My First Enduro Experience: That Was Tough!

Eesti keeles lugemiseks keri allapoole

During the past season, in addition to a solo motorcycle trip in Romania, I engaged in several events that were entirely new and far outside my comfort zone. One autumn day, for example, I found myself at the starting line of my very first enduro race! I don’t know what I was thinking?!

At some point last season, I came across an event on Facebook – an enduro competition promoted as having a very gentle track and being very friendly to beginners. Well, if it’s that gentle, why not give it a try? The whole summer went by with me riding Mürru (Mürru is the name of my Yamaha WR250F) only in competitions; I never had the chance to simply ride it for training and practice. Since Tuljo also had sidecar races in the Tartu region on the same weekend, that’s how it went – I signed up. Two birds with one stone in one weekend! Great! I have to gain experience somehow and learn to ride.

Was it really for beginners?

When we arrived at the competition venue on that Friday evening, we were all alone! Motocross events are usually a big gathering the night before the race, but we got to enjoy an empty field 😀 We hoped that since it was for beginners, someone would show up by the morning.

And they did! There were familiar faces and names, people who definitely didn’t come to experience their first race. And when I went to inspect the track in daylight, I was astonished! It was the playground of the Mäksa collective off-road motorsport club – brutal ascents, descents, rails, and mud holes. As a beginner, I looked at some of the uphill sections with a face that said, “There’s no way to ride up from this wall!” I don’t know how, I can’t, and do I even want to? Such a thing should be tried during training, not on the battlefield with others. I was terrified!

Really serious Estonian children but after they even cheered me! 🙂

However, my son, who had just pushed himself up a hill with his electric balance bike using his legs and the motor, changed my mind. The three-year-old scolded me for not being able to go up a hill. “See, I did it!” Even if it was just the incline leading to the parking lot, it was still a challenge for a little person. His scolding made me think – I couldn’t give up in front of my three kids! What kind of example would I be then? At least I have to try, and even if I can’t complete a single lap, I tried!

It was awesome that, in addition to a mother like me, two other mothers had come to compete. Together we discussed a particularly tough descent and begged the organizer to let us skip it. The track profile was rather slow, with constant ups and downs inside a large bowl. This one descent was narrow, extremely steep, muddy, rocky, and full of roots, which luckily we were allowed to skip.

I just pushed myself with raw power

When I went to the start line, I was really nervous – I had never started in a crowd like this in my life! Eventually, we all got moving, and somehow, probably with some raw power, I pushed through that first lap! And even from that wall, I managed to climb up on the first attempt! A completely new experience of how some ascents can be so steep that it’s difficult to hold onto the handlebars.

Even a few laps were completed, and logic started to form in choosing the trajectory and behavior, my breathing calmed a bit. However, dealing with so many people on such a small track was incredibly challenging. So, I often waited for a long time before that brutal uphill, ensuring that the track was clear from both the front and the riders coming from behind. But I still got my hit! One brave soul seemed to lose control on the uphill, and when I reached the mountaintop with a light jump, that biker crashed into me with quite a loud bang, and I flew into the bushes. It was pretty painful!

“Huh, just breathe!”

After that, I took a break and breathed calmly, hoping that maybe the chaos would soon subside. Another fellow competitor, who had come there to test his skills on a Yamaha Tenere, just climbed out of the bushes and complained that it was getting crowded with all these pushy riders.

After a while, I gathered myself and resumed the ride. I hadn’t even completed half a lap when another rider collided with me. Following my trajectory and skimming past a mud hole along the sandy shore, I suddenly found myself sideways in the sand with a big Tenere (there was another Tenere in the race) and its rider on top of me. Wow! How did you get here? The handlebar end was stuck in the sand, and my fingers were trapped between the clutch lever. The Tenere rider then tried to pull the bike off me, but it fell back several times before I could free my fingers! Next on the shopping list: handguards!

My heart was pounding from the struggle. I managed to pull myself out of the sand and took a breath by the side of the track. I was so damn offended by my fellow competitors! Is this crazy tugging and ramming a part of enduro? Or is the track too narrow for this crowd? I refuse to believe that in such a combined race, people are so audacious and careless, not thinking a few meters ahead about their ride or trajectory. Falls happen, but all this pushing, shoving, mud-slinging, and rubbing were too much for me. I finished that lap and was convinced that I would not return to the track.

I gained so much from this experience

I calmed down a bit again and observed the game – in the second half of the race, the chaos and my offense started to dissipate. After all, I had come to the “boys’ playground”, and probably there’s no place for hurt feelings in this world. Fortunately, it seemed that a large number of riders had disappeared from the track, and I continued riding to gain more experience. This time, there was much more space, the mood improved significantly, and I even managed to get my first finish flag! The joy of self-overcoming was immense!

