23. juunil kell 4.18 löön oma punetavad luugid lahti, et astuda vastu TOP200 neljandale etapile. Kaks suve on suured motokrossivõistlused meie rajal vahele jäänud, seega on kerge ärevus hinges. Tegelen pisipiigaga ja seejärel panen kiirelt kohvi tulele. Rajameister veel tukastab. Loputan oma kolm tundi und saanud silmad puhtaks, viskan kerge ripsmetuši peale, kammin juuksed ja juba ongi kell viis. Kohvitame ja räägime veel läbi, mida kõike vaja on ja mis veel tegemist vajab. Prindin kiirelt igaks juhuks ka juhendi välja ja mõned suured sildid WC. Varasemalt juhtus me värskete peldikutega säärane lugu, et keegi ei julgenud sinna minna, sest arvati, et tegemist on aiamajakestega 🙂
Kodinad kokku, laps kokku pakkida ja tema asjad kaasa, et päevaks nii talle kui vanaemale ikka lelusid jaguks, mida vaadata ja bussile hääled sisse. Planeeritud start oli kell 6, aga saime liikuma ca 10 minutilise hilinemisega. Väike fakt minu pihta – ma kipun alati asju tegema kas väga viimasel minutil või pigem hilja, aga ma püüan end pidevalt parandada 😀
Esialgu võtame suuna Aravetele, kuhu on meie kodust 15 kilomeetrit, et peale võtta üks rajakohtunik. Seejärel lähme võtame kiirelt Märjandi tanklast kohvitopsid kaasa ja suundume rajale. Eelmisel õhtul saabunud võistlejad kõik magavad alles magusasti, kommentaator aga juba toimetab ja sätib helitehnikat üles. Ta käis juba varem end eluoluga kurssi viimas ega vaja sel hommikul enam juhendamist.
Tõstame bussist karikad maha, sätime kommentaatori jaoks geneka paika, mõtleme veel asju läbi. Klammerdan kiirelt vetsudele sildid külge ja panen juhendi teadetetahvlile. Tuljo asub koos rajakohtunikuga veel rada üle vaatama ja mõningaid tähiseid paigaldama. Õnneks oleme kenasti graafikus.
Nõks seitse läbi saabub vanaema Maimu last hoidma ja juba on platsis ka peakohtunik ja peasekretär. Arutame nendega läbi, kuhu täpsemalt registreerimine panna. Nüüd jääb veel oodata EMFi ajavõtubussi ja transpondereid, et regamine avada. Peasekretärile appi jõuab ka meie hää sõbranna Riina, kel on pisipiigale kingituseks kaasas tema elu esimene mootorrattas. Geniaalne idee!
Sätime kaugeimasse ja kõrgemasse kohta vanaema ja lapse jaoks bussi paika – jõuan piigal veel nälga leevendada ja paariks tunniks saan vast krossi korraldamisele keskenduda.
Ajavõtubussi rahvas toimetab omasoodu ja sätib asju paika. Kell on kaheksa ja saabuvad esimesed rajakohtunikud, kelle kiirkoolitus kell 8.20 toimuma peaks. Ka toitlustaja on kohale jõudnud ja avab luuke. Otsin välja juba varasemalt rajale toodud kohtunike varustuse kasti ja asun asju laiali jagama. Mõned aastad tagasi soetasime komplekti erkkollaseid veste kohtunikele ja siis teatati EMFi poolt, et need nüüd äkki ei sobi, sest sõitja võib neeonkollase vesti kollase lipuga segi ajada. Tühi ost ja tuli hakata oranže veste otsima ja ostma. Nüüd on komplekt ehk 15 oranži vesti olemas. Tänavu investeerisime veel rajakohtunike kiivritesse ehk ostsime 15 erkoranži nokkmüts-kiivrit, 
sest olen isegi raja ääres (Kiviõlis pealtvaatajana) kiviga kahe silma vahele saanud nii, et pilt eest must ja ühel aastal juhtus meie rajal ka rajakohtunikuga õnnetus, seega tasub raja ääres oma pead kaitsta. Igale kohtunikule suur pudel vett kaasa, Snickers taskusse ja lõunasöögi talong. Kaks kohtunikku jääb hiljaks, nii et pean paberid mobiilinumbritega välja otsima ja helistama, et uurida, kus kaugel ollakse. Paari minuti pärast on unised noored kohal. Pärast peakohtuniku koolitust juhatab rajameister kõik 14 kohtunikku oma kohtadele. Miskipärast arvasin, et meil peaks personali jaguma ja peakohtunikuga kaasa tulnud stardilaskja hakkab näitama ka 2 ja 1 ringi silti ning finišilippu. Nii aga ei lähe ja kutsume kiirelt appi taaskord Tuljo korvipoisi Andruse, kes meil eelmisel õhtul hilisööni abis oli. Temaga koos tuleb ka tema kaasa Länsu, kes tegutseb hobifotograafina, seega vaadake Facebookis Länsu Fotopesasse, kust leiate Aravete krossist albumi.
Veel investeerisime sel aastal kaheksasse raadiosaatjasse, mille ka tähtsamate tegelaste vahel ära jagan. Ka kahel noorel rajakohtunikul on isiklikud raadiosaatjad kaasas ja kogemata meie omadega samal kanalil, nii et ca 10 minuti jagu saame kuulata noorte slängi ja elavat vestlust kuniks poisid üles leian ja palun kanalit vahetada.
