“Kalimera! One night more please!” Nende sõnadega käisin hommikuti maja perenaisele lisaöö eest tasumas. Mitte üks ega kaks korda. Viis korda vähemalt 😀 Nii tore oli lihtsalt üle mitme aasta taas selles meile erilises kohas olla. Muudkui kondasime mööda linna ja selle ümbrust ringi. See on täpselt nii parasjagu suur kohake, et põhimõtteliselt jaksad sa kõikjale jalgsi minna. Talvisel ajal elab vikipeedia andmetel siin 3500 inimest, aga turismihooajaks kolib mägedest siia kokku suisa 20 000 kohalikku.
Kuna on turismihooaja väline aeg, on enamus kohti kinni, aga Neos Marmarase linnakeses on ka talvel mingi elu ja liikumine siiski säilinud. Mõned pagarikojad, kohvikud, toidukohad ja minimarketid on ikka avatud. Enamus turismile suunatud kohtades on talvel tihti nagu kummituslinn, kus võib olla ka kõik täiesti suletud. Kunagi sattusime aprilli alguses Zakynthose saarele ja seal reaalselt oligi täielik ghosttown – kõik oli suletud ja mitte üht hingelist tänavatel. Ainult heinatuustakad veeresid mööda tühje tänavaid nagu mõnes vesterni filmis.
Enim huvitas meid muidugi, mis siin siis viimase kolme-nelja aastaga muutunud on. Kui varasemalt uusi ehitusi väga ei tekkinud või kerkis midagi uut ikka väga pika aja peale, siis nüüd oli linnas päris mitu uut hoonet ja vanu maju korda tehtud. Järeldus, elujärg on paranenud? Ei tea. Mölkis ja vanu autosid tänavatel jagub, aga vähem kui varem.
Hinnad. Enamus samad kui varem või nõks kallim! Aga seda oskan öelda vaid nende asjade kohta, mida varemgi tarbinud oleme. Tänasel päeval saame oma frappe ehk külma kohvi kätte isegi soodsamalt kui viimati siin käies. Ehk siis topsi frappe eest oleme maksnud vahemikus 1.7 kuni 2.5 eurot kogu reisi vältel. Tavernas söömas käies oli viimati kreeka salat 6-7, väikesed praekalad 6-7, pool liitrit majaveini 6-7 (kusjuures Kreetal on majavein veel suisa soodne, 4.5.- poole liitri eest), siis nüüd on igale asjale 1-2 eurot otsa läinud. Tegelikult arvasime, et hinnatõus on kõrgem olnud. Tubakatooted, vein, mahlad, pirukad, juust ja igasugune muu toidukraam on küll samade hindadega kui pea neli aastat tagasi ehk siis see röögatu hinnatõus nagu Eestis pole veel siia jõudnud. Diisel ja bensiin on odavamad kui viimati siin käies. Mõned aastad tagasi oli diisel 1.9 kanti, praegu enamus kohtades 1.7 ja peale.
Suhtumine, suhtlemine, meeleolu linnas. Midagi on igal juhul muutunud ja paistab, et koroonatrall on siiagi oma pitseri vajutanud. Ühte tuttavasse toidupoodi minnes olid müüjad kuidagi kurnatud olemisega ja suisa pahased, sõbralikust suhtumisest oli asi kaugel. Teises kioskis, kus juba varasemalt tuttav mees, oli suhtlemine aga tuttavlik, ääretult rõõmus ja külalislahke. Ja nii igal pool – mõnes kohas rõkkas positiivsus ja sõbralik suhtlus, teises kohas aga külmus ja rusutud olek.