As for the result, none of us women probably know, because there was no electronic timing, and it felt doubtful that the laps were meticulously counted. However, I gained tons of experience! And on training moments (even though I never actually managed to train :D), I surely wouldn’t have pushed myself this way – I overcame a lot of fears with this ride.

Would I want to do it again? Not entirely sure. Maybe, because now I have the experience and know what to expect. Certainly, I need to elevate my riding skills from a beginner to the next level, but as they say, one race equals 10 workouts. For some future rides, I will definitely choose a race venue where the track is longer and there is more space for riders. Until the next similar experiences, my heart is still more inclined towards moto-orienteering and road book rallies. But still, cheers to motorsport and motorcycles! 😊

Elu esimene enduro: no see oli küll karm!

Möödunud hooaega mahtus lisaks üksinda Rumeeniasse motomatkamisele veel mitmeid ettevõtmisi, mis olid minu jaoks täiesti uued ja kaugel väljapool mu mugavustsooni. Ühel sügispäeval näiteks leidsin end oma elu esimese enduro stardist! Ma ei tea, mis mul arus oli?!

Mingi hetk eelmisel hooajal jäi – ei, tegelt suisa torkas – mulle silma facebookis üks üritus – endurovõistlus, mis oli välja reklaamitud kui eriti leebel rajal ja väga algajasõbralik. Noh, kui selline leebe, siis miks mitte end proovile panna? Suvi läks küll kõik niimoodi, et sõitsin Mürruga (Yamaha WR250F) ainult võistlustel, mitte kordagi ei saanud ma selle selga lihtsalt treenimiseks ja harjutamiseks. Kuna Tuljol olid samal nädalavahetusel samuti Tartu kandis külgkorviga võistlused, siis nii ta läks – panin end kirja. Ühe nädalavahetusega kaks kärbest samal suunal! Great! Kuskilt ma pean ju kogemusi juurde saama ja sõitma õppima.

Oli see ikka algajatele mõeldud?

Kui me tol reede õhtul võistluspaika jõudsime, olime seal täiesti üksinda! Motokrossidel on võistluseelsel õhtul platsidel täielik laulupidu, aga me saime tühja karjamaad nautida 😀 Lootsime, et algajate värk, vast keegi hommikuks ikka välja ilmub.

Ilmusidki! Igast tuttavaid nägusid ja nimesid oli seal, kes sugugi nüüd oma esimest võistluskogemust saama ei tulnud. Ja no kui ma päevavalges rada läksin uudistama, olin ma ikka suht pahviks löödud! See oli Mäksa kolhoosi nimelise offroad motospordiklubi maasturite ja monstrumite mängumaa – jõhkrad tõusud, langused, rööpad ja mudaaugud. Algajana vaatasin mõnda ülestõusu küll sellise näoga, et siit seinast ei ole ju võimalik üles sõita! Ma ei oska, ma ei saa ja kas ma ikka tahangi? Sellist asja peaks enne ikka proovima treeningul, mitte lahinguväljal teistega koos.

Really serious Estonian children 😀

Poja, kes oli just end ühest künkast oma elektrilise tasakaalurattaga jalgade ja mootori abil üles lükanud, muutis aga mu meelt. Kolmeaastane väike mees suisa noomis mind, et mis mõttes sa ei saa mäest üles? Näed, mina ju sain! Mis sest, et see oli kõigest parklasse viiva tee tõus, aga pisikese inimese jaoks samuti eneseületus ja proovikivi. See noomimine pani mind mõtlema, sest ma ei saanud ju oma kolme lapse silme all alla anda! Mis eeskuju ma selline siis olen? Ma vähemalt pean proovima ja isegi kui ma ei saa kasvõi ühe ringi läbimisegagi hakkama, ma vähemalt proovisin!

Äge oli see, et lisaks minusugusele pereemale, oli võistlema tulnud veel kaks pereema. Nendega koos arutasime üht eriti ränka allaminekut ja lunisime korraldajalt, et me osaleme, kui saame selle ühe kõige jõhkrama poogna vahele jätta. Rajaprofiil oli pigem väga aeglane, pidevad kallakutel üles ja allasõidud nö suure kausi sees. See üks allasõit oli kitsas, ülijärsk, mudane, kivine ja juurikatega, mille õnneks saime vahele jätta.

Toore jõuga sain kuidagi esimese ringiga hakkama

Starti minnes olin ikka suht närvis – ma polnud ju elus üldsegist niimoodi karjas startinudki! Lõppeks saime kõik liikuma ja ma ei tea kuidas, ilmselt mingi toore jõuga ma selle esimese ringi läbi surusin! Ja isegi sellest seinast sain esimese hooga üles! Täiesti uus kogemus, kuidas mõni tõus võib nii järsk olla, et keeruline on lenksust kinni hoida.

