Laupäeval pidasime Aravete krossirajal maha Eesti motokrossi karikavõistluste sarja TOP200 kolmanda etapi. Oli tööd ja vaeva, hulga ettevalmistusi, pingelisi olukordi, aga tehtud see sai! Lahkaks sedakorda mõningaid plusse ja miinuseid teiega ka siin veebipäevikus.
Nädal enne oli meil Põrguliste sarja esimene etapp, kus poolest sõidust ilmavana hirmsasti vett kallama hakkas. Seda vett tuli taevast veel nii mõnigi kord, nii et veel teisipäeval, kui oli viimane trenniõhtu, oli stardikurv ikka korralikult plägane. Kolmapäevast asus rajameistri isa küla pealt laenatud masinaga hoogsalt stardikurvi materjali juurde vedama. Suutsime pinnast kokkuvõttes ikka tublisti tõsta. Lisaks vedas Jaak materjali juurde veel mitmesse kohta ja tegi väga suure töö ära. Samal ajal keeras Tuljo aga kogu krossiraja tagurpidi ja lükkas hüppeid paika. Järgnevatel päevadel jäi veel siluda ja tallata, siluda ja veelkord tallata.
Kurjam hakkas ikka tolmama!
Reede hommik kostitas meid kenakese vihmaga ja rajapinnas oli altpoolt isegi kenasti niiske, aga maapind käitus kuidagi kummaliselt. Nii kui vihm lõppes ja päike hetkeks nägu näitas, kärsatas see hoobilt niiskele pinnasele kõva kuivanud kooriku peale. Kuna asi tundus kahtlane ja laupäev lubas ilusat ilma, tuli reede õhtul veel asuda rada kastma, et niiskus ööga pinnasesse imbuks. Tööd sai tehtud, vaeva nähtud, aga kurjam hakkas ikka tolmama! Varasemalt läbi töötatud süsteem ei pidanud siiski nii suurele rahvamassile vastu. Altpoolt tuli küll niisket pinnast pidevalt välja, aga kohati kippus ikka tolmama. Olukord oli selline nii ja naa, et oleks tahtnud sõitude vahepeal rohkem kasta, aga samas leidis ka peakohtunik, et olukord pole nii halb. Lõpuks ütlesime, et kahe vooru vahel tuleb ikka lisaks niisutada. Ilmselt väga paljud ei mõista tegelikult, kuidas see krossi korraldamine üldse käib. Seega teile selgituseks, et tegelikult on ühe krossivõistluse tähtsaim tegelane peakohtunik, kelle taktikepi järgi kõik asjad juhtuvad. Kokkuvõttes, kastmispool jäi nõrgaks. Ja nagu keegi facebookis kommenteeris, et mis rada see selline on – ühest kohast tolmab, teises on poriauk, siis sulle teadmiseks, et on olemas gravitatsioon ehk et vesi voolab ikka hüppenõlva pealt allapoole ja meie ei saa sinna tõepoolest mitte midagi teha 🙂
Plusspoole pealt oli ehk see, et väga paljud kiitsid korralikku raja ettevalmistust ja meeldivaid hüppesse mineku kaldeid. Ja tõepoolest, traktorid mürisesid kolm päeva jutti, nii et au ja kiitus rajameistrile.
Karm päev meditsiinipersonalil
Kiirabil oli aga sel võistluspäeval vast üks karmimaid tööpäevi. Kokku oli 19 patsienti, kellest 10 keerulisemad juhtumid. Mõned läksid omal jalal kiirabisse, kuid kuuele inimesele tuli kiirabi krossirajale järgi kutsuda. Kõige raskem situatsioon oli lahtise reieluu murruga, kus vist oli vigastada saanud ka arter.
Alati on krossidele tellitud kaks kiirabiautot ja kunagi oli see minu teada sel põhjusel, et kui on vigastatu, saab üks auto patsiendi juba minema transportida, aga võistlused saavad samal ajal jätkuda. Tänaseks on olukord aga muutunud, rahvamassid suurenenud ja meditsiinipersonal lahkub võistluspaigast vaid äärmisel juhul. Helistasin ka kiirabi peamehele Erikule, et asjas selgust saada. “Tellitud meditsiiniteenuse eesmärk on teenindada territorriumil konkreetset üritust, kaks autot ja kaheksa inimest, kellest mingi osa seisab erinevates rajaosades ja osa on telgi juures valmis. Üks auto on alati täielikus valmisolekus ja seda on mõistlik kasutada vaid äärmisel vajadusel kui patsiendi seisund on nii raske, et sul ei ole aega oodata abi ja on vaja ülikiiresti jõuda haiglasse näiteks opilauale. Kui me sõidame võistluspaigast ära, jäetakse ikkagi võistlus seisma kuniks personal tagasi jõuab. Raskes seisus inimesega läheb kaasa autosse kuni neli inimest, seega jääb raja äärde samuti ainult neli inimest. Kui peaks midagi veel hullu juhtuma kui võistlust edasi peetakse, ei jagu enam piisavalt personali abi andmiseks,” selgitas Erik. Ta meenutas üht kogemust Kose Korvikunnidelt. Ühes sõidus korraga kolmes eri kohas juhtusid rasked õnnetused, nii et patsiendid tuli koheselt olemasolevate autodega haiglasse viia. “See oli õnneks viimase sõidu viimane ring, aga kõik meedikud pidid rajalt patsientidega lahkuma. Oleks see keset päeva juhtunud, poleks võistlust saanud edasi jätkata,” rääkis ta. Seega tulebki ikkagi raja ääres oodata riikliku kiirabi saabumist, sest see võtab kokkuvõttes vähem aega kui hakata patsiente ise haiglasse sõidutama. Kui riiklik brigaad jõuab umbes paarikümne minutiga, siis edasi-tagasi võtaks see meie poolt tellitud kiirabil vähemalt tund.
