Kui me septembri teisel nädalavahetusel “Nägemata Eesti” sarja moto-orienteerumise etappi “Kesk-Eesti Tuur” korraldasime ja pärast starti võistlejatele kaarte kätte jagasin, tabas mind heas mõttes jõhker kadedusetunne. Viimati sõitsingi tsikliga aasta tagasi kui sama ürituse tarvis rada tegin. Kevad ja suvi läksid aga sel aastal raseduse lõpu, sünnituse, sellest taastumise ja tutika beebi taktis. Süda tilkus verd kui vaatasin kuidas kõik õhinaga oma motade selga hüppasid ja rajale tuiskasid. Mina tahan ju ka!
Mõned päevad pärast orienteerumist kui Hiiumaal toimuva viimase etapi info sotsiaalmeedias aktiivseks muutus, tuli see tsiklisõidukihk jälle peale. Veeretasin peas mõtteid, mis kõik on takistuseks, et Hiiumaale sõitma minna. Me buss oli laiali võetud, et võtta ette suurem töö talvisema pikema reisi tarvis ehk siis konksuga autot polnud. Maanteeratas vajab kõhu lahti võtmist ja kapitaalsemat remonti, seega sellega sõita poleks ka variant. Kerge endurokas ootab juba mitmendat aastat kodus kuuri all oma aega ja selgi on omad vead, mis tahavad parandamist. Järelkärul on rehvid vahetamata, tuled ei tööta ja lisaks pole ühelgi masinal ei ülevaatust ega kindlustust. Ja kulla beebiema – sul on kolmekuune beebi, kes sõltub toidulaua osas sinust, seega kuidas sa kavatseksid kuus tundi tsikliga mööda metsi kolada? Need mõtted kõik peas läbi veeretanud, tundus asi üsna lootusetu ja pidasin plaani oma tobedate mõtetega oma kaasat isegi mitte tüüdata. Aga ma ei pidanud vastu. Üks õhtu (tegelikult juba öö, sest me lapsed ei kavatsegi enne südaööd magama jääda) rääkisin Tuljole, et päris äge oleks kui õnnestuks kuidagi Hiiumaale sõitma minna. Iga mees teab, et kui naise karikas on ka täis, on kodus palju toredam olla 😀 Paari päeva pärast rändas mu kerge endurokas kuuri alt käru peale ja töökotta ja asusime tegudele.
See kerge endurokas, Yamaha WR250F, ehk Mürru ei tahtnud esialgu kohe üldse koostööd teha. Kiirelt tellisime uue aku, Tuljo võttis maanteeratta pealt vajaliku juhtmestiku, et saaks nii GPSi järgi panna kui telefoni laadida ja kõige enam võttis muidugi aega karpade puhastamine, mis rohelist paska jälle kõik täis olid. Õlivahetus muidugi ka ja kiirenduspump vajas samuti remonti, mis oli juhtumisi varasema omaniku poolt valesti kokku pandud ja ei teinudki tööd. Lisaks oli vaja veel bussi nina jälle kokku laduda – generaator ära remontida, pihustite alt seibid ära vahetada, õli vahetada, kütusefilter ja õhufilter ja seejärel võtit keerata. Lisandus veel enne ärasõitu esiotsas kandelaagri ja stabika vahetus. Järelkärul said lõpuks uued rehvid alla ja hulga Liqui Moly MoS2 lisandiga roostelahtisti abiga isegi kõik tuled tööle. See on selline huvitav abimees, mis eemaldab rooste, aga samas ka määrib jättes pinnale vetthülgava kaitse hoides nii ära uuesti korrosiooni tekkimise. Ja kes järelkäru tihti kasutab, teab, kui kiiresti tulede juhtmed ja igasugu ühendused roostetama kipuvad. Päev enne ärasõitu sai kõigil masinatel ülevaatusedki tehtud. Nädal otsa tööd ja saime kõigile probleemidele lahendused. Enne orienteerumist tegin tsikliga töökoja ümber 300 meetrise tiiru ja sellega kogu mu sõidu ettevalmistus piirduski.
