Tõlkes meie armastus, me Kreeta! Kui esimene nädal olime rohkem saare lääne pool, kus puhus vinge tuul ja sadas iga päev ka vihma, siis nüüd oleme kohas, mis on täielik jackpot!
Olnud nädala Georgioupoli külje all ära, valisime suvaliselt saare idapoolsesse ossa mõistliku hinnaga kolmeks ööks majutuse, et vaatame ära, kuidas sealpool olukord on. Kreeta saarel on laiust kõige laiemas osas 57 ja kitsaimas osas 12 kilomeetrit, pikkust umbes 260 kilomeetri jagu. Kreeka suurim saar. Põhja pool Kreekat arvavad kohalikud, et Kreeta saarel elavad selle riigi kõige külalislahkemad inimesed. Ja nii palju, kui me kogenud oleme, siis on neil vist õigus. Ehkki kreeklased üldiselt ongi väga külalislahked.
Sihtkohaks sai väike koht nimega Istro suurema asula Agios Nikolaose külje all. Mõtlesime, et oleme paar ööd ses kohas ja siis rändame jälle edasi, et rohkemate kohtadega tutvuda.
Bookingust tulid muidugi automaatsed teavitused ära, et kõik on korras ja majutusasutus ootab meid. Kui õhtupimeduses aga kohale jõudsime, oli maja kottpime ja näha polnud kedagi. Kõhklevalt valisin numbri ja helistasin, et mis värk on. 2 minuti pärast oli peremees kohal vabandades, et esimest korda elu jooksul ei tulnud talle mitte üht teadet bookingust.
Kibekiirelt valmistati tuba ette ja lahkelt pakuti abi, et aitame lapsed ja asjad bussist tuppa viia. Toas oli laud mandariinidest lookas ja imearmsalt kaks veinipokaali koos peremehe enda tehtud veiniga. Kõik laabus ja tunne ses kohas oli hea. Läksime veel küla peale sööma, kus kohaliku taverna peremees jutustas, kuidas nad kohaliku jalgpalli veteranide meeskonnaga viis aastat tagasi Tallinnas käisid ja meie endise presidendi Toomasega koos palli on mänginud. Aasta tagasi käis mister Ilves samas kohas puhkamas ja söömaski kus praegu meie olime.
Oli tore õhtu, kus lisaks meie tellitud toitudele tassiti meile lauda ka kohalikku värsket krabi ja ilmselgelt kui olid kurguni täis, toodi maja poolt lauda väike kannuke kohalikku napsu rakit ja suur taldrikutäis magustoitu. Ja sisuliselt kordus sama ka järgneval õhtul, aga siis küpsetas pererahvas kaminas endale õhtusöögiks kartuleid, nagu me teeme lõkkes kartuleid ja jagas seda lahkelt ka meiega.
Kui eelnevalt olime iga päev natuke vihma saanud ja teises piirkonnas oli võimas tuul, siis siin oli mitu päeva järjest täielik tuulevaikus. Lisaks kuulsime toitlustajalt, et Istros konkreetselt ei ole kaks kuud järjest mitte üht tilka vihma sadanud.
Kui me järgneval hommikul tõusime ja meie suviselt soojas päikesepaistes ümbrust nägime, olime kohast lummatud. Soe, päikseline, tuulevaikne. Väike toidupood värske kraamiga üle tee. Sellest mööda jalutades viis pikk trepp alla mereranda ja seda nähes olime ikka totaalselt lummatud! Maagiline, türkiissinise veega lauge, mõnusa heleda pehme liivaga imeline rand! Jaanuari kohta oli vesigi üllatavalt soe. Lapsedki sulpsasid mitmeid kordi sisse enne kui lõpuks lõdisema hakkasid. Ma arvan, et vee temperatuur võis olla äkki 18 kraadi ringis.
Majas, kus elame, on vist kaheksa korterit ja sisehoovis hetkel tühi bassein. Kõik korterid siin ongi mõeldud turistidele välja rentimiseks. Peremees ise elab üle tee. Maja alumiselt korruselt leidsime jõusaali ja kuna ööbijaid siin väga ei ole, on see ainult meie päralt. Külake on imeline (ca 700-800 püsielanikku), aura ja õhkkond fantastiline, inimesed super! Rand üle tee, jõusaal maja all, palju väikseid matkateid, kaks toredat mänguväljakut lastele – täielik jackpot!
Pärast kahte ööd otsustasime, et see on koht, kus me tahaksime pikemalt olla ja tasusime kolme nädala eest ette ära. Siin on kõik, mida me vajame, et ellu uut hingamist tuua ja uusi harjumusi luua. Hommikul ujuma, päeval lastega ringi konnata, õhtul trenni – mis sa hing veel ihkad! Nagu ikka, on mul iga lapsega kogunenud selline 20 kilone sahver kere külge tagavaraks. Õnneks olen juurdetulnu kuidagi sujuvalt jälle maha raputanud, aga no jõusaal, imeline! Ma pole üle kümne aasta jõukas käinud ja nüüd on see meil maja all! Ideaalne võimalus uus harjumus sisse harjutada ja figuuri vormida.
Tänaseks oleme siin olnud kaks nädalat ja ilmselt oleme siin veel pikalt enne kui tasapisi suuna kodu poole võtame. Kohalikud on meid ära hellitanud! Värskelt pressitud oliiviõli, ise tehtud vein, üle tee tädike tõi suure koti apelsine ja mandariine lastele. Peremees tassib meile apelsine. Majapidajanna jätab meile pidevalt ukselingi külge kingitusi kirjakesega, et tegin kodus liiga palju süüa. Me oleme täiega lummatud! Enamus puuviljadest pressin mahlaks, aga tulge nüüd keegi appi mahla/veini jooma ja mandariine sööma!
