Minu ustavaks ratsuks sai BMW GS310. Väga värske pill, ainult 1400 kilomeetrit sõitnud. Nagu juba varasemas postituses mainitud sai, siis küll meil ikka kulus aega seal rendipunktis selle soliidse härraga, et tsikkel koos üle vaadata ja mu asju kohvrisse pakkida. Suur tseremoonia oli ka tagatisraha koos ümbrikusse panemine, selle kinni liimimine, seejärel koos allkirjade kirjutamine ja sahtlisse asetamine lubadusega, et kui tsikli tagasi toon, saan ümbriku sisu ka tagasi sellest samast sahtlist. No küll jagus ikka juttu. Tsikli rent läks maksma 252 eurot koos GPSi rendi ja täiskaskoga. Tagatisrahaks nõuti 400 eurot. Ja miks ma nii väikse tsikli võtsin? Sest suurema kubatuuriga mota eest küsitakse kaks korda rohkem raha ja väikseks seikluseks käras sellest 25 kilovatist küll.
Lõpuks jõudsime härra Eliasega sinnamaale, et võisin hakata liikuma. Ja oh! Oota-oota, ma panen kiivri pähe ja tulen saadan sind! Ja nii oligi – väga lahke muidugi temast, et ta tuli mulle ette sõitma ja juhatas linnast välja. Nii et kel kunagi plaanis Kreekas tsiklit rentida, siis GS Traveler nime alt võib neid netist leida.
Nii ma siis teele asusin ja tsiklinina põhja poole suunasin. Pidin jõudma Halkidiki piirkonda, Sithonia poolsaarele Neos Marmarasse ja sinnani oli pea 650 kilomeetrit minna. Kuna aeg tagus jalaga tagumikku, tuli mööda kiirteid vurama hakata. Tsikli paak oli nii väike, et sain suisa neli korda tankida. Kui kütusetuli juba põles mahtus paaki veidi üle 9 liitri benssu. Bensiinihinnad on Kreekas muidugi korralikud – algavad 1,6 ja lõpevad ligi 1,8 euro juures.
Kui vanasti sai Kreekas rahumeeli kiirteel sada ja peale kilomeetrit sõita enne kui kiirteemaksuputkani jõudsid, siis nüüd on elu ikka kordades muutunud. Teemaksupunkte on lihtsalt kordades juurde ehitatud! Varasemalt polnud Kreekas teemaksu maksmine mingi eriline probleem, sest summad pikkade vahemaade peale polnud suured, euro või paar. Rahamasin on aga tööle pandud. Nüüd on maksuputka keskmiselt pea iga 30 kilomeetri takka ja tsiklile olid maksud alates 0,85 senti kuni 2.80 eurot. Seega minnes tuli mul kokku üle 30 euro teemakse tasuda. Okei, see selleks. Aga kujutad sa ette seda ajakulu, kui sa pead pidevalt peatuma ja taskust münte koukima? Ka kohalike sõnul on see lihtsalt kohutav probleem!
Kuidas siis tolle kolmesajase bemmiga ka sõita oli? Kahjuks ei jäänud mul aega, et sellega talle omasel maastikul katsetada ja uhasin vaid asfaldil ja linnatänavatel. Esmalt vajas muidugi kohalt minek vähekese harjumist. Nimelt on see kolmesajakuubikuline ja 25 kilovatine kahesajakilone motakas üsna kapriisne ehk siis madalatel pööretel põristamine ei sobi, vaid peremehelt nõutakse korralikku kräunutamist. Kuna mu esimesed sõidukilomeetrid möödusid koheselt väga rikkaliku liiklusega Ateena linnas, tuli kiirelt siduri ja gaasiga sõbraks saada. Õnneks on kreeklased enamasti maru rahuliku loomusega, nii et kui ma mõned korrad alguses ratta välja suretasin, ei pahandanud keegi ja selga ka keegi ei sõitnud. Mõte suurlinnas sõitmisest on hullem kui reaalsus ise. Mu meelest jagub närvihaigeid meie pealinna liiklusesse kordades rohkem ja Euroopas olen ikka paljudes suurlinnades sõitnud. Ahjaa, ja jube tobe oli rattal see, et enne see ei käivitunud, kui olid käigu neutraalile saanud. Ja oi neid käike selle reisi jooksul sai ikka lapatud kuuendani välja ja jälle tagasi. Kui mu isikliku vanakooli tsiklil viiendani jõuad, võid vabalt sama käiguga ka aeglasemad mahapöörded ja ringid ära lasta, aga BMW tahtis ikka kräunutamist ja kõrgeid pöördeid. Ma ei mäletagi, palju tal neid pöördeid seal üldse oli, vist 12000 ja 130 kilomeetrit tunnis sõites karjus ratas 8000 pöörde peal. Väga tihti tuli ikka tankida, sest paak oli ikka üliväike, ca 10 liitrit. Ja nii kõrgetel pööretel kipub rattasse paras vibra sisse tulema, aga eks see väikseke polnudki sellisteks tingimusteks mõeldud. Käekõrval tsiklit lükata ja Kreekale omaselt kuskile pisikesse taskusse või pilusse parkimiseks lükata oli täitsa mugav ja lihtne, ja üleüldiselt oli sellega ka mugav manööverada. Kaalult ja olemuselt võiks see tsikkel mõnele algajale hea olla, aga mootori poolest kohe kindlasti mitte. Ei teagi kohe, mis eesmärki see tsikkel täitma peaks?
