Igal juhul buss jäi tol õhtul tummaks mis tummaks. Meil ei olnud enam voolu. Kell oli vist pea kaheksa õhtul juba. Oli suht jahe ja väljas kottpime. Lapsed ärkasid ja esimene küsimus oli, et miks buss ei käi.
Tuljo uuris pimedas nii palju kui nägi, kas kuskilt on mõni juhe lahti või kaitse läbi. Ei saanud sotti. Enne reisile tulekut vahetasime ära generaatori ja nii palju ta kapoti alt nägi, et ilmselt oligi genekas läbi kärsanud. 4000 kilomeetrit sõitnud genekas. Ilusad oranžid laki all olevad mähised olid mustaks läinud. Aku täiesti tühi. Ilmselt siis, kui mäkketõusul miski klõps mootori pööretes käis, siis oligi genekas läbi ja tulime üle mägede puhtalt aku najal. Miks aga aku tuld põlema ei visanud, ei teagi. Mis edasi?
Enne reisile tulekut tegin kiirelt kõiksugu linnukestega liikluskindlustuse, et võin ju hiljem ka kasko sõlmida. Ma pole kunagi ühelegi autole kaskot teinud ja kui juba reisil olles sellesse süvenema hakkasin, loobusin, sest ma ei viitsinud hakata mingeid spetsiaalnõuetele vastavaid fotosid tegema. Kuna ma ei mäletanud, mis tingimustel meil see liikluskindlustus siis sai ja kas tehnilise rikke puhul autoabi saame, siis helistasin esimese asjana igaks juhuks Salvasse. Vastus oli süvenemata meie lepingusse koheselt autoabile ei.
Järgmine variant. Meie reisikindlustus. Enne reisile tulekut hakkasin reisi- ja tervisekindlustust sõlmima, aga siis tuli täpselt õigel ajal meile Luminori krediitkaardi pakkumine, mis katab terve minuga koos reisiva pere kindlustamise. Mäletasin, et seal oli klausel reisi katkemise kohta. Võtsin kõne sinna. Esiteks ei olnud teenindajat, kellega oleks saanud eesti keeles vestelda ja me ei mõistnud teineteist. Ehkki kindlustust pakub OÜ lõpuga Eesti firma.
Lõpuks leiti meile eestikeelne teenindaja, kuid temagi ei uurinud midagi ei minu isiku ega lepingu kohta, vaid koheselt sõnas, et ei, sellist autoabi kindlustusest ei saa. Kui küsisin, et kas lepingutingimustes pole midagi reisitõrke kohta, leiti mingi rida, et võib olla tõesti, aga no vaatame seda asja homme edasi ja kõne lõppes. Halloo! Kas kindlustus ei peaks aitama sind just sellistes olukordades, kus sul on kiirelt abi vaja? See suhtlus jättis ikka väga soovida. Ütlesin veel teenindajale, et me jäime terve perega tee äärde ega saa siit oma majutuskohta.
Okei. Säästsin Luminori kaardiga perele spetsiaalse kindlustuse tegemata jätmisega ca 700 eurot. Millegi pärast arvan, et ega kallimat kindlustust tehes oleks me ikka abita jäänud ja olin tegelikult arvestanud, et teatud olukordadesse sattudes peame nagunii ise hakkama saama. Kindlustus on su suurim sõber kui sulle pakkumist teeb ja suhtleb hea meelega. Kui aga oled olukorras, ei taha keegi sinuga väga suhelda. Ainsad positiivsed kogemused varasemast on olnud Ergoga, aga see praegune OPS EST OÜ suhtumine jättis ikka väga soovida. Salvat ka ei kiida.
Hea küll – kindlustused meid ei aita, mida oligi arvata. Õnn, et me neisse tohutult ei investeerinud. Külast läbi sõites märkasin tee ääres poodi. Pakkisime lapsed kokku ja seadsime sammud poe poole.
Õppetund nr 1 – kindlustuse peale loota ei tasu. Õppetund nr 2 – lastega peab! bussis alati olema veevaru ja toiduvaru.
Olin muutunud mugavaks, sest pood on siin ju iga nurga peal ja meie toidukastis olnud varud olid otsa lõppenud. Kui oleksime mägedes toppama jäänud, oleks veits jama olnud.
Jalutasime lastega poodi. Mu hinges polnud ärevust ega paanikat, vaid hoopiski põnevus, kuidas selle olukorra lahendame. Lapsed tajusid liigagi hästi, et olukord on veits mäda. Nad pärisid, miks buss ei tööta ja miks me peame kottpimeduses võõras külas bussi maha jätma. Bussist on kujunenud nende turvakoht. Koht, kuhu nad saavad võõraste pilkude eest varjuda. Koht, mis on nende oma ja neile oluline. Natuke nagu kodu.
Jõudsime poodi. Varusime korvi toidu- ja joogikraami täis. Leti taga oli hallipäine meesterahvas. Tema kõrval väikse lauakese taga molutas niisama üks noorem hästi söönud meesterahvas. Meie õnneks oli ta uudishimulik ja uuris, kust me pärit oleme. Haarasin koheselt jutuotsast ja selgitasin me olukorda. Ta mõistis, võttis maailma kõige rahulikumalt laua sahtlist miski kohaliku kindlustuse brošüüri, valis sealt numbri ja tegi kõne. Kahjuks kohaliku kindlustusfirma puksiir ei aita, sest meie autol pole Kreeka kindlustusfirmaga lepingut.
Poes käisid kohalikud, kes otse loomulikult meie perest kohe huvitatud olid. Mis juhtus, kuidas aidata saame. Üks tuletõrjuja kamandas poe omanikku, et see kutsuks politsei. Kutsutigi. Tuletõrjuja selgitas meile, et politsei tuleb ja aitab meil lahenduse leida ja kui hästi läheb, äkki viskab teid hotelli ära.
Järgmine mees, kes pärast päästjat järjekorras oli kahtles aga selles variandis ja kuulas me mure ära. Näitasin aga telefonist puksiirauto pilti ja püüdsin selgitada, mis abi me vajame. Ta kamandas noorema hästi söönud mehe üht telefoni numbrit otsima. Internetist leiti kellegi tema sõbra number ja toksiti lauatelefoni sisse. Saime teada, et 15 kilomeetri kaugusel Manolisil on puksiir, aga ta saaks tulla hommikul. Ja mingi teema on siin sellega, et iga puksiir sind aidata ei tohi, kui sul pole kohalikku kindlustust. Mõni tüüp lihtsalt teeb haltuura korras ära. Ta soovitas meil takso kutsuda ja homme bussile järgi tulla. Meie majutusse oli 35 kilomeetrit.
Olime juba pikalt seal kohalikega asju ajanud ja arvasime ka ise, et pärast üheksat õhtul on tõepoolest keeruline puksiiri leida ja lähme taksoga koju. Võeti lauatelefonilt järgmine number ja rääkisin taksojuhile loo ära. Hakkas 15 kilomeetri kauguselt tulema ja leppisime kokku, et sõit maksab 55 eurot.
Natuke naljakas oli seal poes olla. Lapsed muutusid rahutuks ja kupatasime nad õue ringi jooksma. Siis tuli aga poemüüja ja kamandas meid sooja tuppa tagasi, sest tema meelest oli õues pakane. Pakuti vett. Tunti kaasa, mõeldi kaasa. Siis saabus politsei.
Järgneb…