Ja juba oligi käes reede ja aeg Hiiumaa poole teele asuda. Tsikli varustust kokku pannes oli ikka hea, et ma tulin mõttele oma pükse nii igaks juhuks ikka jalga ka proovida. Poja kandmisest on mul “sahvrisse” ehk siis puusadele jäänud veel “kenakesed” lisa 15 kilogrammi (olgem positiivsed, õnneks on esimesed lisakümme juba maha läinud 🙂 ) ja mis te arvate, kas mu krossipüksid läksid mulle jalga? Need tulid põlvedest üle ja edasi mitte üks gramm! 😀 Poleks ma neid jalga proovinud, oleks ma Hiiumaal läinud palja peega sõitma! 😀 Egas midagi, tuleb Aravetelt läbi sõita ja klubiruumidest Tuljo püksid võtta. Ma hoidsin hinge kinni neid jalga proovides, et kui need ka ei peaks mahtuma…Õnneks läksid ja jäi varugi 😀 Vahepeale infoks, et kui keegi on huvitatud, siis tulge pühapäeviti minuga Põrguliste metsarajale pekipõletusringile 😉 Jalgsi!
Suur osa võistlejaid oli stardipaika kogunenud juba reedeks ja nagu nendel vahvatel motoorienteerumistel ikka, on esimeseks ülesandeks reedeti vastaste nõrgestamine. Ma ei tea, kuidas nad seda teevad, aga osa nõrgestajaid nõrgestab teisi veel pärast südaöödki, aga on ikka laupäeva hommikul kõige esimesena ja sirge näoga üleval! Uurisin elu ja sain vastuseks, et tuleb lihtsalt rohkem harjutada 😀
Eriliselt tahaks kiita Hiiumaa motoklubi Insula Deserta´t, kes nii ägedalt üheskoos kogu seda üritust vedas ja kamba peale isegi maailma marudama hommikusöögi valmistas. Kes suitsutas eelnevalt singi, kes viilutas tomatit-kurki, ka mehed koorisid öö hakul hommikuse munavõi nimel keedumune! Isegi leib-sai maitsesid Hiiumaal kuidagi müstiliselt hästi! 
Viimasel ajal olen enda jaoks avastanud kerge talisupluse vormi, mida nüüd hommikuti võimalusel harrastanud olen. Ja sellega ka Tuljot nakatanud. Ja no kuidas sa Hiiumaal mere ääres ujumas käimata jätad? Nii käisimegi kiiruga veel enne starti kahe kilomeetri kaugusel rannas suplemas ja nii väga kui me ka ei üritanud, ei õnnestunud meil Indy Marit veest eemale hoida ja nii jooksis kilkamise saatel merevette ka me kahene pisipiiga. Õnneks oli ilm septembri lõpu kohta uskumatult suvesoe ja merevesi polnud samuti jõudnud veel maha jahtuda, nii et kargest suplusest sai hoopis mõnus soe ujumine. Ujuda oli suisa nii mõnna, et me ei jõudnud isegi võistlejate koosolekuks tagasi.
Hiiumaal selgus laupäeva hommikul, et olin pärast oma kolmesaja meetri sõitu Aravetel unustanud Mürrul süütenupu sisse, mis tähendas, et aku oli täiesti kutu omadega. Mis tähendas ka seda, et nupust see pill tööle ei läinud. Mul ei ole mitte kunagi õnnestunud ühtki tsiklit vändast käima lüüa, mistõttu ostsimegi mulle kunagi starteriga masina. Ja mis sellest siis nüüd tolku oli? Enne starti lõi Tuljo selle apastratuuri mulle käima ja edasi pidin juba ise hakkama saama.
