Igal juhul lõpuks tuli ühel hommikul Neos Marmaras see tunne peale, et täna võiks vist kuskile edasi liikuda ja võtmed ära anda. Kuna põhja pool Kreekas on kohalikud nii palju rääkinud ülivõrdes Kreeta saare kohta ja see meist umbes 1000 kilomeetri jagu lõunas asus, otsustasime sinna minna – näeme-kogeme midagi uut ja äkki on seal veel soojem kui siin.
Praamipileteid meil polnud. Nii palju siis uurisin juba teele asudes, et Ateenast Pireuse sadamast vast peaks saama ja igal õhtul kell 21 väljub neli erineva firma praami. Küllap me mõne peale ikka saame, jäime lootma. Tegime paaritunnise peatuse Thessaloniki külje all kaubakeskuses, et lõpuks laste garderoobi värskendada ja madratsit leida. Rõivad tundusid küll heast materjalist, normaalsete lõigetega ja hinna-kvaliteedi suhe selgub pärast mõningast trööpamist. Hinna näited – beebi, laste püksid-pluusid 4-6 eurot tükk.
Õhtul pimedas sõitmiseks valisime kiirtee variandi, sest siis ei näe nagunii suurt midagi ja saab ette kujutada kuue kilomeetrist tunnelit läbides, et kuskil siin meie ümber on Kreeka kuulsaim Olympose mägi, mida me tegelikult korduvalt näinud oleme ja küllap lastega, kui nad suuremad, sinna ka matkama läheme. Kusjuures Indy on pooleaastasena Olympose jalamil ühel kergel matkarajal meiega olnud. Ja nagu ikka, keerasime endid õhtuks kiirtee äärsesse parklasse magama.
Hommikul panime GPSi meid loomulikult kiirteelt maha juhatama ja google mapsi puhul on see tore variant, et igasugu huvitavaid täpikesi ilmub su teekonna äärde. Kuna öö möödus kuidagi kehvasti ja beebi muudkui vähkres, tuuslasin öösel seda mapsi natuke. Hommikul võtsime suuna mapsi abil leitud kuumaveeallikate juurde. Kohale jõudes olid agaramad kohalikud juba platsis. Ja tõepoolest, karge hommikune mäeõhk ja 33 kraadine soe vesi ootasidki meid.
Tervistavas vees mõnulemine tehtud kulgesime mööda pisikesi teid Ateena suunas edasi. Panin tee peale peatuseks veel ühe maamärgi, et lapsed saaksid pärast tunnikest sõitu taas jalgu sirutada ja kõndida, muidu muutuvad nad toolis suht kannatamatuks. Leidsime väikses külakeses 19. sajandi keskpaigast pärineva mõisa taolise kompleksi, mis ilmselt kunagi hiilgas oma uhke aiaga. Ega seal väga ingliskeelseid silte polnud. Viie kilomeetri kaugusel ootas meid aga hoopis äge looduslik vaatamisväärsus. Kaunis loodus ja äge kosk. Siinkohal räägib pilt ise vast rohkem.
Sadamasse oli jäänud veel sada kilomeetrit ja kuna valisime väikesed mägiteed, siis sõiduajaks üle pooleteise tunni. Siin maal ei tasugi neid kilomeetreid väga vaadata nagu Eestis oleme harjunud, vaid päeva prognoositava sõiduaja järgi planeerida.
Enne Ateenat oli väga palju metsi ja maju põlenud. Igal aastal laastavad Kreekat ulatuslikud maastikupõlengud. Suvel on Kreekas väga, ikka väga kuum ja kuiv. Looduslikult saavad maastikupõlengud vikipeedia andmetel alguse äikesest, kuumalainete ja põua ning vulkaanilise tegevuse tõttu. Inimtekkeliselt saavad põlengud alguse hooletusest, õnnetustest ja ka süütamistest.
