Tahtsin sulle rääkida ühest põnevast kogemusest nädal tagasi. Mu kaasa Tuljo on hakanud sel aastal korviteemat veidi tõsisemalt võtma. Pätud on nüüd vähe suuremad ja tõmbasime fookuse krossirajalt ka väheke maha, et isiklikule elule keskenduda. Teadagi, kipuvad meestel käed nö täis minema, et aga lahtiste lihastega sõita, pani Tuljo omale aja ma ei teagi massöör-kiropraktik-kondiväänaja juurde. Üks siitkandimees, kes on omal alal väga tuntud, aga googeldades ei anna mitte mingisugust infot, et kuidas tema kohta siis täpsemalt öelda. Igal juhul on ta mees, kes teab, kuhu vajutada ja mida painutada, et lihased ja liigesed pingetest vabastada. Ja tema käe all vabanevad pingetest nii tippsportlased kui nagu teada sain, siis nii mitmedki motokrossisõitjad.
Istun mina nädal tagasi töö juures arvuti taga ja Tuljo helistab. Kuule, Arnel just vabanes aeg ja sa pead kell kaheksa Amblas olema! “Mida? Mina ja kondiväänaja juurde? Ee…ma ei ole selleks hetkel valmis ega ette valmistunud!” vastasin. “Ei ole vaja midagi ette valmistada, kell kaheksa oled Amblas!” teatas Tuljo ja noh, hea küll. Aitäh, et mu tervislikust seisundist hoolid! Olin mõelnud küll, et pärast kahe lapse kandmist võiks lasta oma kere jälle vanadesse asenditesse tagasi painutada, aga pelgasin.
Kuulujuttude järgi pidavat Arne juures rahvas nii nutma kui karjuma. Ei tundunud just ahvatlev
Jõuan siis mina ette antud ajal Amblasse. Teisel korrusel oleva ruumi aken on lahti – karjeid ei kostu. Majast väljub naisterahvas – ei paista, et ta oleks nutnud. Lähen ebalevalt trepist üles. Ma olen korra elus lasknud endale SPAs massaaži teha ja see ei olnud just eriti vaimustav või polnud massöör tasemel. Ma eelistaks, et lahkeid silitusi jagab oma mees, mitte võõras. Olen veidi kohmetu ega oska ruumi sisenedes kuidagi käituda.
Maas on pehmed matid, nagu spordisaalis või nii. Arne korrastab ala ja uurib, et mis mureks. “Noh, ega erilist ei olegi. Tuljo saatis,” naeran. “Tegelikult kaalusin aasta tagasi 90 kilo kui sünnitama läksin ja põlved eelmisel suvel hirmsasti ragisesid sellest suurest koormusest,” alustan juttu. “Ja noh, ranne on ka hirmus valus – kuusk oli tee peale kukkunud ja kui püüdsin seda eest vedida, tegi oks vibu ja tõmbas käe kuidagi lollisti järsult tagasi,” jätkan.
“Ahah,” ütleb Arne ja juhatab mu mattide peale istuma. Olen spordiriietes ja võimlemine algab. Esmalt vajutab ta mu pead põlvede poole, seejärel tuleb jalad harkis külgedele sirutada. “Ahah, jah, pane käed nüüd jalgade peale ja painuta sinna poole,” juhendab ta midagi mu selja taga ja lükkab mind hoogsalt takka. Kogu mu kere venib tasapisi – säärane tunne nagu tuleks igalt poolt oma kümme sentimeetrit juurde. Esialgu on veidi ebamugav, aga kuna liikumine on suhteliselt intensiivne, lähevad lihased kuidagi soojemaks ja päris palav hakkab. Ei, me ei võimle seal mattidel otseselt, aga Arne tirib ja tõmbab ja lohistab mind mööda neid matte ringi küll ühtpidi ja küll teistpidi. Vahepeal tallab see pikk meesterahvas suisa jalgupidi mul otsas. Uskumatu! Vahepeal on päris valus, aga ta vajutab nii õigetesse kohtadesse, et valus valu asendub magusa valuga, kus tunned seda pinge leevendust ja igasuguste kõõluste ja soonte venimist ja lahti minemist. Arne ise veel julgustab, et ära hoia kinni – võid vabalt karjuda või mida iganes. Kui vahepeal poetan, et assa kuradi vana püha lehm raisk, siis Arne muigab, et see oli ikka väga leebelt öeldud. Tavaliselt kuuleb ta seansi käigus väga karmi ja roppu sõimu.
