23. aprillil kell kolm istusin Paides bussi peale, et Pärnusse sõita. Otsustasime niimoodi, sest kui Tuljo oleks mind Pärnusse ära viinud, poleks ta jõudnud rajale kastma. Siit mu seiklus siis algaski. Buss kolistas kõikvõimalikud väikesed külad läbi, Vändrad ja Paikused ja mis kõik veel, aga ma magasin need kõik õndsalt maha. Kella viieks jõudsime Pärnusse, kus sain veidi ringi kolada, hää sõbra lastele Kreekasse Eesti komme kaasa varuda, pangaautomaadis toiminguid teha ja Port Arturi Umbertos kõhu korralikult täis süüa – mine tea, millas jälle süüa saab. Kuludest ka – Pärnu buss maksis 2.90.
Kell seitse saabus bussijaama kahekordne Ecolines buss, kus bussijuht mind nimepidi tervitas ja bussi peale juhatas. See sõidab liinil Peterburg-Riia ja olin ainus, kes Pärnust välismaise seltskonnaga liitus. Igati mugavad on need tänapäeva bussid ja Lätis mereääres tehti suisa päikeseloojangu peatus. Kolmveerand kümneks jõudsime juba Riiga. Neljakümne viie minuti pärast tuli Minski bussi peale istuda, et Vilniuses maha hüpata. Kuna sel ööl mul väga palju unetunde ei tule, püüdsin bussis võimalikult palju magada. Jäin tegelikult nii südamest magama, et mingi hetk kui buss peatus ja valjuhääldisse öeldi, et viis minutit pausi, kargasin üles ja jooksin bussijuhi juurde, et küsida, kus me oleme. Olimegi juba Vilniuses! Oleks ma südamerahus veel edasi maganud, oleks mind ilmselt lihtsalt Valgevene piiri ääres bussist maha tõstetud passikontrolli käigus. Huh! Ja bussipilet Pärnu-Vilnius maksis 22 eurot.
Kell oli öösel veerand kolm ja mida muud tarka teha kui hakata tasapisi bussikast lennujaama poole jalutama. Lend väljus alles kell seitse, nii et aega mul jagus. Neli kilomeetrit möödus kevadises öös ruttu. Ma ei teinud kodus arvutis lennule check-ini ära ja ei saanud seega ka pileteid välja printida. Lennujaamas hakkasin siis asja uurima, tõmbasin äpi, regasin end lennule ära ja sain boarding passi omale telefoni. Ja siis ilmus sinna märge, et Vilniuse lennujaam ei aktsepteeri boarding passi telefonis, vaid nõuab seda paberil. Läksin lennuinfosse asja uurima ja selgus, et selle välja printimine läheks mulle pea nelikümmend eurot maksma. Lennupiletite eest kokku maksin 120 eurot, seega see oleks nüüd küll narr lisakulutus. Aga google ütles, et see pidavatki Wizzairi poliitika olema inimestelt raha juurde teha. Panin oma aju tööle ja püüdsin välja mõelda, kuidas olukord võimalikult soodsalt lahendada. Ja oh üllatust, abimees google leidis mulle Vilniusest printimiskeskuse, mis on ööpäev läbi lahti! Uskumatu! Otsisin maja eest taksojuhi, kes natukene inglise keelt mõikas ja ütlesin, et lähme nüüd ruttu käime ära, sest kell oli juba viis. Seiklesime esmalt valesse kohta, mis oli suletud, aga õnneks oli seal aadressiinfo 24/7 avatud koha kohta. Sain kenasti oma paberi 11 eurosendi eest prinditud ja lennujaama tagasi. Taksoseiklus läks kümps maksma, igal juhul etem kui lennujaamas printida röögatu raha eest.
Järgmine asi, millega lennufirma nöökima asus, oli tasuta käsipagasi mõõtmed. Kott pidi ilusti etteantud 40x30x20 mõõtudega raami mahtuma. Seda kontrolliti check-inis ja omakorda veel lennule minnes, nii et väga paljud inimesed maksid oma pagasi eest veel juurde lennule minemise väravas. Nii et olge hoiatatud Wizzairi eest! Lahendasin olukorra nii, et läksin invavetsu, kus vabamalt ruumi, vahetasin rahumeeles oma riided ära ja sain koti piisavalt palju tühjemaks. Pidin lihtsalt lennule sõiduteksad ja sõidusaapad jalas minema 🙂 Lennu magasin ka kenasti maha ja avasin silmad alles Ateenas. Oi kui kange mu kael oli!
