Nagu eelnevalt kirjutasin, siis seekord oli sellest Eesti mullist väljatulemine aeganõudvam. Ka laste jaoks. Umbes kaks nädalat pärast ärasõitu tuli nende jaoks see mentaalne kokkuvarisemine: igatsen meie malamuuti (elab vanaisa juures), igatsen meie kassi (talvitub mõnusasti pealinnas), igatsen oma sõpru (tervitused Kertule ja Markole ja nende vanematele), igatsen vanavanemaid, vana kodu, oma voodit ja riidekappi! Varasemalt tuli see mental breakdown lastel umbes neljandal-viiendal päeval. Seekord olid nad väga ootusärevad ja kokkuvarisemine tuli tükk maad hiljem ainult Indyl.
Kuna seekord lahkusime me Eestist kuidagi teisiti, teades, et meil pole enam väga kohta, kuhu tagasi pöörduda (nad plaanivad meie kodu kõrvale tuuleparki RMK maadele), pluss kogu see komejant ja avalik poomine valla poolt, siis olen mina nüüd kolm nädalat pärast kodust äratulekut jõudnud vaimse kokkuvarisemiseni (varem kirjutatud blogipost 😉). Mis meist saab?
Varasemalt käisime Kreekas eluoluga tutvumas ja plaane sättimas. Seekord tulime ära teadmisega, et meil ei ole enam Eestis tulevikku. Täna õhtul, 5.01, tuli mul pisar silma, et mul ei ole enam kodu. Eesti tulevik on tume, ma ei ole seal soovitud oma ühiskonda mitte sobituvate vaadete pärast (pärast riigikogu ees tehtud meeleavaldust ei antud mulle isegi emos esmaabi) ja sealsetel unistustel ei ole potentsiaali täitumiseks. Ja nüüd ma istun siin ja mõtlen, mida ma siis teha tahan?