Ta küsib mult, et mis sporti ma teen? “Eem..kantseldan lapsi, liigun päris palju krossirajal, aga jah, tahaks küll jah rohkem sportimisega tegeleda,” vastan. “Füüsiline vorm on päris hea,” tunnustab Arne. Muusika mu kõrvadele, sest ega ma pole end väga liigutada saanud, aga me eluviis ise on tegelikult üsna liikuv. Vähemalt kaalu olen pärast pisipoja sündi saanud tagasi sinna, mis kunagi normaalne oli ehk siis enamus üleliigne on läinud, aga need viimased viis… 😀
Tuleb tunnistada, et Arne on väga põnev vestluskaaslane ja elukogenud inimene. Jutuajamise käigus selgub põnev fakt, et see sama Kamaz, mille ma eelmisel aastal Tuljole sünnipäevaks kinkisin, oli palju aastaid tema töövahend ja kui tema töölt lahkus, siis sellest ajast see seisma jäigi. Ja siis järsku käib suur raks ja tunne on nagu oleks 220 saanud! See ehmatus võttis ikka karje ka suust välja! Arne ise vaid muigas kergelt ja jätkas sujuvalt pärast mu randme tõmbamist ka kõikide näppude liigeste ragistamist. Ja nii ragistas ta sujuvalt jutuajamise vahele kõik liigesed läbi, minu karjatused saateks. Kaasa arvatud kaela ühele poole raksaki ja kohe otsa teisele poole raksaki. Nagu nad filmides kaelakondi murravad, niimoodi krõksti!
Tuleb välja, et mu põlveliigesed ragisesid ja tegid valu ilmselt ülekaalust ja põlvelihased olid niivõrd pinges, et surusid liigest tugevalt kokku. Eks see võis tulla sellest, et olin rasedana pidevalt nii lollis asendis kui kükitama pidin ja näiteks väikest piigat sülle võtma. Õiged nupuvajutused ümber põlvede – päris valusad peaks mainima – ja pinged lahtusid kohe tuntavalt. Ja see nn randmevigastus ehk siis valu, mida tundsin randmes, seda parandas Arne hoopiski küünarnuki juurest ja tõdes, et seal piirkonnas on tugev lihase rebestus, mis kandus mulle valuna randmesse. Päris põnev! Tunned valu ühes kohas, aga viga on hoopis teises kohas. Ülivalusad punktivajutused ja hoidmised küünarliigese juures ja tundsid, kuidas ranne läks vabaks. Koheselt oli tunda, et tunne randmes muutus, aga pean kätt veel hoidma, et see kõik kenasti ära paraneks, sest vigastus annab ikkagi veel tunda.
Ja üks kummaline asi, mida ta veel tegi, oli nö kasuka lahti võtmine ehk siis ta võtab su naha näppude vahele ja tõmbab seda kerest eemale. Ja selgroo diskidega käis niisamuti nagu näpistustega naks, naks – krõks,krõks. Sa sõna otseses mõttes kuuled, kuidas su 33 aastane kere jupp jupi haaval pingevabaks tehakse.
Igal juhul, tänud Tuljo, et mind sinna Arne käte vahele tõukasid! Toast välja tulles oli tunne nagu oleks üle kere 220 saanud – kõik närvilõpmed said vist vabaks ja kuidagi väga lahtisem oli olla. Järgmine päev ja kusjuures ka nädal hiljem olid mu kõhulihased nii hullult valusad nagu oleks kõva trenni teinud. Nahk oli valus ja nädal hiljem on ka need nö valupunktid endiselt veel veidi valusad, mida oli tarvis tugevamalt töödelda. Eile õhtul täheldasin, et probleemsetes kohtades on naha alune rasvkude kuidagi oma struktuuri muutnud. Väga veider, et kui enne oli ühtlane rasv, siis nüüd see nagu oleks kuidagi tükkides lagunenud.
Oli väga põnev kogemus, huvitav vestlus Arnega, kohati ka väga valus, aga hilisem enesetunne on kõike seda valu väärt. Kui ma tahan kunagi veel kaheksakümnesena tsikliga kuskil Kreekas oma vanaduspõlve nautida, siis kavatsen kindlasti lasta end korra või paar aastas niimoodi lahti ragistada, et ennetada igasugu tekkida võivaid liigesejamasid. Ja menüüsse korralikult sülti ja suvisel ajal grillribisid, mille kondiotsad koos luuüdiga ma ahnelt otse oma malamuudi ees ära närin ja söön, et oma liigestele toitu anda 😀 Kõvem osa, kuhu hammas peale ei hakka, pudeneb ikka kutsale ka.
Esmaspäeva õhtul on Tuljo aeg. Ma juba natuke itsitan ette – tea, kas peaks minema akna alla kuulama? 😀
