Novembri alguses Kreetale jõudes olid ilmad päris suvised: tublisti üle kahekümne kraadi sooja ja merevesigi oli veel üllatavalt soe. Täpselt nagu meie mõnus suvi! Aga sellest soojas suves tuli meil hoopiski minna aega veetma haigla seinte vahele.
Käisime lastega palju ujumas ja veetsime rannas aega. Ühtäkki märkasime, et mida kauem Indy merevees aega veetis ja kui tal lõpuks jahe hakkas, läksid jalad veelgi rohkem paiste ja olukord halvenes. Eeldasime vastupidist, et merevees möllamine muudab asjad paremuse poole. Kodus sooja vee all paistetus taandus.
Kuna situatsioon tundus kummaline, otsustasime otsida lastearsti, kellega konsulteerida. Mitu päeva läks aega enne kui leidsime inglise keelt kõneleva lastearsti. Oma jalaga püüdsin ka kohalikus Agios Nikolaose haiglas löögile pääseda, aga see kogemus pani Indyle otsima siiski eraarsti. Kreekas on väga palju privaatseid kliinikuid.
Lastearst andis koheselt saatekirja haiglasse
Kuna telefoni teel on mõnikord keeruline asju ajada, sest tihti ei kipu kreeklane võõra maa numbrit vastugi võtma, valisime Google mapsist kliinikuid ja asusime neid läbi käima. Siin on kombeks, et tööd tehakse hommiku poole umbes üheksast pärastlõunani. Päeva ajal on kõik kinni ja töö hakkab jälle pihta õhtul kella kuuest. Hommikupoolikul ühte kliinikusse sisenedes saimegi kohe tunni pärast Indyle aja.
Tohter võttis Indy muret väga tõsiselt ja uuris teda üksikasjalikult. Kuulas pikemalt ta südant ja küsis, et kas te teate, et teie tütrel on südames kahinad? „Süda lööb tuk-tuk, tshh-tshh, tuk-tuk, tshh-tshh.“ Temale tundus Indy olukord väga kummaline ja muret tekitav.
Arstitädi hakkas koheselt helistama oma tuttavatele, kes töötavad Kreeta saare meditsiiniülikooli haiglas. „Te peaksite juba täna õhtul haiglasse suunduma,“ teatas ta meile pärast kõnesid. Ma olin pahviks löödud. Tol hetkel oli kell kaks päeval ja ma tõrjusin seda mõtet tagasi, sest olles harjunud eestlaste töörütmidega, siis no mida me õhtul küll seal haiglas peale hakkame?
Igal juhul oodati meid haiglasse ja meile kirjutati käsitsi pastapliiatsiga paberile väga pikk saatekiri. Mul polnud õrna aimugi, mis seal kirjas on.
Kui Eestis on eraarsti vastuvõtud minu kogemust mööda alates seitsmekümnest eurost kuni sajakolmekümne euroni välja, siis Kreeta erakliinikus oli vastuvõtu tasu esimene kord nelikümmend eurot ja iga järgmine visiit kolmkümmend eurot.
Nii me siis järgmisel hommikul selle teekonna ette võtsime. Haiglasse oli veidi rohkem kui tunniaja tee. Haiglas suunati meid kiirabisse, kus ilmselgelt ootasime tunde enne kui vastuvõtule saime. Haiglaõde uuris Indyt, tegi jälle telefonikõnesid ja seejärel pandi lapsele käe ümber pael ja öeldi, et nüüd tuleb teil haiglasse jääda. Ja mina arvasin, et me tuleme siia lihtsalt mõne spetsiifilisema arsti vastuvõtule.
Uudis haiglasse jäämisest lõi rivist välja
Ma olin ikka täiega pahviks löödud ja vaimselt polnud ma selleks variandiks üldse ette valmistunud. Lisaks olin ma ju ise alles kipsis jala ja karkudega, mis olukorra keerulisemaks tegi. Võõras riigis võõras keeleruumis haiglaseinte vahele jääda tekitas minus väga segaseid ja hirmutavaid tundeid. Samas tundus see hea võimalusena lükata pall veerema, et Indy olukorda selgust saada.