Kiirabi kahe bussi ja ATV-ga on kohal ja kiirelt kerkib ka telk. Kommentaator on valmis ja muusika mängib. Ajavõtubuss on oma ettevalmistustega valmis saanud. Peakohtunik ja stardi-finišivanem tööpostidel. Registreerimine käib. Tundub, et kõik sujub ja kell 9.00 algavad esimesed ajasõidud.
Puudu on aga meie piletimüüja, kes oleks pidanud juba hommikust saati saabujaid kontrollima, sest iga sõitjaga võib priilt sisse tulla kaks inimest ja krossipääsmete müük on üks osa niigi kitsast eelarvest. Asun kiirelt ise sellele tööpostile kuniks olukorrale lahenduse leiab. Kella kümneks on mul appi palutud oma vennas, kelle ülesandeks jäävad igasugu ootamatused. Juba saangi ta rakendada piletimüüjaks, sest raadiosaatjast kostub vali lapsenutt ja tuleb joosta. Kohale jõuab Tuljo ema Urve, kes piletimüügiga tegelema hakkab. Järgnevalt peab vennas Aravetelt poest ära tooma šampused, mis juba paar nädalat tagasi sinna tellitud. Kuna meil on koju jõudmiseks tarvis sõita neli kilomeetrit mööda maru kehva kruusateed, ei tahtnud kuidagi nende šampusekastidega seal loksuda, seega kasutasin kohalikku poodi nahhaalselt laona 🙂
Järgnevalt saab vennas tükiks ajaks käed tööd täis, sest karikatel tuleb välja vahetada sildid ehk siis Aravte motokrossist saab Aravete motokross. Graveerijal tuli väike näpukas sisse, aga õnneks jõuti meile uued sildid saata. Kui see tehtud, saame auhinnad kenasti laudadele imetlemiseks panna. Edasi läkitasin venna motoklubi fotokaga rajalt hetki püüdma ja suurt galeriid saate me Facebooki lehelt vaadata.
Ajasõitudest tuleb info, et rajal on üks puujuurikas püsti jäänud. Üsna pehme teine, aga tekitas palju paanikat. Tuljo läks kiirelt naabertallu, tõi kirve ja saime sellegi lahendatud. Kohale vurab ka rajameistri isa Jaak oma Kirovetsiga, kes hakkab pärast igat sõitu stardikurvi siluma.
Juba hakkavadki ajasõidud lõppema ja on aeg pidada maha võistlejate koosolek ja krossi avamine. Kõik laabub leebelt. Rajakohtunikud jõuavad veel kõhud täis süüa ning esimesed sõidud lähevadki lahti. Ärevus veel senini hinges, aga kõik paistab sujuvat ja kõik saavad neile antud ülesannetega kenasti hakkama. Ei oskagi enam midagi rohkemat enam üle kontrollida. Näitsiku, kes stardis 15 ja 5 sekundi tahvlit näitaks, unustasin samuti sootuks ära, kuid eelnevalt registreerimises olnud Riina aitab meid hädast välja.
Päeva peale külastab meid ka föderatsiooni peasekretär Rauno, kellega jõuame põgusalt vestelda ka septembri alguses meil aset leidvatest korvi ja quadide eestikate etapist. Rauno lubab meile saata tingimused, mis on vaja eestikate puhul täita. Ma ei jää seda kirja just erilise rõõmuga ootama. Meie vestluse ajal suudab vahepeal üks sõitja Meico Vettik oma tsikli tiiki lennutada. Ja vestluse vahepeale tuleb raadiosaatjasse info vanaemalt, et pisipiiga sai suure teoga hakkama ja tema päev on nüüd kirjas. Sinna me jutt jääb ja torman värske ema kohustusi täitma, aga kohale jõudes tegi piiga meile suure tünga, sest õhk oli küll paks, aga päeva kirja ei läinud 😀 seoses sellega meenus kibekiirelt ka rajaäärsed vetsud üle kontrollida ja igasse pakk paberit juurde viia. Päeva keskel olid vetsud igal juhul veel päris viisakas seisus hoolimata suurest külastajate arvust.
Vestleme päeva lõpu poole kiirabi juhtkonnaga, et uurida, kas ja kui suuri vigastusi sel päeval ette on tulnud. Suuri vigastusi polnud, kuid kummalisel kombel tekitas suurt poleemikat hoopiski kellegi koer. Penivillem pures kergelt üht kolmeaastast põnni ja lõi hambad kintsu sisse ühele veidi napsusele pealtvaatajale.
Mõlemad sõiduvoorud läksid tempokalt ja peakohtunik tegi tublit tööd. Seejärel oligi aeg käes autasustamiseks ja ülihea meel oli näha poodiumil ka neid, kes tõesti enne võistlust me rajal agaralt treenimas käisid. Tasus vaeva! Kommentaatori sõnul anti talle viie erineva klubi poolt edasi ka kiidusõnad ürituse ja väga hästi ettevalmistatud raja eest. Ehkki üritus ise jäi miinusesse (rahapostituse teeme ka ükspäev ära), ongi rahva tänusõnad parim palk, mis annab motivatsiooni sel rindel edasi rühkida. Aitäh teile osalemast!
Mõni hetk pärast suure motokrossipäeva autasustamist ongi plats jälle tühi nagu midagi poleks olnudki. See on alati nii kummaline tunne pärast suurt üritust keset tühja platsi seista. Kiirelt korjame mõned prügikotid kokku, lubame vanaema õhtule ja siirdume isegi kodu poole. Kell on alles kaheksa õhtul kui koju jõuame. On küll jaanilaupäeva õhtu ja jõuaks kenasti ka kuskile külajaanitulele, aga me vajume pingelisest perioodist teleri ette põhku ära 🙂 