Kreekas polnud just ülemäära soe. Meri oli aprilli teises pooles veel jahe, mäetipud kohati lumised ja tuuleiilid mägede vahel päris hoogsad. Sõitsin ja sõitsin ja sõitsin, nii et isegi söömiseks polnud aega, aga kell pool üksteist olin oma majutusasutuse ukse taga. GPS juhatas mind Thessaloniki ringtee asemel muidugi linna sisse ka veel, nii et sain fooride taga passides ja promenaadi ääres turistide vahel ukerdades jälle aega raisata. Endal nii külm, et kere vappus ja hambad surusin kõvasti kokku, et need ei plagiseks nii kõvasti.
Oleme varasemalt samas majutuses olnud ja teavitasin eelnevalt majaperemeest ka, et jõuan väga hilja. Ja kujutate ette, Elias (just nimelt Elias, nagu ka BMW-s – popp nimi) ootas mind kenasti ära, uuris millal ma viimati midagi sõin ja kamandas mind ruttu riideid vahetama, et ränduril siis kõht täis sööta. Olgu öeldud, et mul oli tõepoolest kohutav nälg, sest viimati närisin ööpäev tagasi Riia bussikas võileiba. Kreeklased kohe on oma olemuse ja külalislahkusega lihtsalt vaimustavad! Sestap ma nii hea meelega just seda maad nii korduvalt külastan. Hüppasime aga Eliase väiksesse autopunni (mida suurem on auto mootor, seda suuremaid makse tuleb maksta) ja kimasime kohalikku tavernasse. Laud sai salatist ja mereandidest looka ning juttu ja veini jätkus kauemaks. Järgmisel õhtul läksin ise üksi samasse kohta sööma ja siis veetis minuga tunde juba restoraniomanik ise, kelle elust ma nüüd küll kõike tean 🙂 ja kolmandal õhtul viis majaboss mu jälle sööma, aga sedakorda vähe teise kohta, kus meil õnnestus erilisemaid roogasid saada. Elias tahtis kindlasti, et saaksin proovida asju, mida ma pole Kreekas varem saanud. Nii oli esimeseks proovikiviks ühed kohalikud karbid. Need polnud austrid, aga süsteemilt meenutasid sama värki. Esmalt tuli päris pirakas elajas karbi küljest lahti koukida, pigistasid sidrunit peale ja kui ta sellele reageeris, siis oli värske kraam. Küll tõmbas krimpsu end see elukas ja muud polnudki, kui pistsid ta suhu, närisid ja nautisid 🙂 ja tegelikult ka, see oli maitsev. Sama ei saa aga ühe teise eluka kohta öelda. Kindlasti kõik teavad musti merisiile kividel, kelle otsa kindlasti astuda ei tahaks. Nende sees on selline punakas liha ja mulle serveeriti seda õli-sidruni marinaadis. Esimene amps polnud nagu hullu, selline väheke imelik struktuur on nende lihal, mida on väga raske kirjeldada. Mida amps edasi, seda imelikum järelmekk tekkis ja lõpuks meenutas see midagi roiskunut. Ei olnud väga hea asi. Värsket kaheksajalga kahjuks polnud, seega lasime kalmaaril ja traditsioonilistel merekarpidel hea maitsta. Ja siis kui kõht juba tegelikult täis oli, toodi lauda kala. Mul ei olnud tegelikult õrna aimugi, mida lauale üldse oodata, sest toidud tellis kõik Elias, nii et mulle oli kõik üllatus. Nime ei osanud ta mulle selle kala kohta öelda, aga pidavat olema haruldasem tegelane. Meil oli selline 600 grammine beebivariant, aga kasvab kuni 50 kiloseks elajaks, kes armastab meres kivisemat ja kaljusemat elukeskkonda, väga raske on teda püüda. Aga ilus valge liha sidrunimahla ja õliga oli tõesti maitsev. Ja nagu Kreekas alati kombeks, et siis kui sa juba ägised, tuuakse maja poolt alati ka korralik magustoit!
