Üheksanda augusti pärastlõunal oli meil lõpuks buss pakitud, kiired toimetused tehtud ja võtsimegi suuna Läti poole, et lihtsalt vähemalt paar päevagi pead puhata. Plaanisime kõik ööd bussis veeta, mille tarvis olid meil kodused mõnusad tekid-padjad kaasas ja
lihtsalt kiirustamata kulgeda. Ma olen alati nautinud seda tunnet meie reisidel, kui saad juba üle piiri, siis hakkab pähe tasapisi selline mõnus tühjus ja murevaba olek tekkima. Ainsad mõtted, mis jäävad, on need, et kuskil on vaja ööbida ja kuskil on vaja kõht täis tankida. Ja nii me kulgesime. Kuna planeerime pikemat kulgemist bussiga sügiseks, võtsime seda kui pisikest proovireisi, kuidas ka väike Indy Mari pikematele sõidupäevadele vastu peab. Aga etteruttavalt võib öelda, et eks ta ikka oma vanemate laps on ja paremat reisiselli annab otsida. Ja ega oma last kiitmast ei väsi – ta on juba pisi-pisikesest peale ka kõik need rajaäärsed päevad ikka ülimalt tublilt vastu pidanud.
Egas me pisikesest reisist suurt muljetada tegelikult polegi. Sõitsimegi lihtsalt mööda mere
rannikut Riia poole, kastsime enne Riiat varbad vette ja tõdesime, et vesi on ikka kuradi külm. Kuna päikese loojumiseni esimesel päeval veel aega oli, sõitsime ümber Riia ära, Jurmalast mööda uuesti suunaga mere äärt pidi kulgeda. Pärast Jurmalat leidsime hämaras toreda kämpingu/parkimisplatsi, kus igale autole oma parkimiskoht grillnurgakese ja pingikesega. Voolava veega tualett ka. Tõkkepuu oli üleval ja melu laagriplatsil käis, peremeest ega naist kohal polnud. Igati mugav värk ja parkisime endid ära. Hommikul ilmus ka perenaine, kes soovis kuus eurot saada, millega olime nagunii arvestanud, et keegi sellise koha eest ikka raha ka ilmselt tahab. Hommikul mere äärde minnes tuli jälle tõdeda, et vesi on hoolimata soojast ilmast nii hullult külm, et näpistab varbad otsast ära. Kulgesime edasi.
Kuna meil mingit plaani otseselt polnud, läksime lihtsalt mööda rannikut edasi. Vahtisime teeäärset männimetsa ja vahepeale jäävaid külakesi ning teelt paistvat merd. Vahel on ikka nii mõnus ja vabastav lihtsalt olla ja kulgeda – pea tõesti puhkab nii. Enne Kolka neeme kiskus ilm ära, kukkus paugutama ja vihma kallama ja temperatuur langes järsult. Kolka neemel saime ikka ilma vihmata hakkama. Seal selline tore nähtus, kus neeme tipus, või nagu lätlased ütlevad, sarve tipus kohtuvad kaks merd – ühelt poolt Riia laht ja teiselt poolt avatud Läänemeri ning seal need üksteise vastu liikuvad lained põrkuvad. Et sinna pääseda, tuleb parklas maksta poolteist eurot tunni eest. Tasulises parklas on ka kenake kohvik, kus meeskokad hääd toitu teevad ja kui juba mere ääres olla, tasub taldrikule tellida ikka midagi merest. Sedakorda rändas meie taldrikutele väga hästi tehtud pirakas tursafilee juustu ja küüslauguga ja lätile kohaselt soodsa hinnaga (vist oli 8.-).
Sealt edasi liikusime ikka mööda rannikut nüüd juba avatud Läänemere ääres. Ideaalis kujutasime oma minipuhkust ette, et saame lihtsalt Läti mõnusatel liivarandadel veidi pikutada ja hästi palju meres ujuda. Reaaluses polnud aga ilm meie poolt, temperatuur muudkui langes ja äiksetorme jäi me teele mitmeid. Väisasime kergelt Ventspilsi, aga kuna õhtu oli noor, rändasime muudkui edasi. Ventspilsi ja Liepaja vahel tuli kange tahtmine vahepeal pisemale kruusateele ka maha keerata. Väiksel kruusateel oli märk, et peatumine ja parkimine tee ääres keelatud. Üks auto aga parkis tee ääres ja GPS näitas, et meri on kohe siinsamas meist paremal, aga läbi võsa polnud näha miskit. Üks auto aga peatus keelust hoolimata. Uudishimust jäime meiegi seisma, sest no midagi põnevat peab ju olema, kui peatumine keelatud. Ja bussist välja astudes tervitas meid tee ääres kohe võimas liivajärsak, nii et alla mere äärde oli rohkem kui kümme meetrit seina. Leidsime ühe kohmakalt ehitatud trepi-redelilaadse toote, kust alla liivaranda sai. Kuna tuul oli tegelikult mõnusalt soe ja üks kamp inimesi hulpis suurtes lainetes, valdas mind tohutu uudishimu ikkagi varbad märjaks saada, veel parem kui saaks pahkluudki vette 😀 Jätsin isa koos lapsega bussi ja kappasin vapralt järsakust alla. Nii kui olin tundnud, kui soe see avatud Läänemeri hoolimata tormisest ilmast oli, lendas kleit kus seda ja teist ja lainetes ma juba olingi! Kange tahtmine see aasta vähemalt korragi meres ujuda sai täidetud.