Olin kohati hirmul, et mis nüüd juhtuma hakkab ja mis siis hetkel nii hullusti on. Nende jaoks oli probleem tõsine, mis vajab uurimist. Küll ma palusin varianti, et veedame päeva haiglas ja ööbime ikka omas kodus, aga see ei tulnud kõne allagi.
Nii palju kui ma Eestis haiglaseinte vahel viibinud olen (mida õnneks on väga harva olnud: üks mandlilõikus minul ja kolme lapse saamine), on see ikka väga ebameeldiv keskkond. Kui olime Kreetal haiglaoludega natukenegi kohanenud, siis siinne keskkond on midagi totaalselt teistsugust. Õnneks oli seal suur mängunurk paljude mänguasjadega ja isegi õues oli mänguväljak, kus lapse meelt lahutada.
Ja protseduurid alaku! Pidevalt mõõdeti ta pikkust, kaalu, jalgade ümbermõõtu, et hinnata paistetuse muutusi. Uuriti lümfisõlmi, keerati-väänati-painutati kogu kere liigeseid. Mitmed vere- ja uriinianalüüsid. Meiega tegelesid pidevalt mitmed erinevad arstid.
Jalgadest röntgenpildid mitme erineva nurga alt, lisaks ka kätest. Ultraheli. Hommikul aeti Indy unest ülesse ja kästi kaalu peale minna. Hiljem mõistsin, et see oli kontrollimaks, kas tal on hommikul liigestes jäikust. Kolm päeva kestis kogu see trall ja lõpuks olin ma ülimalt tänulik selle kogemuse eest, sest lõpuks ometi võttis keegi vaevaks, et me last uurida, mida Eestis ei tehtud.
Esimene päev ja õhtu olid emotsionaalselt väga rasked. Indy ei olnud ju oma perest niimoodi eemal olnud ja esimesel õhtul toimus korralik emotsionaalne kokkuvarisemine. Teisel päeval kui Tuljo teiste lastega meid külastama tuli, oleks Indy tahtnud neid vist pooleks kallistada – nii hea meel oli! Süsteemile pihta saades, saime osakonnast ikka natukeseks ka lahkuda ja käia varusid täiendamas, haiglaseintest väljapool õhku hingata ja pead klaarida.
Kahekesi väikses raudvõrevoodis
Kreeka haiglas on suhteliselt vananenud sisustus. Vetsupotil polnud prilllaudagi. Üleüldine hügieen jätab tugevalt soovida. Otse palatist saad sa astuda õue suitsetama. Meid oli palatis kokku viis patsienti. Kui reeglite järgi võib patsiendiga koos olla üks lapsevanem ja külastajaid väga ei lubata, siis kreeklastele omaselt nad vilistavad selliste reeglite peale. Kreeka suguvõsad voorisid haiglasse sisse ja välja. Vanaemad-vanaisad, onud-tädid, õed-vennad aina voorisid ja veetsid seal patsiendi juures oma päevasid. See oli hull rahvamass, mis palatist pidevalt läbi käis. Eestis ei tuleks selline asi kõne allagi, et mingid inimesed muudkui voorivad välisjalanõudes ja üleriietes, aga siin käib elu lihtsalt teistmoodi ja põnev oli seda jälgida.
Viis patsienti ja viis raudvoodit. Õhtul küsisin palatikaaslase vanema õe käest, et kas ta teab, kuhu siin lapsevanemad magama lähevad? Ta naeratas ja lausus, et emad ja isad magavad tooli peal. Meil polnud voodis tekkigi. Ühelt haiglaõelt õnnestus siiski tekk ja padi meile küsida.
Öö hakul kui tuled kustus pugesin lihtsalt sinna pisikesse raud võrevoodisse Indy kõrvale ja üritasin seal öö otsa kuidagi püsida. See üksinda olek ilma pereta oli emotsionaalselt päris karm, aga kõik selle nimel, et meie lapsega lõppude lõpuks tegeletakse ja uuritakse. Kui kaua me seda oodanud ja soovinud olime!
