Kui TOP200 neljas etapp oli selja taha jäänud, ei saanud me mitte loorberitele puhkama jääda, sest korraldamist vajasid ka Põrguliste Metsasõidu II etapp ja moto-orienteerumise neljas etapp. Kaks nädalat tempokat tööd veel. Peame ka töökoda Aravete Motosalong ja seal oli meil ürituste tõttu töö peaaegu et seisma jäänud, sest kahjuks kõikjale meid ei jagu.
30. juuniks suutsime ette valmistada Põrguliste Metsasõidu II etapiks raja ja kõik muu. Õnnestus isegi paar uut lõiku sisse teha, et ikka huvitavam oleks. Kuna vihma antakse tänavu näpuotsaga, oli rada taas kuivapoolne, aga õnneks mitte nii kuiv kui esimesel võistlusel. Lisakatseks lasime meestel seekord hiiglasuurte papudega slaalomit joosta. Väike meenutus all videos 🙂
Stardis oli 81 soolosõitjat ja 9 meeskondlikus arvestuses sõitjat. Sõidu võitis Elary Talu, kelle puhul oli väga huvitav nüanss see, et esikohamees suutis tervelt ringi jagu teisest kohast rohkem sõita. Ringiaegu ja muud põnevat statistikat leiab me ajavõtuteenuse pakkuja lehelt http://nelson.racetecresults.com/results.aspx?CId=16267&RId=212
Kuna endurolisti laekus kiri, et 18.-19. august toimuma pidanud Kohtla-Nõmme enduro jääb ära, tõstaks ma hea meelega esialgu 12. augustile planeeritud Põrguliste III etapi ümber 19. augusti peale. Kuna 11. augustil on TOP200, oleks väga hea variant teha Põrgulised siiski neist erineval nädalavahetusel. 12. augustil ei saaks ka meie tavapärane ajavõtumees teenust pakkuma tulla. Hetkel ootame endurokomisjoni esimehe vastust, kas keegi teine ehk plaanib neil kuupäevil siiski endurot kusagil mujal korraldada.
Pärast motokrossipäeva laekus meie meilile Eesti motoföderatsiooni poolt nimekiri nõudmistega, mis peavad meie rajal 9. septembril toimuvate külgkorvide ja quadide Eesti meistrivõistluste etapiks täidetud olema. Kuna rajameister on meil külgkorvide fänn ja parasjagu pärast Põrgulisi pühapäeval korvidele eestikate etapp Pärnus oli, läksime seda vaatama. Lugesime muidugi hoolega meile saadetud nõudmised eestikate tarvis ka läbi ja vaatasime Pärnus kriitilise pilguga ringi. Tuvastasime mõningad puudujäägid, mida siinkohal välja ei hakka tooma, sest näpuga ei taha näidata ja loodame, et meilegi mõne kriteeriumi osas siis allahindlust tehakse.
Mai algusest saati oleme krossirajal pidevalt nii ürituste kui kastmistööde pärast rakkes olnud ja pole olnud võimalust väga ise ringi liikuda. Võtsime spontaanselt pühapäeva õhtul Pärnu krossirajalt suuna Tihemetsa rajale. Ja nagu entusiastid ikka, toimetas raja peremees Väinogi veel hilisõhtul raja ääres. Uurisime, kuidas nende pool eluolu on ja soovisime vaid jõudu ja jaksu sel teekonnal. Murekohad on meil sarnased J Tihemetsa rada on alati kenasti korras ja niidetud, Väino on väga tubli ses osas. Ühiselt muljetades leidsime, et kui ikka tahad, et asjad korras oleks ja laabuksid, tuleb ikka ja jälle kõik asjad ise ära teha. Olgu selleks siis lihtne trimmerdamine või aedade ehitus. Õnneks on meil nüüd seltsimehed Jüriööd vähemalt abis, kes ikka väga korralikult trimmerdada suudavad 🙂 aitäh teile!
Tihemetsast võtsime suuna Viljandi poole ja hüppasime huvi pärast ka Holstre-Nõmme rajalt läbi. Kahjuks oli seal märgata, et väga suurt inimtegevust seal ei toimu.
Kui ka Põrgulised olid selja taha jäetud, tuli edasi tegeleda moto-orienteerumise neljanda 
etapiga. Juba aastal 2009 alustasime venna Kurisookaruga Kurisoomoto nimelise klubiga moto-orienteerumise korraldamist Kesk-Eestis ja tegelikult on meie niiöelda originaaletapp septembris. Tänavu aga otsustasid lõunaeestlased oma etapi tühistada ja et orienteerumissarja auku ei tuleks, võtsime nõuks kümnenda hooaja puhul teha kaks etappi. Nii leidiski aset 7. juulil algusega Aravete kardirajalt Retro Kesk-Eesti Tuur. Kui palju ettevalmistusi ühe moto-orienteerumise korraldamine vajab, kajastame juba augusti lõpus – septembri alguses, kui tuleb tööd teha meie 8. septembril toimuva etapi tarvis. Orienteerujate huvi on aga endiselt olemas ja starti kogunes asfaldi klassis 45 ja kruusaklassis 35 osalejat.
Ausalt öeldes olid need kolm nädalavahetust jutiga üritusi korraldada pisikese beebi kõrvalt päris kurnav ja närvesööv. Kõike ei saanud päris nii orgunnitud nagu oleks soovinud, aga paraku kui pidevalt ideaali taga ajada, ei saaks vist elus miskit korda saadetud. Uus elu on mind õpetanud mõningates asjades veidi järeleandmisi tegema ja samas ka rohkem teisi inimesi usaldama. Pärast seda kiiret aega olime kõik ausalt öeldes nädala jagu ikka üsna laibad. Ja kui nüüd veel ausam olla, siis nii intensiivne periood ei mõju just kõige paremini ka inimsuhetele kogu lähiümbruses. See on nüüd vist märk sellest, et tuleks aeg hetkeks maha võtta.
Mai algusest saati pole vihmapilved meid hellitanud ja rajal on tulnud lisaks kõigele muule käia pidevalt kastmas. Tänaseks juba rohkem kui kahe ja poole kuu jagu järjepanu. Varasematel aastatel on kevadine põud kestnud kuu kuni poolteist. Pea igapäevaselt üht ja sama asja teha ja vaadata, kuidas üürikese ajahetke jooksul rada uuesti tolmama hakkab, muutub sellise pika ajaperioodi pihta üsna tüütavaks ja rutiinseks. Viimasel nädalavahetusel läks jälle Belarus ka katki, sest eks traktor saab pidevalt täispööretel kastmispumba ees ikka üüratult palju vatti.
Kuumus on olnud ikka meeletu ja ausalt öeldes ei suuda ma mõista, kuidas teie, kes te veel trennis käite, seda sellise palavaga teha jaksate 🙂
Meil on aga hetkeks motivatsioon otsas ja et silm taas särama saada, lähme tuulutame väheke pead.