Isegi mõned ringid said tehtud ja hakkas mingi loogika tekkima trajektoori valikul ja käitumisel, hingamine veidi rahunes. Küll oli aga julmalt keeruline tulla toime sellega, et nii väikesel ringil oli nii palju rahvast. Seega tihti ootasin pikalt enne seda julma mäkketõusu, et rada oleks vaba nii eest kui taganttulijatest. Aga ikkagi sain oma laksu kätte! Ühel uljaspeal kiskus vist ülestõusul vähe käest ära, nii et kui mina jõudsin just kerge hüppega mäeharja tippu, lendas see tsiklimees mulle päris kõva pauguga otsa ja nii ma võpsikusse lendasingi. Päris valus oli!

“Huhh, hinga rahulikult!”

Pärast seda võtsin aja maha ja hingasin rahulikult lootes, et ehk see sipelgapesa varsti vaibub. Ka üks teine kaasvõistleja, kes oli sinna tulnud Yamaha Tenerega end proovile panema, ronis just võpsikust välja ja kurtis, et kitsaks läheb nende trügijatega.

Mõne aja pärast võtsin end siiski kokku ja jätkasin sõitu. Ma ei jõudnud veel poole ringi pealegi kui juba tuli mulle järgmine sõitja otsa. Sõitsin oma trajektoori ja ühest mudaaugust välja kaabetamisel mööda liivast kallast leidsin end ühtäkki külili liivast suur Tenere (võistlustel oli üks Tenere veel) koos selle juhiga minu otsas. Lenksuots oli liivas ja minu näpud seal siduriheebli vahel kinni. Tenere mees hakkas siis tsiklit pealt kangutama, aga see kukkus mitu korda tagasi enne kui oma näpud sealt kätte sain! Järgmine šoping, käekaitsmed!

Süda tagus sellest rapsimisest nii, et anna olla. Kangutasin end sealt liivast välja ja tõmbasin raja äärde hinge tõmbama jälle. Ma olin nii kuradi solvunud kaasvõistlejate peale! Kas enduros käibki sihuke arutu tõmblemine ja rammimine? Või on ala liiga kitsas selle rahvamassi jaoks? Ma ei taha uskuda, et sellisel koossõidul nii nahaalsed ja hoolimatud ollakse ja et keegi oma sõitu ega trajektoori mõned meetridki ette ei mõtle. Kukkumised kukkumisteks, aga seda trügimist, nügimist, pasa näkku laskmist ja riivamist oli minu jaoks liialt. Tegin selle ringi lõpuni ja olin veendunud, et tagasi rajale ma küll ei lähe.

Sain selle kogemusega nii palju juurde

Rahunesin taas veidi ja jälgisin mängu – sõidu teises pooles hakkas sipelgapesa ja ka minu solvumine lahtuma. Olin mina ju tulnud kuttide mängumaale ja ilmselt haavumisele selles maailmas kohta pole. Õnneks paistis, et suur osa sõitjaid olid rajalt kuhugile kadunud ja ikkagi jätkasin veel sõitu, et kogemusi saada. Sedakorda oli ruumi juba palju rohkem ja meeleolu läks palju paremaks ning suutsin isegi oma elu esimese finišilipu saada! Rõõm eneseületusest missugune!

Mis see tulemus aga oli, ei tea meist naistest vist väga keegi, sest elektroonilist ajavõttu polnud ja jäi kahtlane mekk, et ega neid ringe väga täpse piinlikkusega vist loetud. Küll aga sai sealt tonnide viisi kogemust! Ja nö trennimomentidel (ehkki ma ju trenni teha kunagi ei jõua 😀 ) ma kindlasti ennast niimoodi poleks ületanud – ikka väga palju hirme sai selle sõiduga seljatatud.

Kas ma seda uuesti teha tahaks? Pole päris kindel. Võib olla, sest nüüd on mul kogemus ja teadmine, mida oodata. Kahtlemata pean oma sõiduoskusega saama algajast järgmisele tasemele, aga nagu öeldakse, siis üks võistlus = 10 trenni. Mõne järgmise sõidu osas valin kindlasti võistluspaiga, kus ring oleks pikem ja sõitjatele rohkem ruumi. Kuni järgmiste taoliste kogemusteni on mu südames siiski rohkem moto-orienteerumine ja road book rally. Aga ikkagi, elagu motosport ja mootorrattad! 😊


  1. Pingback: Already one month on level 3.6! – MotoMari

  2. Pingback: Juba kuu levelil 3.6! – MotoMari

Comments are closed.