Olgem ausad, kui meie saare kliinikumi arst meile teatas, et ta sooviks, et me temaga koos ühel Ateena tohtrite visiidil käiksime lisaarvamust saamas, ei olnud ma südames selle üle sugugi õnnelik. Mu sisetunne ütles, et ega sealt midagi head ei tule – veelgi suurem riiklik haigla ja puudub personaalne lähenemine, arvasin.
Miks ma siis läksin? Asja teine külg oli see, et ma ju ei tea, ma ju lootsin, et ehk mu sisetunne petab ja meid ootab seal lahendus. Teiseks oleks see mind alatiseks painama jäänud, kui me ei tee oma tütre heaks kõike, mis on meie võimuses ega kasuta kõiki võimalusi. Loomulikult hirmutas mind see minek kahekesi väga suurde linna ekslema – raskeim väljakutse see, et minu jalg alles paraneb ja Indy jalad väsivad samuti päeva peale ära ehkki tunduvalt vähem kui varem.
Saime sellest minekust teada alles nädal enne, mis pani kiirelt tegutsema, et leida kas head lennupiletid või loksuda laevas terve öö sinna ja tagasi. Õnneks saime lennule. Indy oli muidugi väga ootusärev, sest noh, saab ju lennukiga lõpuks lennata! Sellest, et ta seda aastasena tegi, polnud mingit mälestust. Piiga magas vaid viis tundi ja nii me kodunt lennujaama startisime, kuhu tunni aja tee. Kuna Kreetale jõudis jaanuari lõpus talv ja saare idapoolsessegi otsa mägedesse lund, saime teel ikka vinget vihma- ja äiksemöllu. Mingil põhjusel on siin teed vihmaga väga libedad.
Lend sujus kenasti, Indy nautis kogemust ja Ateenas maandudes leiab kohe lennujaamast üle tee rongi/metroo peatuse. Ostad 9 eurose pileti ja tunni pärast olime jõudnud Ateena teise otsa. Indy oli juba parajalt väsinud uutest kogemustest ja jäi mu kaissu tudule.
Ateenas ulus ülilõikavalt külm tuul ja väsinud lapsel puges külm konti. Mul oli üks suur sall kaasas ja mässisin ta sellesse kui metroost üles maa peale liikusime. Nii kahju oli lapsest – ta vappus üle kere külmast ja lõualuud plagisesid. Hetkeks lõi mind kõikuma, et kust me nüüd edasi saame, sest haiglani oli veel viis kilomeetrit. Aga nii kui olukord tekkis, tekkis koheselt ka takso tänava äärde, kes just kliendi maha pani ja oli lahkelt nõus meid peale võtma. Jess, olukord päästetud. Takso maksis 6.2 eurot.
Haiglas hakkasime siis uurima, kuhu minna. Saarelt pärit arst oli juba nädala algusest seal ja palus meil tulla emergency osakonda. Küsisin haiglatädidelt teed ja mind vaadati suurte silmadega, et meil kiirabi avatud ainult esmaspäeviti ja reedeti. Ma oleks tahtnud veel suuremaid silmi teha seepeale, et kas teil juhtuvad õnnetused kokkulepitud päevadel. Osakonna me üles leidsime ja tõepoolest see ei töödanud.
Ateenasse meelitati meid jutuga, et seal ootavad meid mitu arsti, kes aitavad Indy vastuoluliste tulemuste üle nõu pidada, sest sümptomid ja analüüside vastused ei anna piisavalt alust diagnoosida põhimõtteliselt mitte midagi. Juveniilne artriit justkui pole, sest teatud sümptomid on puudu. Kõik vihjaks justkui borrelioosile või mõnele bakteriaalsele infektsioonile, aga selles osas pole vereanalüüsid veel vastuseid andnud ja küllap pole osatud ka kõiki asju veel kontrollida. Ibuprofeeni manustamine tulemust pole andnud, küll aga tõi suure muutuse antibiootikumikuur, pärast mida hakkasid lapse jalad palju rohkem liikuma ja vähem väsima, ka paistetus taandus.
