Uus genekas käes, oli aeg asuda keset küla bussi remontima. Mingi osa tööriistu oli meil endil kaasas ja spetsiifilisemad asjad tuli küla pealt laenata. Maja peremees laenas meile lahkelt oma tööriistakohvrit, tassis lisaks kullinokkasid ja kõike muud. Oli temalgi põnev ninapidi juures olla.
Küla vahelt sobitasime tutvust ühe garaažiomanikuga, kes sõnakestki inglise keelt ei rääkinud. Tuljo siis jooksis vahepeal sinna garaaži, et spetsiifilisemaid tööriistu leida, puudu oli erinevatest tähtvõtmetest. Kehakeele abil suheldes nad omavahel igal juhul hakkama said. Enim peavalu tekitas see, et geneka rihma pingutusrulli ei saanud lahti, sest kandid olid maas. Tuljo lõikas geneka poldil pea otsast ära ja sai poldi teiselt poolt välja. Lõpuks sai geneka ikkagi kätte ilma tervet bussinina laiali lammutamata.
Puudu oli uus keermelatt, et uut genekat kinnitada. Olime silmanud, et külas vist oli midagi ehituspoe sarnast – õues olid heinapakid, loomasöödad, voolikurullid. Keermelatti seal polnud, aga saime paar piisavalt pikka polti, millel oli tarvis pea maha lõigata. Poest väljudes kuulsime, et keegi teeb üle tee relakaga tööd. Läksime hääle suunas ja just õigel ajal õiges kohas üks külamees oma relakaga toimetaski. Saime poldipead maha ja Tuljo sai geneka kinni keerata.
Uus genekas lõpuks peal, oleks tarvis buss käima saada, aga meie aku oli täiesti tühi. Jälle juhtumisi nägime, et meie majapidajanna läks oma maasturiga üle tee poodi. Kutsusime Filia oma bussi juurde, saime kaablitega temalt lisavoolu ja oma bussi käima. Juhhuu! Hääl oli õige, diskot armatuuris enam polnud, kõik tundus ok. Tegime külavahel proovisõidu ja õhtu poole käisime kümme kilomeetrit eemal suuremas linnas toidupoes, kuhu me polnud juba ammu saanud ja varud hakkasid juba lõppema. Nii me liikusime ka järgnevatel päevadel külast üha kaugemale ja kõik tundus bussiga õige olevat. Ja no mis sa sellises situatsioonis ikka peale hakkad – kui läheb jälle midagi katki, siis läheb, aga loodame parimat, et nüüd on kõik korras.
Senikaua kuni meil liikumisvahendit polnud, liikusime väga palju jalgsi ringi. Kreetal Istro külake on ses mõttes tore, et siit saab jalgsi ka mägedesse minna ja jalutuskäigu kaugusel on mitmeid põnevaid paiku. Ühel päeval võtsime ette mäkke mineku, mis küla taga. Olime oma lastes ikka väga üllatunud, sest me matkasime terve pika päeva ja kilometraažiks tuli 15 kilomeetrit. Maja peremees muidugi vaatas meid hommikul ikka eriliselt pikaks veninud näoga kuuldes me plaanidest ja manitses, et nii kui enam ei jaksa, me helistaks ja ta tuleb meile järele. Tema lapselapsed nii pikki matku ei tee ja üleüldse hoitakse Kreekas lapsi suuresti vati sees ja väga hoituna. Nagu peremees meile ütles, siis tema meelest meie pere lastel puudub distsipliin, aga Kreeka lapsed elavad väga rangete reeglite järgi. Ta pelgas ikka väga, et me mäkke mineku ette võtame kartes, et lapsed jooksevad üle ääre ja kukuvad alla. Nii hull see asi nüüd ikka ka pole 😀 Tõepoolest me ei kaaguta pidevalt – VAATA, et sa ei kuku! (juba see, et ütled, VAATA, tekitab minus tunde, et laps peabki nüüd vaatama ja siis kukkuma, see on justkui tähelepanu püüdmine sellele, et nüüd sa kindlasti kukud). Aga lastel on ikka endal ka ohutaju olemas ja kuskile kaljuservale neid vabalt kõõluma ei luba.
Järgnevatel päevadel võtsime ka bussiga pikemaid sõite ette ja avastasime veel vingeid looduslikke vaatamisväärsusi. Leidsime ühe kanjoni, mille põhjas voolas jõgi, kus oleks saanud veel pikemalt edasi minna, aga kolme lapsega läksid olud natuke keerukaks, sest üks kätepaar jäi puudu, et kolmandat turvata ja aidata. Aga kindlasti on see koht, kuhu taaskord tasub tagasi minna uudistama kui lapsed väheke iseseisvamad. Kreeta saarel on ülikauneid ja põnevaid looduslikke ning ajaloolisi vaatamisväärsusi niivõrd ohtralt, et ühest elueast jääb väheks, et kõike uudistada. Kindlasti on sellest saarest kujunenud meie jaoks üks kindel sihtkoht, kuhu tagasi tulla.
Ilmad läksid ka iga päevaga üha paremaks ja suvisemaks. Vabariigi aastapäevagi käisime tähistamas ja kohtusime teiste saarel olevate eestlastega. Kahe lapsega Rakvere pere oli Kreetale elama asunud suisa kaheksaks kuuks (kooliealised lapsed tegid õppetükke neti vahendusel) ja Albina on Kreetal elanud juba aastast 2007. Tema tegemiste kohta saate uurida Üllatav Kreeta blogist https://yllatavkreeta.ee/ ja Facebookist https://www.facebook.com/yllatavkreeta , kuhu ta pidevalt postitab kauneid vaateid saarelt ja eluolust.