Esimese asjana kohe vetsu, et jälle oma seljakott asju täis toppida ja vabaneda tsikliriietest seljas, sest ees ootas väheke seiklemist linna peal. Seejärel läksin metroojaama, soetasin kümne euro eest pileti ja jäin metrood ootama. Väravad olid lahti ja piletit ma ei valideerinud, mis hiljem selgus, oli väike viga. Tsiklirendist olid mulle eelnevalt kenasti juhised saadetud, et esmalt sõidad sinise liiniga ühte peatusse, vahetad liini punase vastu ja sõidad järgmisse peatusse, kust oli juba jalgsi 500 meetrit nendeni. Metroos sain kokku tiksuda tund aega. Jaamast väljudes ei teinud väravad mu pileti peale seda nägugi, et mind välja lastaks. Viskas kolm suurt punast risti ette. Kondasin seal ringi ja ei leidnud kedagi, kelle käest abi ka paluda. Üle väravate ei tihanud esialgu ka ronida. Lõpuks leidsin nurga tagant miski kontori, kopsisin uksele, ütlesin viisakalt Kalimera, signomi ja problemo 😀 Uuriti, et kust ma selle pileti sain – vastasin lennujaamast. Tüüp vaatas mind kahtlustavalt, aga seletasin talle oma marsruudi lahti ja leidsime, et sealt see viga tuligi, et ma lennujaamas piletit ei valideerinud ehk ma oleks pidanud väravat läbides pileti üle rohelise ala libistama. Lubas mu kenasti väravatest välja ja järgmine kord olen targem J pikkade sõitude puhul tuleb seda ka meeles pidada, et pilet kehtib 90 minutit. 
Enne BMW esindusse minemist lubasin omale ka kena frappe – mu lemmik! Külm kohvi jääga. Leidsin BMW esinduse kenasti üles, kus mind juba oodati ja valmistati tsiklit ette. Olin nendega juba eelnevalt meilitsi suhelnud ja nad olid rendifirmadest ainsad, kel polnud tobedat päevakilometraaži limiiti. Teistel oli 250 kilomeetrit ja edaspidised kilomeetrid 20 kuni 25 eurosenti. Mul oli vaja sõita esimese päevaga kohe pea 700 kilomeetrit. Minuga askeldas seal üks vanem Kreeka härra, kel oli oi-oi kui palju mulle igasugu asju seletada. Kõva motomatkaja. Aastal 78 käis 85 kuubikulise Hondaga Nordkapis ja Baltimaadeski tublisti ringi rännanud. Plaanib see aasta jälle Nordkappi sõita. Kuna mul polnud kaarti, kirjutas ta mulle paberile kohanimed, et ma Thessalonikisse välja jõuaks ikka kui GPS peaks saba andma. Seletasin talle küll, et tean marsruuti ja lisaks on mul telefon ka, aga ei ta mind kuulanud. “Iial ei tea, mis ette võib tulla!” arvas ta, ulatas mulle paberi ja käskis seda põuetaskus hoida. Ja oi-oi kus tal oli ikka jutustamist ja maru rahulikku toimetamist tsikli kallal – paigaldas seal veel GPSi ja sättis kohvrit ja kuna ta minu pärast ostis uue S-suuruses kiivri, oli kiivri kilede ära tõmbamine meil kohe omaette tseremoonia 😀 Aga aeg muudkui läks ja mul üsna kiire, sest pikk maa oli vaja ära sõita ja majutuskoht teadis, et jõuan sinna hiljemalt kell kümme.
Lõpuks leidis see tore mees, et ta tuleb mulle veel ette sõitma, et mind Ateenast välja juhatada esimese suurema ringteeni. See oli temast küll vahva, sest ega see Ateena just kõige mõnusam paik seiklemiseks ei ole – see on ikka kuradi suur! Ja seal elab vist miski viis-kuus miljonit inimest? Jätsime siis BMW mehega suurema ringtee juures hüvasti ja olingi lõpuks omapäi! GPS oli väga harjumatu ja hulga vähemate lisafunksioonidega kui mu isiklik ja maru aeglase mõtlemisega. Seega õnnestus mul ühes kohas võtta vale pööre ja naksti olin tihedas Ateena liikluses tagasi. Lõpuks pääsesin sest linnast eemale ja andsin aga hagu, sest kell oli juba kolme peal…