Mis meid seal “tähtsal ja üliolulisel” arstidega kohtumisel siis ees ootas? Kreeta arst sõnas, et see on ülim võimalus pidada tähtsate ninadega nõu. Noh…kuidas seda nüüd öelda? Kabinetti sisenedes olime jõudnud lihtsalt ühe järgmise arsti juurde, kes lihtsalt juhtumisi toimetab Ateenas ja on meie arsti hea kolleeg ja tundub ka, et sõbranna. Jutu järgi pidavat nad eelnevalt haiguslooga tutvuma, radioloogiga koos vaatama MRI tulemusi ja mida kõike veel.
Sinna jõudes hakkas kõik lihtsalt otsast peale jälle: “Noh, rääkige siis, mis juhtus, millal juhtus, mis vaevab jne”. Tädi kukkus pabereid lappama ja kiiruga uurima, esitas küsimusi, vedas pastakaga tähtsalt paberile vastuseid. Ei mingit konsiiliumit, vaid lihtsalt üks järjekordne oma arvamusega arst, kes armastab käia ravimifirmade konverentsidel Euroopas, omab häid sõpru ja kolleege Leedus (aga küsis, kus Eesti asub – kahjuks sellega langesid “targa spetsialisti” aktsiad koheselt), aga ei armasta süveneda inimese haigusloosse.
Nagu ikka – laps riidest lahti, kaalume, mõõdame pikkust, katsume jalgu, väänutame ja painutame kõiki liigeseid. Kui artriidi puhul on üks sümptomitest, et liigesed valutavad ja eriti pärast puhkemomenti või magamast tõusmist, siis meil on vastupidine efekt. Indy jalad väsivad pärast pingutust ja eriti õhtuks. Linna vahel kõndides vajab ta tihti puhkepause, aga pärast istumist saab uue energia sisse. Valu kurdabki vaid siis kui peab pikalt jalgel olema, aga kunagi pole ta valu kurtnud sel momendil kui pärast puhkemomenti liikuma peab hakkama.
Ja teate, mida see suurlinna arst Indy liigeseid vajutades ja uurides, kas on valus, ütles? Et ta on lihtsalt nii tubli, et kannatab kogu aeg ja päriselt ta liigesed valutavad hoopis teistmoodi. Kuna Indy vastas, et tal ei ole valus kui tädike jalgadele vajutas, siis üks hetk tädi vajutaski meelega nii kõvasti, et pärast oli Indyl seal kohas sinikas. Aga lapsele valu tehes tõestas ta, et näete ju, tegelikult on tal küll valus ja ta teeskleb, et ei ole. Oeh, ega muidugi mina ju emana ei tea, kas ja millal mu lapsel päriselt valus on. Aga sellest sai argument, et on artriidile omane valulikkus.
Lisaks valetas ta, et MRI uuringutest selgus, et liigestes on juba muutused ja nüüd on vaja kiiresti midagi ette võtta. Kust ma tean, et valetas? Saarelt kaasa tulnud arst otsis meie CD-sid kotist ja ütles, et nad pärast saavad minna radioloogile neid vaatama ja uurima. Ma olen ise MRI kokkuvõtet lugenud, sest seda tegime erakliinikus ja vastused saadeti mulle meilile. Kõõluste ümber erinevates hüppeliigest ümbritsevates kohtades on vedelikku ja mõlema pahkluu all on sentimeetrised tsüstid, luuüdi on paistes. Tegelikult ei olnud see arst veel meie MRI tulemustega üldse tutvunudki.
Kokkuvõttes leidis ta, et tegu on juveniilse artriidiga ja peaksime koheselt hakkama manustama lapsele järgnevad minimaalselt kolm aastat väga tõsiste kõrvaltoimetega ravimeid. Aga! Enne me neid teile välja ei kirjuta, kui te peate laskma endid ära vaktsineerida. Leetrid, tuulerõuged, mumps jne, mis seal kompotis koos on. Selge.
Nii palju siis uuringutest, konsiiliumist, vajadusel haiglasse jäämisest. Sattusime siis siin maal ka lõpuks jälle meditsiini- ja ravimitööstuse hammasrataste vahele, kus enam ei nähtud vajadust edasi uurida, vaid ikka suunata meid ilma selle situatsiooni põhjust välja selgitamata sööma teatud ravimeid. Küsimused lubatud koeproovi võtmistest hüppeliigesest, mis annaks meile päriselt rohkem vastuseid, jäid vastusteta. Kui sealt kabinetist lahkusime, olin ma nii südamepõhjani pettunud, et süda läks pahaks.
