Esimesed paar päeva siin saarel olid veidi kummalised. Ilmselt olime ise kurnatud, välja puhkamata ja siis tundub ka ümbrus kuidagi kahtlane.
Esimese päeva õhtul jalutasin poodi otsima. Kui tavapäraselt on linnad üsna normaalselt valgustatud, siis Georgioupoli oli tol esmaspäeva õhtul küll pime mis pime. Esmaspäevad tunduvad siin kusjuures rohkem nagu puhkepäeva moodi olevat – enamus toidukohti on kinni ja elu justkui seisab. Ei olnud just eriti tore neil kottpimedatel võõrastel tänavatel konnata, aga lootsin et ehk mõni väike minimarket kusagil nurga taga ikka avatud on.
Ühes tänavas paistsid kaks meest takso juures asjatavat, hoidsin madalat profiili ja valisin teise tänava. Ennäe imet, valgus paistab otse väikese poekese ees olevatele puuviljade riiulile. Avatud minimarket! Müüjaks selline äge pikkade juustega mees, sihuke tšill vana rahu ise. Et aega mõnusamalt surnuks lüüa, oli tal seal külas üks naisterahvas koerakesega ja üks noormees, kellega tuliselt maailma asjade üle arutleti.
Valisin oma kauba välja ja asetasin letile. Endid minust häirimata lobiseti edasi ja väga tasapisi löödi summat kalkulaatoril kokku. Tundus, et mingi väga oluline jututeema on pooleli. Uudishimu sai võitu ja küsisin rahvalt, et mis teema neil käsil on? “Noh, see on keeruline. Rohkem geopoliitiline. Arutleme Makedoonia nime muutuse üle Põhja-Makedooniaks,” selgitas naine koerakesega lahkelt. Nimelt on Põhja-Kreekas Makedoonia nimeline maakond ja kreeklased on alati peljanud seda, et samanimeline riik võib ükspäev nende vastu sõtta astuda tuues vabanduseks samanimelise maakonna enda omaks kuulutamise. Seetõttu on Kreeka igatpidi püüdnud takistada ka Makedoonia riigi saamist nii Euroopa liidu kui NATO liikmeks enne kui nad om anime ära muudavad. Nüüd aga sai tüliõun miskise lahenduse selle näol, et Makedoonia riik muutis oma nime Põhja-Makedooniaks. Päris täpselt ma isiklikult selle tüliõuna tagamaid ei tea.
Rohkem poerahvas aga sel teemal ei peatunud, vaid asusid hoopis mind küsitlema, kes ma olen, kust ma tulen ja miks me sellisel ajal Kreetal oleme, kui turiste pole ja linn on kui kummituslinn, kus pea kõik suletud. Rääkisin siis veidi meie lugu. Teati kohe, kus väike Eesti asub ja et kunagi kuulusime nõukogude liidu alla. Esialgu pimedast hirmutavast linnakesest sai hoobilt tänu kohalike lahkele suhtlusele hoopis toredam paik. Järgnevatel päevadel seal poes käies suheldi loomulikult väga agaralt lastega ja iga kord said nad muhedalt poemüüjalt kingiks pulgakommid. Isegi beebiga suheldi nii siiralt, silma vaadates, ta käsi puudutades ja anti tallegi tasakesi üks pulgakomm pihku. Mille suuremad kraaded hiljem ära said krõbistada 😀
Paar sõna kreeka keeles teeb kohalikud väga rõõmsameelseks, avatuks ja aitab nendega jutule saada. Aastatega olen selgeks teinud elementaarsemad sõnad kohalikus keeles – kõikvõimalikud tervitused, kuidas läheb ja tänusõnad. Ja kui sa nende keeles kasvõi kaht väljendit oskad öelda, on see neile tõeline kompliment ja toob naeratuse näole. Kahjuks muidugi suure hulga turistide tõttu kasutavad nemadki hulga rohkem tervitamiseks ja tänamiseks inglise keelt, kuid nägu muutub koheselt kui vastata kreeka keeles.
Kes plaanib ka kreekasse reisida, siis siin mõned elementaarsed sõnad:
- Tere (ja ka head aega) – Yassas!
- Tere hommikust! – Kalimera!
- Tere õhtust! – Kalispera!
- Head ööd! – Kalinihta!