Edasi rändasime Liepaja poole, vaatasime sealse netist leitud krossirajagi üle, mis erilisi emotsioone ei tekitanud. Väisasime seal varude täiendamiseks kohalikku kaubandust ja juhtumisi leidsime ka pisipiiga riietele hea sooduka, nii et saime hunniku riideid üsna pisku raha eest. Kui Eestis oleme maksnud pisikese riidetüki eest kümme eurot, siis Lätis oli soodukaga täpselt sama firma toodang, eestikeelsed sildidki küljes, kolm ja neli eurot. Ütleme nii, et kui satud hea pakkumise peale, võib sealt Lätist ikka tõesti tunduvalt soodsamalt kraami leida. Ööbimiseks sättisime endid taas bussiga mere äärde. Leidsime mõnusa varjulise sopi liivadüünide varjus, kust tuul üle puhus, aga tohutu merekohin me öist und saatis.
Hommikul pesime aga pudeliveega silmnäod puhtaks ja kappasime merre – oli ikka suur
laine ja paras tõus, aga marusoe vesi! Täitsa mõnus oli! Kuna käes oli juba laupäeva hommik, pidime nüüd bussinina tagasi kodu poole keerama. Võtsime suuna Kuldiga linnakese poole. Üllatus selles linnas oli päris vahva, sest tegemist on sellise üliromantilise vahva vanalinnaga hubase kohakesega. Parkisime rahulikult bussi ära ja jalutasime esmalt Euroopa kõige laiemat, 270 meetrist lätlaste keeles Ventas Rumba juga vaatama. Kõrgust on sel küll vaid meeter-paar, aga täitsa vahva koht oli. Enne juga on toredad purded ja kena ujumistkohtki ja saksa turistid muidugi sättisid endid otse joa alla seljamassaaži võtma. Tol päeval oli linnas miski jooksuvõistlus ja tänavad suletud ja nii me lihtsalt jalutasime, sõime kohalikus nooblis restoranis väga kehva toitu, nautisime suurest vaadist lastud kalja ja kommenteerisime jooksuvõistlust.
Ja otsa me lõbu saigi. Suund oli kodu poole ja kuna kuidagi ei tahtnud veel koju jõuda, parkisime endid südaööks juba Eestimaale Karula pikkjärve kaldale ööd veetma, et siis sealt hommikul otse krossirajale suunduda ja argielu edasi elada. Ja loomulikult tankisime Valmieras bussi paagi ka täis – 1.15 diisli liiter. Eelnevalt tankisime enne Riiat 1.25 raha liitri eest – paagis oli pea veerandi jagu veel sees ja tankur lasi meile tabloo järgi 73 liitrit. Paak peaks olema 80 liitrit – võttis ikka kukalt kratsima küll. Valmiera Nestes oli samuti paagis veel ca veerandi jagu ja tankisime 63 liitrit. Kokku tuli me pisireis ca 1400 kilomeetrit.
Väike Indy Mari oli aga maruvahva reisisell. Kuna me kuskile ei kiirustanud, olime ise rahulikud, oli me kolme kuu ja kolme nädalane piiga samuti maru rahulik ja tšill. Hommikuti võtsime aega ärkamiseks ja uudistamiseks ja kui piigal uni peale tuli, kasutasime võimalust, et jälle edasi liikuda. Paari tunniga aga jõudsime juba mõnda kohta, kus taas paaritunnine peatus teha ja lapsel lasta turvahällivabas keskkonnas olla ja end väsitada ning ümbrust uurida. Siis tuli uni peale ja liikusime jälle edasi. Õhtupoolikutel oli bussi tagumises otsas tekkidest tehtud mõnusas pesas kerged võimlemistunnid ja ööuni oli värskes õhus oma ema ja isa vahetus läheduses kohe eriti magus. Tubastes tingimustes polegi pisipiiga nii pikalt öösel maganud kui nüüd reisil. Seega kui ise mitte üle paanitseda, olla rahulik ja nautida oma aega, saab nii väikese lapsega täiesti eduliselt ringi reisida.
Kuna neljarattaline kinnine sõiduvahend pole tegelikult päris meie teema, oleme juba ammu uurinud varianti osta paari aasta pärast mõni tore külgkorviga tsikkel ja koos linnupojaga maailma avastama minna. Kahjuks on vähe paremad aparaadid aga päris kirve hinnaga. Enamasti ikka tublisti üle kümne tuhande, aga eks tuleb eesmärgiks võtta. Näiteks tutikas Ural maksab ca 12 000-13 000 eurikut. Samas 90ndate algusest pärit külgkorviga Kawasaki, Suzuki või BMW jääb Euroopa müügilehtedel samasse hinnaklassi. Aga noh, eks tuleb suurelt unistada ja mõttetu tavaari peale mitte kulutada. Ma olen alati seda meelt olnud, et pigem investeerin mälestustesse, kui asjadesse ja mis oleks veel ägedam kui minna kogu me pisikese perega tulevikus motomatkale!