Meil polnud hotelligi võetud, sest arvasime, et peame haiglasse jääma ja istusime nüüd Indyga keset Ateenat. Maailma vapraim matkasell küsis, et kas me peaks täna öösel kusagil tänaval tuduma või leiame ikka mingi toa. Bookisin meile suvalt mingi hotelli, kust saaks hommikul jalgsi metroo peale minna, et lennujaama poole suunduda.
Kui taksojuht meid hotelli viis, küsis ta, et miks te küll siia getosse tulite ja toonitas, et me pimedas välja ei läheks. Jeebus! See nüüd küll tore info ei olnud. Ja oli ikka tõsine kant küll! Õhtul pidime siiski minema süüa otsima ja ma tassisin Indyt seljas läbi nende kahtlaste inimmasside ja veidrate tänavate. Naeratasin ja küsisin uudishimulikelt ise kreeka keeles kuidas läheb ja üleliigset tähelepanu me sellega rohkem ei saanud. Aga ega kreeklasi seal väga polnudki.
Nii et jah, ilmaaegu kulutasime tohutult raha, et Ateenas käia ja kaks lombakat suurlinnas pole just lihtne komplekt. Mida sa teed metroos kui üks viieaastane küsib, et ta nüüd pissile tahaks. Tuled välja, lähed maa peale ja loodad, et leiad koha ja loodad, et laps peab veel vastu. Loov lähenemine ja rahulik meel sel rännakul oli ikka väga oluline. Kahju muidugi, et see pingutus asjata oli, aga me ei anna alla ja otsime ikka edasi. Isegi kui tegemist on artriidiga, saab sellega tegeleda kindlasti ka muul viisil kui ainult need jõhkrad ravimid.
Aga see selleks. Las see kõik jääda. Mul oli juba ammu see kirjatükk siin valmis, aga ma ei tahtnud seda üle lugeda ega sellega tegeleda. Ebamugav teema, aga vähemalt tublid olime, et ära käisime ja hoolimata mõlema füüsilistest puudujääkidest tulime toime ja pidasime need kaks pikka päeva vastu. Vähem kui tund arstil ja ülejäänud aja pidime ju linna peal veetma.
Sellegipoolest on mul aga nüüd omast kogemusest ehk paar nõuannet suurlinnas käimise kohta, kus sa oled üsna haavatav sell seal oma väikse lapsega. Kotti hoia kõhu pool (mul oli õlakott). Jälgi kogu aeg ise ka oma ümbrust – pisivargad on väga kavalad. Meile tekkisid seltsilised, üks minust ettepoole ja kaks tahapoole. Rahvast tänaval palju. Tol hetkel kui tajusin, et meile on silm peale pandud ja sain aru, kelle poolt, astusin lihtsalt rahvavoolust välja tänava kõrvale ja nad olid väga üllatunud ja kohmetunud. Nad aeglustasid ka sammu ja astusid samuti kõrvale. See on lihtne sul selja tagant kott lõhki tõmmata samal ajal kui esimene su tähelepanu endale tõmbab. Ole tark, märka ja jälgi alati oma ümbrust ja inimesi, kes sulle liialt lähedale tulevad või sinuga ühte teed käivad liiga pikalt.
Metroost väljudes jäin korra silmitsema oma telefonis google mapsi. Varjasin küll ekraani, et keegi ei märkaks, et ma sealkandis nö toores. Trepist üles minnes kolm sellist India tüüpi tulid mulle järele, näitasid kulunud brošüüri, kus lennukipilt ja küsisid, et ei tea, kuidas lennujaama saab. Jäin väga enesekindlaks ja vastasin, et küll te teate, te ju just tulite lennujaama metrooliinilt maha. Minge alla tagasi ja leiate oma tee. Küll nad saatsid mind pilkudega kui kiirelt eemaldusin.
Eks neid suurlinnade kelmide skeeme ja plaane on mustmiljon, aga sellises kohas ei maksa iga tüübiga väga vestlusesse laskuda, vaid pigem väga napisõnaliseks jääda ja püüda olukorrast eemalduda. Sa ei saa arugi kui sul midagi juba kadunud on kui neil õnnestub su tähelepanu endale saada. Nii et ohutut rändamist kõigile.
