Jätkame sealt, kus pooleli jäi. Möödunud nädala teisipäeval panin blogiposti üles ja kiirustasin rajale. Nagu te teate, siis ühed agarad motosportlased on meile juba abikäe
ulatanud ja aitavad trimmeritega ohjes hoida rajaäärset võsa ja heina. Ja vastutasuks saavad rajal sõita nii palju kui süda lustib. Nüüd nakatasid nad aga ühe sõbra veel tööpisikuga, nii et seltsimees Kamberg ootas meid teisipäeval rajal, et aidata püsti panna järjekordsed uued vetsud. Kõigepealt lammutas Tuljo vana vetsu kopaga ära ja tegi uute jaoks maasse augu. Põranda meisterdasid mehed euroalustest ja plaan oli ehitada OSB-plaatidest, mis meil juba varem valmis olid varutud, kolmene vets. Kambergil olid marudad akutööriistad omal kaasas ja töö läks ludinal. Polnud vaja generaatorit rajale tassida. Uute vetsude ehitamist alustasime juba kevadel ja hoiustasime toona rajale veetud puitmaterjali krossiraja territooriumil. Kurb oli tõdeda nüüd sealt jälle materjali võttes, et materjalivirn elab oma elu ja hunnik liimpuidust kaupa oli jalad alla võtnud ja minema jalutanud. Ja üks prilllaud ka teenindab nüüd kellegi juures kellegi teise taguotsa. Sel ajal kui mina rajal treenijatega tegelesin, said mehed õhtuks vetsuseinad püsti. Koju saime alles kümne paiku õhtul ja Kamberg jõudis raja kohal veidike droonigi lennutada.
Kolmapäeval oli veel viimane võimalus enne laupäevast EHKKi etappi trenni teha. Kuna pealinnas oli kolm tundi vihma ja rahet taevast alla pillutanud, jäid ilmselt seetõttu mitmed treenijad tulemata ja rajaäärne hõredaks. Meil oli aga endiselt kuiv ja et laupäevaks rajale mingisugunegi niiskustase tekitada, tuli Tuljol agaralt rajale vett lasta.
Neljapäeva hommikul sai Tuljo kiirelt käia töökojas üht külgvankrit nädalavahetuse võistlusteks ette valmistamas. Lõuna ajal saime Paides ehitusmaterjali järel käia. Vetsudele oli miskit katusele vaja, puidukaitsevahendit, pintsel, mõned kobad veel palkide kinnitamiseks (eelboksid ja aiad), mõõdulint läks katki ja üht OSB-plaati oli veel vaja. Pärastlõunaks oli juba ka seltsimees Kamberg abis, et vetsud lõpuni ehitada. Pisipiiga jaoks tuli kohale vanaema ja tegime neile bussi mõnusa pesa, et seal pika päeva aega veeta. Hetkeks tuli isegi vihma, mis meid rajateol tublisti abistas. Tuljo isa Jaak tõi laenuks ühe K700, mil kopp ees ja hakkas sellega liiva rajale juurde vedama. Lisamaterjali sai veetud stardihüppe maandumisele ja sirgele pärast seda ja kahe kaameliküüru vahele enne tünnikurvi. Tuljo aga lükkas hüppeid ja kohendas kurve. Mina võõpasin autasustamise lava ja pjedestaalid üle. Korjasin murult kivid ära, et saaks järgmisel päeval niitma hakata. Neid oli seekord ikka väga-väga palju, mis tünnikurvist trennide ajal üle serva murule lendavad. Sättisin olemasolevad vetsud ka juba võistluspäevaks korda ja täiendasin nendes paberivarusid. Päeva eesmärgid said enam-vähem täidetud ja planeerisime reede pärastlõunaks raja kastmise, silumise ja tallamise, et niiskus ikka pidama jääks.