Erikul on selja taga väga pikk periood meditsiinis, nii et ette on tulnud üsna kummalisi ja kohati humoorikaid juhtumeid. Kunagi sai temaga Õhtulehe tarvis sel teemal vesteldud: https://www.ohtuleht.ee/495249/mida-koike-kiirabis-ei-nae-poodu-pages-metsa-ja-ode-kadus-keset-soitu
Aastaid motokrosse teenindanud Eriku sõnul on üleüldine sõitjate tase viimasel ajal alla käinud. Ta käis välja üsna hea mõtte. Enne ei tohiks amatöörsõitjat võistlustele lubada, kui ta on teatud arv tunde trennis käinud ja rajaomanikud löövad näiteks mingisugusele sõitjakaardile templi, et mees trennis käis. Asja mõte on see, et enne kui amatöör starti lubada, peab ta olema selleks piisavalt ette valmistunud ja kogemusi saanud.
Ses mõttes nõustun küll Erikuga, et algajaid, kel kogemust vähe, ei tohiks nii suure karjaga üheskoos starti lasta. 54 amatööri korraga võistlustulle lubada on liig. Loodetavasti tuleb ses osas föderatsiooni poolt järgmiseks võistluseks mõni muudatus või klassi poolitamine, sest ajakavas ju iseenesest selleks aega on, et ühele klassile veel sõit teha. Enamus patsiente tulid ju just E-klassi sõidust.
Nii E- kui D-klassis oli ka palju näha rajakohtunike lipumärguannete eiramisi. Hoogsalt lehvivast kollasest lipust, mis keelab mööduda ja hüpata, ei tehtud lihtsalt välja! Ja mitte üksikud erandid, vaid karjakesti! Võistlejate koosolekul peakohtunik tavaliselt räägib üle rajakohtunike lipumärguanded ja mida need tähendavad, aga paljud koosolekul ei osale. Ja muidugi on keeruline leida ka korrektseid rajakohtunikke, kes oma tööd vastutustundlikult teeksid. Sellekski korraks jagus neid lumehelbekeste momente. Kohati tundub, et kuidagi see nutiajastu värk on noorukite mõtlemisvõime halvanud. Kes tunneb, et tahaks olla korrektne ja vastutustundlik kohtunik, tule liitu facebookis Rajakohtunike grupiga, kus püüame Aravete kardirajaga koostöös tekitada väärt kohtunike seltskonda.
Kas oled näinud vetsupaberimaniakki?!
Nüüd sai siin miinuseid üles loetletud küll. Tooks välja aga ühe väärt plusspoole ka. Nimelt väärtustab Liqui Moly Eesti motosportlasi ja motokrossi, kes otsustas kõigile auhinnalistele kohtadele panna välja väärt auhinnakotid! Uskuge, see ei ole lihtne motokrossile sponsoreid leida ja mul on siiralt hea meel, et Liqui Moly Eesti niivõrd kena žesti tegi ja sportlasi auhindadega üllatas. Väärt ja praktilist kraami jagus! Ütle üks motomees, kel ketiõli, tsiklipesuaine, brake cleaneri või silikooni üle hea meel poleks. Nii et ütleme kõik koos aitäh Liqui Moly Eesti!
Ühe plussi saame veel välja tuua. Seekord ei käinud rajal vetsupaberimaniakki! 😀 Nädal enne, Põrguliste sõidul oli keegi maailma peale niivõrd vihane, et käis ja loopis pea kõikides vetsudes terved vetsupaberirullid alla. Ühte jättis paberi alles, aga selle ukse sidus väljastpoolt nööriga kinni nagu seal oleks miski avarii ja vets suletud. Eelmine aasta oli meil üks täpselt samasugune juhtum! Nii et head inimesed, me ei ole paberiga kitsid ja püüame seda vetsudesse alati piisavalt panna, aga meie seas on vetsupaberimaniakk! Hoidke silmad lahti ja tuvastage isik 😀
Pika jutu kokkuvõtteks, oli nii meie poolt agasid, mida kõike ei oska ette näha, aga oli ka sõitjate poolt agasid. Eks me kõik püüame nii kuis oskame ja jaksame. Te püüdke ka. Vaadates sõitjate nimekirju, siis näiteks E, D ja C klassist julgelt pooled eelnevalt trennis ei käinud. Tänagi üks E-klassi sõitja helistas mulle lihtsalt niisama, et elu ja järelkaja uurida ja märkis sama, et E-klassi meeste trennitegemine jätab soovida. Võimalusel püüdke ikka vähemalt korra enne võistlust enda jaoks uue rajaga tutvumas käia.
Ja üks pluss on veel välja tuua. Kui kogu rahvas platsilt minema oli läinud, jäi parkimisplats ikka üsna korda. Aitäh teile, et viitsisite oma prügi ise kaasa vedada 🙂
Aitäh kõigile osalemast, vigastatutele kiiret paranemist ja olge üldse kõik sama muhedad edasi 🙂 meie aga võtame tõsiselt kaalumisele, kas äkki teha järgmisel hooajal kerge paus mõnest võistlusest, sest ausalt öeldes on see korraldamine päris kurnav teema.