Kuna Elias on kirglik vabasukelduja ning sukeldudes armastab ka vee all jahti pidada, jagus tal ka igasugu põnevaid lugusid. Kord olid sõbraga ujumas ja sukeldumas, eemal ühe koopa augu juures snorgeldasid sakslased. Seal oli selline pisike auk, kust kalad ujusid sisse ja välja, aga koopasuu oli hoopis teises kohas ja sinna sai sisse ujuda. Eliase sõber käskis tal sakslaste juurde ootama jääda. “Ma ei teadnud, mis tal plaanis oli, aga ta sukeldus koopasse sisse ja järsku nägin vee all, kus sakslased snorgeldasid, et sõber pistis seestpoolt koobast käe läbi selle augu, mida need väljamaalased jälgisid ja näitas neile keskmist sõrme! Saad aru!? Vaatad kalu ja järsku ilmub august inimkäsi – need sakslased põhimõtteliselt jooksid mööda vett merest välja!” jutustas Elias ja naeris nii, et silmad märjad.
Kuidas tappa kaheksajalga, kui sul pole varustust ja oled keset vett? Hammustad tal silmad peast välja. Kuidas transportida kaheksajalga merest välja, kui sul pole vastavaid vahendeid kaasas ja pole tuju ta silmi peast välja hammustada? Paned ta oma õlale – ta kinnitub oma iminappadega kenasti su külge nagu väike laps ja tunneb end su küljes turvaliselt, igaks juhuks hoiab oma suu ja hammastega ka veel kinni.
Ja nii mu mõnusad päevad armsas Neos Marmarases otsa saidki. Jõudsin hea tuttava, serblasest poepidajaga samuti veidi aega veeta ja oligi käes juba laupäeva hommik ning pidin Ateenasse tagasi kiirustama. Sain tsikli kenasti tagasi viidud ja nagu ikka, kreeklastele kohane lahkus – peremees juba ootas mind jääkülma veepudeliga ja tõmbas mul koheselt jope seljast, sest selleks päevaks oli Ateenasse ikka korralik kuumus jõudnud. Ja et ma ei peaks hakkama ühistranspordiga seiklema, oli ta nii lahke, et viskas mu autoga ööbimispaika ka ära, kuhu oli tervelt 40 kilomeetrit maad, aga nagunii oleks ta paari tunni pärast lennujaama ühele ukrainlasele järgi minema pidanud, kes samuti tsiklit rentima saabus. Kreekas jah kuidagi on meil nii kujunenud, et nii kui mingi kergem takistus või probleem, siis laheneb see alati rahumeelselt kuidagi iseenesest. Seda chilli ja tänulikku fiilingut, mis seal valdab, on raske sõnades edasi anda. Minul on neilt küll väga palju õppida.
Aga no kokkuvõttes oli vahva – poolteist aastat oli sõitmises pausi ja sain igal juhul mis tahtsin sellelt väikselt reisilt. Tahtsin väikse bebe kõrvalt puhkust ja iseendaga olemist. Üksi olemist tuli aga väga vähe ette, sest kreeklased lihtsalt ei lasknud mul üksi olla, mis oli aga samuti tore, sest nii sain nende elust ja maast ja kommetest jällegist rohkem teada. Ja nagu ka Tuljo ütles, oli see väga hea otsus ja tegu, sest nemadki said tütrega palju-palju lähedasemaks ja tema meelest kuluks selline asi kõigile isadele ära, et jätta nad lapsega mõneks päevaks täitsa omapäi. Mitte et Tuljo poleks enne Indy Mariga lähedane olnud, aga teate ju küll lapsevanemad, et kui emme on käepärast, siis kiputakse ikka emme kaelas rippuma, sest eks piimariiul ole ju ikka teatud eluperioodil olulisem kui issi. Ja üks eesmärk oli reisil veel, et väike bebe lõplikult oma puugimajanduse teema ära unustaks ja öösiti kogu aeg emmet taga ei otsiks. Nii et värsked emmed, jätke issid lastega koju ja minge ka vahepeal elu ja iseendaga olemist nautima!
Aprill 2019