Enne starti tunnistasin, et nüüd puges küll jänes natukene püksi. Maanterrataga sõitmist ei pelga ma sugugi, aga endurokaga maastikul on hoopis teine tera ja ses osas olen ma üsna ebakindel, sest kogemust on vähevõitu. Ja kui Tuljo mulle tsiklit käima lõi, ma sadulasse hüppasin, käigu sisse panin ja sidur nii kõvasti kohe kaasa vedas, et masin kohe välja suri, süvenes see jänes veelgi. Ja niimoodi kolm korda. Lõpuks sain minema ja asusin punkte jahtima. Pärast ütles Tuljo nii nunnusti, et kui ma minema sõitsin, siis ta nägi, kuidas jänes maha kukkus ja stardiplatsile jäi. Aga tsikkel ise oli kuidagi võõras, ei käitunud üldse nii nagu vanasti. Väga närviline, pöörded olid väga üleval ja tühikäiku ei õnnestunud kuidagi üles leida.
Esimese punkti leidsin aga küll üles. Sellest aastast ei pea orienteerumistel enam QR-koode pildistama, vaid kasutusel on äpp, nii et õigesse kohta jõudes tuleb äpis vastata kas küsimusele või siis lihtsalt oma kohalolek registreerida. Nii et esimesse kohta jõudes ei saanud ma tsiklil tühikäiku sisse ja hirm selle väljasuretamise ees oli ka, sest ma poleks seda käima saanud. Nii ma seal siis jebisin – ühe käega hoidsin sidurit all, jalaga hoidsin pidurit peal, sest sidur vedas ikka kaasa, kiivri lõua alt püüdsin hammastega kinnast käest ära tirida, et saaks telefonis äpiga majandama asuda ja seejärel tuli ära loendada üksteise otsa laotud teetruubid. Hammaste abil sain kinda kätte tagasi ka, tsiklit välja ei suretanud ja sõit võis jätkuda järgmisse punkti. Ja nii mul õnnestus päris mitu korda.
Teed mulle väga meeldisid – sellised kohati liivased, kohati kivisemad, pisemad ja kitsamad metsavahe teed ja üsna künklikud, selliste toredate kergete tõusude ja langustega. Isegi jõusaali õnnestus sattuda – vaatasin kaardilt, et oh kui tore, mööda mereäärt viib pikalt tee järgmisse punkti. Ja see tee oli lausliiv! Jube palju tuli iseendaga rääkida – püsi püsti tsiklil, ära lase gaasi maha, vaata kaugele ette! Mölisesin, mis ma mölisesin endaga, aga pärast poolt selle tee läbimist keerasin ikkagi otsa ringi, et leida sellelt kohutavalt teelt väljapääs, sest kui ma seal oleks tsikli välja suretanud, ei oleks Tuljo mulle sinna kuidagi appi pääsenud ja ühtki teist tsiklijälge ma ka ei näinud ja seega tundus üsna ebatõenäoline, et keegi sinna juhuslikult ka appi satuks. Ja ikka ja jälle kippus tsikkel ise minu eest tööd tegema – pöörded olid hirmsasti peal ja kohutavalt vedas edasi isegi siis kui sidur all oli, mootor aga muudkui röökis. Ja ühel ristmikul kaarti uurides tundsin, kuidas paremal jalal hirmus kuum hakkab ja kummalist auru üles viskab. Maas oli juba korralik loik. Raip läks keema kah veel! Endiselt ei tahtnud ma seda seisma jätta ja nii hakkasin ruttu sõitma, et mootorit jahutada ja ikka omal jalal staapi jõuda.
Pärast poolteist tundi sõitmist ja järgmist punkti äppi sisestades suri tsikkel lihtsalt välja. Starterinuppu vajutades käis hetkeks selline iseloomulik põrin, et voolu ikka ei ole piisavalt ja oligi asi ants. Egas midagi, tuleb endale võimalus anda proovida seda käima lüüa. Niisama ühe jalaga maha toetudes ja teisega käima lüüa ei ole mul piisavalt jõudu ja head nurka. Lükkasin tsikli ühe aadressiviidaga posti kõrvale, ühe käega toetasin vastu posti, et saaksin tsiklil püsti seistes seda käima lüüa. Ja no ei lähe! Ja kuidagi tühi tundus vänt, liiga kergelt käis. Pärast jupp aega proovimist valisin õlekõrreks sõbrale helistamise ja Tuljo ikka leidis, et proovi veel. Selleks ajaks oli juba hulga aega möödas, mootor veidi maha jahtunud ja lõpuks ta käima saingi! Loobusin lähedalasuvate kahe punkti jahtimisest ja pöördusin tagasi staapi, sest nüüd andis juba ema süda ka märku, et ehk soovib pisipoeg süüa ja äkki saab tsikliga midagi ette võtta, et see paremini käiks.