Ateena on suur linn. Ikka väga suur linn! Panin gps-i meid küll juhatama võimalikult äärelinnast, kuid sellegipoolest tuli meil selle linna liiklusse ja melusse sukelduda. Eesti pindala on üle 45 000 ruutkilomeetri, Ateena linnastiku pindala on 39 000 ruutkilomeetrit. Praamini oli veel umbes poolteist tundi aega. Jõudnud sadama ala väravateni, läksin ühest piletiputkast asja uurima. Näinud aimatavaid hindu internetist, tundus seal pakutu krõbedavõitu. Õnneks oli härra lahke ja andis suunised, et sisenegu me sadamasse, sõitke senikaua kuni jõuate E3 väljumiste piirkonda ja ka seal on piletiputkad, kust piletit osta. Tema müüs lihtsalt vähe peenema firma pileteid.
Õhtupimeduses seal orienteeruda ja õiget kohta otsida oli päris äge. Jätsin pere bussi ootama ja läksin pileteid hankima. Leidsin eeldatava õige putka ja võtsin järjekorda. Bussi pikkus on ligi 7 meetrit ja see tekitab kohalikes veidi arusaamatusi, sest tegemist pole kämperi, vaid tavalise M1 sõiduauto kategooriasse kuuluva bussiga. Nad ise sõidavad kõrgete automaksude tõttu väga väikeste masinatega, siis keeruline on seletada, kuidas üks dokumentide järgi sõiduauto nii suur saab olla. Piletihind arvestati ikkagi lõpuks kõrguse järgi. Pidin teenindajale isegi googlest bussi pilti näitama, et ta saaks aru, millega tegemist on.
Lõpuks olid piletid käes, saime 20 minutit enne väljumist laevale. Kuna kõik käis nii kiiresti ja pidime suht kärmelt autotekilt ära minema, viskasin mõned hädapärasemad asjad kotti. Kahjuks kajutit me enam ei saanud osta, sest kõik oli täis. Aga oleks ma seda teadnud, et me enam autotekile ei pääse, oleks ma hunnikus rohkem tekke üle õla visanud. Istekohad olid kõik täis ja nii tuligi meil öö kuidagi ära kügeleda laeva koridoris põrandal. Nagu väga paljudel teistelgi. Kogenumad reisijad olidki hunnikus tekke kaasa võtnud ja omale mõnusad pesad sisse seadnud. Lapsed olid ikka üllatavalt vaprad ja tublid selles situatsioonis ja isegi magasid kenasti päris mitu head tundi. Tõelised reisisellid. Laev väljus kell 9 õhtul ja Kreeta saarele sõitsime maha hommikul kell 6.30. Enesetunne oli kahest viimasest korralikult magamata ööst ikka suht sodi.
Kreetal Irakleiost välja sõites oli veel pime, aga päikese tõustes avanes meile ikka vapustavalt maaliline vaatepilt! Olime viimasest peatuspaigast 1000 kilomeetri jagu lõuna pool ja siinpool tundus õhk kuidagi nii palju soojem ja päike mitte enam kevadine, vaid nagu meil suveajal. Pekki, kui mõnus!
Hommikul valisime Airbnb.com-st majutuse ka nädalaks. Maja kahe magamistoa ja oma hooviga nädalaks 200 eurot peo peale. Pole paha! Mõne aja pärast pakkus peremees, et kui tahame kauemgi olla, saaks kuu 600ga. Küte, elekter, internet, vesi selles hinnas – Eestis me jaanuaris selle summaga kuu aja kommunaale küll ära ei kataks.
Seadsime endid oma uude majapidamisse sisse ja esimesed paar päeva kulusid välja puhkamisele eelnevast teekonnast. Uues keskkonnas kohanemine võtab veidi aega ja seejärel hakkasimegi väikeste ampsude haaval Kreeta saarega tutvuma. Imeline! Ahhetama panev! Täiega vau elamus! Aga sellest kõigest juba järgmine kord 😉