- Tänan – efharisto
- Tänan väga – efharisto poli
- Palun – paragalo
- Vabandust – signomi
- Väga maitsev – poli nostimo
Õhk siin saarel oli tunduvalt soojem kui mandri põhjaosas. Ega meil temperatuuri kusagilt väga vaadata pole, aga ilmateate järgi teame, et kui põhjas olid päevased temperatuurid nii 15 ja peale, siis siin Kreetal on jaanuaris 17-18 ja peale. Lisa sinna soe päike ja ongi nagu meie suvi! Ka merevesi tundub siin veidi soojem olema kui mandril. Väga positiivne, sest nii mõnusa soojaga me küll ei arvestanud ja olime valmis jahedamateks ilmadeks. Kusjuures paljud kohalikud ütlevad, et tegelikult peaks praegusel ajal siin ikka tükk maad jahedam olema ja tänavu polegi külmemad ilmad Kreekasse veel jõudnud.
Millega me harjunud polnud siin linnakese külje all, olid suured tuuled. Hommiku poolikutel tuli üle mägede kerge hoovihm ja lõunaks läks ilm taas ilusaks ja päikseliseks. Aga see tuul! Kohe googeldasin, et kas see tuul siin ongi kogu aeg selline. Soe küll, aga tüütu. Googel vastas jah. Kreeta on väga mägine ja siin on võimas tuulte koridor mägede vahel. Järgmine otsing oli tuulevaiksete randade kohta, mida siin õnneks ka leidub.
Nii me ükspäev tuulevaikset kohta otsides sattusime ka ühe vana kindluse juurde, mida viimati kasutati vanglana. Kahjuks infot selle hoone kohta väga netist ei leidnud, aga põnev oli seal ringi konnata. Suurte lukkus uste kõrval oli müüri sees auk, läbi mille me sisse pugesime. Oma kondamistega jõudsime lõpuks suurele müürile, kus võimsad kahurid mere suunas. Tuvastasime, et me vist olime sattunud sõjaväe alale, sest tee ääres oli eelnevalt samuti sõjaväe ala silte ja miski baas. Ka merel ulpis suur sõjalaev. Nimelt süttis päise päeva ajal posti otsas üks suur ere lamp ja nii kui me edasi kõndisime, keeras see lamp end aga meie suunas edasi 😀 Lahkusime siis igaks juhuks areenilt 😀
Kindlusest väljudes tuli eikusagilt üks väike seitsme aastane tüdruk meiega juttu rääkima. Kusjuures ta suhtles oma vanuse kohta väga heas inglise keeles. Saime teada, et ta nimi on Viki. Talle hullult meeldisid me lapsed ja tahtis hirmsasti beebit paitada, musitada, Indyt paitas ja tahtis mu juukseid katsuda, sest mu juuksed olid ta lemmikvärvi. Viki oli väga koduselt riides ja sussid jalas keset tänavat. Ta oli teel vanaema juurde midagi tooma, aga siis nägi meid. Viki käis meile hirmasti peale, et me talle külla läheksime. Kui mainisin, et ilmselt ta emale ja isale see väga ei meeldiks, leidis ta, et ei ole hullu, ta läheb hoiatab neid enne ette.
Väike Viki käis meile ikka väga tungivalt peale, kuidas me kindlasti talle külla peame minema ja mainis, et tegelikult ta emale see väga meeldiks kui meiesugused külalised tuleksid. Ta jutustas veel, et kahjuks beebit ei saa maha lasta, sest tal on kodus lemmikloomadena hiired, kes hammustavad. Veel pidavat tal ka kalad olema ja tal oleks hea meel me lastele kõiki oma mänguasju näidata. Mõne aja pärast ilmus tühjale tänavale üks naisterahvas, kes vestles telefoniga. “Näete seda ikka veel pidžaamas naisterahvast?” küsis Viki. “See ongi mu ema,” vastas ta. Ja loomulikult tuli temagi beebit uudistama ja tere ütlema ja seejärel mindi lõpuks edasi vanaema juurde.
Meie aga läksime loomulikult inimtühja randa suplema, et pätudel kõhud ikka korralikult tühjaks läheksid ja siis edasi sööma. Kokkuvõttes võiks öelda, et mida kilomeeter edasi me siinset saart avastame, seda lummatumad me oleme. Iga päevaga näeme uusi paiku ja vaateid, mis on võrratud ja saame suhelda erinevate kohalikega, kes on veelgi võrratumad. Kreeklased on väga avatud suhtlejad, sõbralikud ja külalislahked.