Aastatega oleme siin linnas heaks sõbraks saanud ühe serblannaga, kes siin poodi peab. Ta on kreeklasega abielus, neil on lapsed ja Vesna on siin üle 20 aasta elanud. Ühel õhtul Vesna perega õhtustades saime vastused oma küsimustele. Ongi nii nagu meilgi Eestis, et see kovidi aeg on paljutki muutnud. Esiteks on viimasel aastal olnud väga palju kummalisi surmasid, kus jala pealt kukuvad noored, täis elujõus inimesed. Miks see nii võib olla, arvavad ka mõned kohalikud, et nii mõnegi surma puhul oli alust kahtlustada seost vaktsineerimisega, mis muidu tervele inimesele järsult kummalisi mõjusid oli tekitanud. Ja eks too haigus võttis teisele poole kaasa nii mitmedki, kes muidu põdurad olid. Mitmed varem rõõmsameelsed pered on jäänud ilma oma kallitest pereliikmetest ja nii võib vaid oletada, kellel midagi neist varem naeratanud klienditeenindajatest midagi väga rasket lähiminevikus juhtunud on.
Depressioon ja masendus. Kreeklased on äärmiselt sotsiaalsed ja armastavad üle kõige kohvikutes istumas käia, sõpradega ja perega tavernades õhtustada. Ühtäkki võeti see kõik neilt ära. Elu sulgemine ja jälle lahti tegemine käis kohati suisa nädalate kaupa ja mitte sotsiaalset elu elades muutusid inimesed õnnetuks. Tutvusime Vaidaga, kunstnikust leedulanna, kes 17 aastat Kreekas elanud. Tema sõnul oli koroonaaja kodus istumine ja mitte näost näkku suhtlemine äärmiselt raske periood nii kreeklaste kui ka tema enda jaoks. Lisaks tekkis ta sõnul palju peresiseseid pingeid ja lahkuminekuid sel keerulisel ajal. Rasked ajad lähiminevikust on seega nii siin kui meie pool paljudele raske pitseri peale vajutanud.
Poes ühe noormehega rääkides saime teada, et nad on väsinud kõigest. Väsinud keerulistest aegadest, situatsioonidest. Ehkki viimasel suvel oli turismihooaeg täis jõus ja oli hea aasta, siis üle maailma kokku tulevad turistid on samuti muutunud ja noormehe sõnul on vaimselt väga raske hakkama saada. Kõigi suhtumine ja suhtlemine on muutunud.
Rahalised raskused. Kui turismi kraanid olid kinni keeratud, olid mitmed ettevõtted sunnitud end sulgema, sest ei suutnud maksta makse ega renti – klientuur ju puudus. Lisa siia juurde veel teadmatus, kas ja millal jälle mingeid reegleid muudetakse ja millal piirkond taas turistidele avatakse. Riigi poolt olid küll mingid abirahad, aga nagu Eestiski, pidid sa vastama teatud tingimustele. Kes abiraha sai, oli ikka korraliku õnnega koos, sest väike ettevõtetele olid abipaketid summades 25 000 – 35 000 eurot. Me tuttav Vesna jäi sellest ilma, sest tal ei olnud ühtki alluvat tööle vormistatud. Ta küll sai ka riigi poolset abi, kuid peab selle nüüd tagasi maksma. Serblanna elas keerulised ajad üle tänu oma veebipoele, kust minusugused kreeka kosmeetika fännid asju tellisid. Ja tõepoolest, ei ole terve me pere juba aastaid muud kraami kasutanud. Väärt õlid, aaloe geel ja teised asjad on kasutuses beebist meheni. Kes tahab, vaatab siit https://olivetreespecial.gr/el/ järgi ja tellib 😊
Nii et kokkuvõttes on eluolu siin kreeklaste kohta veidi rusuvama olekuga, aga eks see ole tolle koroonajama tõttu vist terves ilmas nii. Midagi pole teha. Aga need, kes rõõmsalt suhtlevad ja tervitavad, on seda enam väärtuslikud, sest nemad loovad meile selle hea emotsiooni siin olla. Nii et aitäh neile, kes on vastu pidanud ja suutnud selles jamas positiivse meele säilitada.