Kuna ehituspoes vaatasin katusematerjali laiust valesti, jäi meil üks plaat puudu. Poes oli silt vähe vale plaadi juures, nii et 1,2 meetrise plastikust laineplaadi asemel oli meil hoopis 90 sentimeetri laiune plaat. Läksime reede hommikul kiirelt Järva-Jaani, äkki kohalikus Coopi ehitusnurgas leidub vajalikku. Poemüüja teatas, et kuna kõik ehitavad, siis on poed tühjad, laod tühjad ja tarneaeg 2 nädalat vähemalt. Paide Espakis olid aga kõik haakekonksud otsas, vähemalt saime need Coopist. Ja eile jäi vetsudele üks uks ette panemata, sest üks uksehing oli kaotsi läinud. Saime siit uue paari hingesid ka, prügikotte ja töökindad (neid kulub meil nagu muda). Ega meil muud üle jäänudki, kui kiiruga Paidesse sõita selle ühe laineplaadi järele enne kui needki sealt otsa saavad. Pellerid on aga uhke vaatega peakohal kõrguvatele puulatvadele 😀
Rajale suundudes viisime laiali ka motokrossi suunaviidad. Kui reede pärastlõunal rajale jõudsime, oli EHKKi meeskond oma lipud ja inventari paika sättinud. Natuke kummaline oli see lugu küll, sest meeskond veel toimetas raja ääres kui me sinna jõudsime, aga juttu ei tulnud keegi rääkima ega tere ütlema, vaid sõideti minema. Enne tünnikurvi oli ka me võsa ära rägutud, mis meil tegelikult oli plaanis hekiks kujundada ja seda mõne aja tagant piirasime. Kuna juttu ei tuldud rääkima, siis jäi kuidagi kummaline näriv tunne sisse, et kas nüüd on kõik väga halvasti või on kõik korras. Aga eks inimesed on erinevad.
Tuljo jätkas rajatöid ja asus Madam 53-ga vett metsa tassima. Tulekas neelab ikka nii ohtralt bensiini, et saime seda tanklast juurdegi käia toomas. Pärastlõunaks on metsas päike ära keeranud ja sai kastma hakata ilma et enamus vett kohe ära auraks. Kuna Madam 53 ise vett peale ei suuda tõmmata, tuli pooleteisetonnine paak Belarusi taga oleva pumbaga täita. Nii sai Tuljo lugematu arv kordi käia tiigi ääres paaki täitmas ja vett metsalõigule vedada. Samal ajal silus Jaak juba isikliku Kirovetsiga rada ja segas pinnast ning asus seejärel tallama. Ja nii see rajategu käis – kastmine, silumine, tallamine ja niiviisi hilja õhtuni välja.
Seltsimees Jüriöögi tuli meile koos pojaga appi. Poja sai stardipuud puhastada, rajalt kive ära loopida. Isa aga aitas meid trimmerdamistöödega ja lõpuks võõpasid nad üheskoos uue vetsu tagumised seinad üle. Mina sain muru ära niita, last appi hoidma tulnud vanaema võõpas pingidki üle. Maimu tegi ära ka ühe väga jubeda töö. Nimelt käib meil raja ääres üks taaramees, kes armastab prügikotte tagurpidi keerata. Neljapäeval oli ta
otsustanud taaskord sigadusi korraldada, nii et kõik kokku korjatud prügi oli jälle laiali. Maimu aga läks rajale juba enne meid ja korjas selle jubeduse omal initsiatiivil kõik jälle kokku. Tänud mind päästmast! Panime veel hulga uusi prügikotte raja äärde ja peitsin vanad kotid ära, et kogu prügi pärast laupäeva kokku koguda ja Väätsa prügilasse ära viia. Kerged koristustööd ja saimegi ära koju. Magama jõudsime kella üheks öösel.
Laupäeva hommikul kell 5 tuli silmad jälle lahti kangutada. Seitsmeks õnnestus rajale jõuda ja Tuljo lasi veel vett rajale, sest ilm tõotas tulla päikseline. Hommikul vara tuli ka seltsimees Kamberg kohale, nii et saime vetsule veel ukse ette panna ja viimase katusepaneeli paika. Kolmene vets, mis oli planeeritud valmis saada 9. septembri eestikateks, on nüüd tehtud ja võime tööde nimekirjast maha tõmmata. Jess! Tänud Kristjan! Nüüd on kokku erinevates kohtades seitse vetsu, aga tundub, et üks võiks teisel pool tiiki veel olla – siis peaks ürituste tarvis neid küll piisavalt vast olema, või mis te arvate?