Villamaa puhkekülla jõudes oli ka pisipoeg juba mõnda aega üleval olnud, kuid ei teavitanudki tervet Hiiumaad sellest kõvahäälselt. Tuljo oli püüdnud talle pakkuda ka poepulbrist tehtud jooki, aga see sülitati teatraalselt välja ja lepiti rahumeelselt, et söögiga tuleb veidi oodata. Asusin lapsega tegelema ja Tuljo tsikliga mässama. Viimases punktis viskas ka GPS pildi kotti ja Tuljo leidis õnneks, et kaabel oli lihtsalt lahti põrunud. Pani radikasse vett juurde ja saime veidi aega ka akut bussi pealt laadida ja mõne aja pärast siirdusin rajale tagasi.
Sedakorda polnud võistlustel osalemise eesmärk üldse mitte konkurentsi pakkuda, vaid taas tsikliga sõbraks saada, tuletada meelde kaardilugemist ja paariks tunniks ennast pereema rollist välja lülitada. Teate, te ei kujuta ette ka ausalt öelda neid emotsioone, kui sain ihuüksi motaga ringi rallida! Uues elurollis õpid hoopis teisiti neid mõnusid ja hüvesid hindama, mida elul sulle pakkuda on ja oskad nendest rõõmudest kuidagi rohkem rõõmu tunda. Pisikeste lastega kodust välja tulemine on üsna ebamugav ettevõtmine, aga enamasti oled hiljem omadega rahul, et selle kõik ette võtsid. Ja iga ebamugav situatsioon tsikli seljaski oli igati nauditav, sest sain end proovile panna ja mugavustsoonist välja murda.
Teisele katsele minnes ei viitsinud ma isegi enam pahurdada, et mu tsikkel korralikult ei tööta, välja sureb ja mul on hulga probleeme selle käivitamisega. Mitmeid kordi sai jälle puud või posti otsitud, mille najal selle käimalöömist harjutada. Ühel väga liivasel teel sai jaks jälle natuke otsa ja veeretasin oma paugust välja surnud tsikli taas puu najale ja jäin ootama head õnne, et äkki keegi möödub ja aitab mul selle käima lüüa. Tundsin lihtsalt mõnusasti olemise rõõmu, kostitasin end hulga mustikatega metsa alt ja ennäe imet, sattus samale rajale vennas Karu, kes korra kiirelt oma rallika seljast maha hüppas ja Mürru käima aitas. Ühes teises punktis aitas mind veel üks tore kaasorienteeruja – aitüma talle 🙂 Ja lõppeks sain selle käimalöömise juba nii käppa, et julgesin seda käima taguda juba nii, et tsikkel seisis pelgalt jala peal püsti ja mina selle otsas turnimas. Mõnele pisiasjad, aga minu jaoks suured võidud!
Vahepealsel pausil staabis lubas saunamees ka sauna kütte panna, et pärast sõitu jõuaksin kiirelt ikka Hiiumaa saunas ka ära käia enne kui praamile kimame. Saun oli pärast sihukest päeva ja võimlemist suisa luksuslik! Üleüldse oli Hiiumaal ülimalt tore ja nii mõnus oli jälle motoorienteerumisega taas algust teha. Aitäh teile Insula Deserta motoklubi üritust korraldamast, aitäh teile kaasorienteerujad – olete alati nii marudad! Ja aitäh mulle endale kah iseendale võimalust andmast ja elu nautimast 🙂 järgmiste kordadeni! Ja kaasale ka kenake tänu, sest enamus sellest reisist olid kaks last tema kantseldada 😀
P.S. Mürrut laiali lammutades selgus kena tõsiasi, miks ta nii palju jukerdas ja käima ei tahtnud minna – klapivahesid polnud olemaski! Nii et ime, et selle üldse vändast käima sain! 😀