Röntgenist selgus, et luulisi muutusi pole. Ultrahelis nägime, et kõõluste ümber ja liigese vahel on liialt justkui vanaks läinud vedelikku. Iga päev käis iga patsiendi juures osakonna professor koos kogu osakonna arstidega, et arutleda patsiendi situatsiooni üle. kõik arstid mõtlevad kaasa ja püüavad leida lahendusi üks selgitab ära teistele arstidele mis last vaevab ja kõik panevad pea tööle ja nuputavad meie puhul pandi kõik panused sellele et pigem on tegemist millegi bakteriaalse ga mis seda situatsiooni tekitab Nagu aru sain, siis siin ei otsusta ükski arst asju üksipäini, vaid mitu pead on ikka mitu pead. Lisaks vahetub su lastearst iga kuu. Äkki seetõttu, et tuua värskeid mõtteid ja uut lähenemist? Lisaks lastearstile tegeles meiega ka reumatoloog ja ortopeed.
Nad arvasid, et äkki võib tegemist olla ikkagi borrelioosiga ja võtsid igaks juhuks proovi. Vastust ära ootamata saadeti meid lõpuks koju, aga osakonnajuhataja, professor palus meil juba alustada antibiootikumikuuriga. Nagu te juba teate, siis antibiootikumid tõid meile suure muudatuse, aga kahjuks paluti see kuur katkestada, sest neil polnud alust sellega jätkata, kuna borrelioosi vastus oli negatiivne.
Tänaseks on meil kaks borrelioosi proovi tehtud, sest kreeklaste sõnul võib laboris ikka juhtuda mida iganes ja kordusproove tuleb alati teha.
Haiglast lahkudes anti meile saatekiri, et minna magnetuuringule. Kuna riiklikus haiglas olid järjekorrad väga pikad, siis valisime selle tee, et lähme käime erakliinikus ära, et saaks kiiremini. MRI püüdsime teha ilma anesteesiata. Need helid ja see tünn viisid Indy ikka lõpuks nii endast välja, et see protsess oli päris keeruline. Kui üks jalg tehtud, olime sunnitud pausi võtma ja tunnikese rahunema. Õnneks kliiniku töötaja oli mõistev ja saime pärast jätkata. Sealt selgus, et kõõlustes ja liigeses on liigset vedelikku, liigesevedeliku membraan on paksenenud ja luuüdi on turses, lisaks sentimeetrine tsüst pahkluu all.
Lahendusteni veel ei jõudnud
Ühesõnaga olukord on keeruline ja osakonna professorgi ütles mulle eraviisiliselt, et varu aega ja varu kannatust, sest see pole sugugi nii lihtne teema lahendada. Saatke teie aga kõik oma head mõtted ja soovid meie poole teele, et meie väike Indy Mari saaks jälle kogu jõust joosta nagu ühele lapsele omane ja elust rõõmu tunda täiel rinnal. Et ei täituks see nagu Tallinnas mulle öeldi, et ratastooli vast ei jää, aga sportlast ka ei saa. Uskuge või mitte, aga nimme hakkab Indy tegema sportlikult väga tugevaid saavutusi.
Kokkuvõttes aga polnud Kreetal haiglas viibimine liialt rusuv – mängunurgad ja mänguplatsid leevendasid olukorda tublisti ja kui lõpuks sealsele eluolule pihta said ja osakonnast vahepeal ka välja lipsasid, ei tundunudki olukord nii trööstitu. Kui esimese päeva ehmatus oli möödas, mõistsid järgmisel hommikul olukorda juba positiivsema nurga alt. Aga jah, kes peaks Kreekas haiglasse sattuma, siis haara kaasa oma tekk ja padi, piisavalt süüa ja juua. Kuna õdedest on puudus, siis suguvõsad käivad haiglates ka omade eest ise hoolt kandmas.