Kella kaheksaks jõudis ka vanaema kohale, kellele tegime taas mõnusa pesa seekord siloaugu perve peale – mürast eemale ja hea vaade ka. Jätsime pisipiiga tema hoolde ja asusime asjadel silma peal hoidma. Selge oli see, et peame pidevalt päeva peale kastma ja seda saime ka teha, küll Madam 53-ga, küll traktori järel oleva pumbaga. Vahepeal kostitas ka kerge vihm, millest oli abi, aga ei päästnud meid siiski kastmisest. Loodame, et suutsime sellistes kuivades tingimustes raja piisavalt niiskena hoida. Esimest korda aastate jooksul saime ka ise natukene sõitu vaadata ja rahvaga suhelda. Rada välja rentida on ikka oluliselt lihtsam kui ise üritust nullist peale korraldada. Päeva lõpus saime veidi enda initsiatiivil ka EHKKi peamehega vestelda, aga ikka jäi meile selline kummaline kripeldav tunne, sest ei saanudki teada, kas kõik oli siis hästi või jäi midagi vajaka. Pärast üritust võtsime kohalikust tanklast kerge eine ja hirmus, et järgmiseks hommikuks on taaramees kohal ja puistab kõik külaliste mahajäetud prügikotid laiali, ei jäänud muud üle kui kõik kohe platsilt kokku korjata. Nüüd on meil koduhoovis terve järelkärutäis haisvat prügi, mis vajab kiiremas korras Väätsa prügilasse viimist.
Laupäeval jõudsime jälle päris hilja koju ja ausalt öeldes magasime pühapäeva lihtsalt maha ja käisime vahepeal saunas. Teisipäevaks planeerisime raja taas korda saada ja sel ajal kui Tuljo rada lükkas, sain uued vetsud lõpuni ära värvida. Renditraktori viisime ka tagasi ja saime arveldatud krossirajale kohaselt ehk siis omaniku pojad saavad priilt sõita, 2 x sõidetud ja 10 x veel ees.
Viimasel ajal raja ääres tunnevad kõik hirmus palju huvi, et palju siis ka tänane sõidupäev sisse tõi. Miskipärast ei tunne keegi kunagi huvi, et palju raha välja läheb. Näiteks selles postituses mainitud tööd ise kokku on juba paras summa. Lisaks võib arvestada ka seda, et need, kes meid abistamas käivad, saavad tasuta sõita ehk siis iga mees rajal ei ole kohe 15 eurikut (mõnikord tundub, et mõni peab lisaks minule veel märkmikus arvet 😀 ). Ehituseks vajalik kraam, Paides käimised, mitu 200 liitrist küttevaati, traktori rendid, krossiraja vahet sõitmised, võistluspäeval on keegi meie järelkärule otsa tagurdanud ja nüüd on sellele uut tagatuld vaja, tuletõrjeauto bensiin, prügikotid, vetsupaberid, oma aeg, prügila arve ja sinnasõit, Belarusi varuosad jne jne jne
Meie Belarus, millega kasta saame, on hetkel veel haiglas. Tohtrid Jaak ja Tuljo diagnoosisid haiguse ja hetkel käib ravimi otsimine ja välja töötamine. Kui ravim leitud (vanadele traktoritele pole just lihtne juppe leida), panevad tohtrid kiire operatsiooniga vanakese kokku tagasi ja saame kastmistega jätkata.
Nüüd aga vahetaks küll hetkeks keskkonda ja läheme kolmeks päevaks rändama – ehk õnnestub korraks varbagi merevette pista. Seejärel keskendume edasi Põrguliste metsasõidule, siis juba moto-orienteerumisele, quadide ja külkade eestikate etapile ja siis jälle Põrgulised.
