuraditosinas! Viimased aasta-poolteist on see tobe uus ajastu siin kogu maailma meeleolud kuidagi pingeliseks ja sassi ajanud. Inimesed on vist juba nii ära harjunud kodudes passimisega, et väga raske on neid nüüd…
Mu elu on suhteliselt kaootiline, pean tegelema väga erinevate valdkondadega ja mitmete erinevate projektidega. Päeva esimeses pooles oled lastega, öö on magamata ja pärast kella viit tuled alustad oma tööpäeva (kui enamus inimesi tööpäeva lõpetavad), ja mõnikord sa lihtsalt vegeteerid. Nii palju asju on, mis vajavad tegemist, aga sul puudub konkreetsus millestki alustada. Praegugi –…
“Täitsa pelses, eksole!?” teatab mu varsti kolmeseks saav piiga kui tal tuli pähe mingi mõte, aga ilmselt jääb veel oskustest puudu, et seda teostada. Minule ta oma mõtet ei avalda. Aga enda pähe kargab muidugi see, et me lapsevanematena unustame kohati mõnes emotsionaalsemas situatsioonis oma kõnepruuki kontrollida. Ja väike armas papagoi juba ei unusta seda sulle…
