Hommik Krakowis. Pakkisin kogu oma kalli vara ehk siis mees ja kolm last bussi ja sättisime suuna lõuna poole. Buss oli meil pargitud valvega parklasse, kus hinnakiri seinal 60 zlotti ööpäev. Ja loomulikult, vahi nalja, kahe ööpäeva eest sooviti 240 zlotti, mis meie rahas on pea 55 eurot. Turist, suure bussiga, koorime!
Kui kõik teised kliendid said maksta väljumisel kaardiga, siis mind juhatati, et siin samas on pangaautomaat ja paluks kohalikku sularaha. Ei tahtnud kuidagi Poola papiga nõustuda. Võttis siis telefoni, helistas ülemusele ja andis mulle toru. Sealt seletati kenasti, et kuna te olete camperiga, on tasu suurem. Ütlesin, et see ei ole mingi kämpar ja bussi dokumentides on täitsa tavaline M1 kategooria sõiduk. Seejärel jutt muutus ja rõhuti sellele, et tegelikult 1. jaanuarist hinnad tõusid. Tüüp telefonis rääkis vigast inglise keelt ja muutus suht ebameeldivaks. Soovisin talle palju edu meiesuguste röövimisel ja ega muud üle jäänud kui sularaha automaati minna, sest kolm haiget last bussis läksid juba virilaks. Lapsed ei kannata väga seisvat autot. Teadmiseks, et Poolas on väikseim automaadist väljastatav summa 600 zlotti ja teenustasu läks viiekas. Õnneks saime kohalikust sullist tankides vabaneda. Poleks osanud enne parklasse sisenemist mõeldagi, et peaksin hinnakirja ikkagi koos parklavalvuriga üle vaatama, aga eks järgmine kord. Nii et kokkuvõttes läks see Poolas viibimine meil suht kulukaks. Life happens.
Võtsime otsema suuna kuskile Kreeka peale ja hakkasime aga vurama. Slovakkiat läbides panime linnukese vältimaks kiirteid ja nautisime väikeste mägiteede vaateid. Ägedaks läks juba Lõuna-Poolas, kus palju suusakuurorte ja suusamägesid. Päeva aeg tegime ühes Slovakkia kaubakeskuses peatuse, et lapsed ringi jalutada saaks, söömas käia ja madratsit otsida, mis meil Eestist laste narisse bussi ostmata jäi. Ei leidnud, aga õnneks on tekke piisavalt, et saame hakkama. Kuna lapsed olid haigusest endiselt veel väsinud ja nõrgad, magasid nad enamuse sõiduajast või uudistasid suht rahulikult mägesid. Neil oli soe ja mõnus, tudu oli ka hea, ülikõrget palavikku enam polnud ja nii otsustasime, et ei hakkagi öömaja Slovakkiasse võtma, vaid kulgeme rahulikult edasi senikaua kuni meil endil ka uni peale tuleb.
Pärast neljatunnist keerutamist Slovakkia mägedes saigi riik läbi ja olime jõudnud Ungari piirile. Nii Läti, Leedu, Poola, Slovakkia kui Ungari piiridel ei tervitanud meid ükski ametnik. Sõida lihtsalt üle ja oligi kõik, tühjus. Ungaris valisime suure kaarega Budapesti juurest mineva kiirtee asemel samuti väiksed külateed. Me polnud üle kolme aasta neis riikides käinud ja kui Poola on eluga tublisti edasi liikunud, Slovakkias mingit olulist muutust ei täheldanud, siis Ungari tundus küll kuidagi trööstitum. Teed kehvas seisus, majad ja hoovid kuidagi väsinud ja räämas. Mõned sajad kilomeetrid sealse eluolu vaatlemist ja sättisimegi endid enne Serbia piiri parklasse tuttu.
Järgmisel hommikul olid lapsed juba täitsa enda nägu ja tegu. Võtsime mõtteks kimada Serbia kiirteed pidi läbi, 600 km põhimõtteliselt otse ja minna Makedoonia pealinna ööbima. Siin oli esimene piir, mille ületamine võttis natukene aega, sest Serbia ei ole Euroopa liit. Passid ja lapsed ja bussi dokumendid vaadatakse kõik üle ja tembeldatakse ära. Serbias küttis meie mõistes ere kevadpäike juba nii tublisti, et bussis hakkas suisa palav ja soojendust polnud vaja enam peale keerata. Mõeldes külma ja niiske Eesti peale, siis oli lihtsalt kohutavalt mõnus lasta lastel vahepeal kiirtee bensuka mänguväljakul kerges rõivastuses lustida. Enam ei pea neid sisse pakkima, et õue lasta. Milline rõõm! Ja üha paremaks läheb.
Kütusehinnad on igal pool suht samad nagu meilgi. Diisel oli odavaim Leedus 1.58, aga bensiin on kõikjal tunduvalt soodsam kui meil. Vist oli isegi 1,3 millegagi kuskil riigis. Hetkel on hinnad natuke jälle tõusnud, aga kokkuvõttes suht sama või pigem soodsam kui meil Eestis. Teemaksusid tuleb aga ka tasuda. Serbias arvestati näo järgi buss II kategooria sõidukiks ja tasusime kõrgemat teemaksu, kokku 600 kilomeetri läbimise eest ca 30 eurot. Väikse autoga on see ilmselt poole vähem.
Igal juhul vurasime Serbia lahedalt läbi, tegime taaskord läbi piiri protseduurid ja olimegi jõudnud Makedooniasse. Ostsime Eestist kaasa tahvelarvuti ja võtsime Tele2st Piiramatu Euroopa netipaketiga sim kaardi, aga me polnud seda senini tööle saanud. Tahtsime pärast piiri Skopjesse bookingust öömaja valida, aga minu telefonile tuli sõnum, et internet on otsas ja lisa saamiseks tuleb saata kuskile numbrile sõna LISA. Seda sms-i mul aga ära saata ei õnnestunud. Üldse oli mu telefonile tulnud palju kummalisi ingliskeelseid sõnumeid küll mingi tormihoiatusega paludes kodus püsida ja midagi gripiteemalist.
Tahvelarvuti jaoks võetud netti polnud me senini toimima saanud ja minu telefon keeldus mind netti laskmast. Lastega aga niisama linna peale sõitma ja ehku peale öömaja otsima minna polnud sugugi tahtmist. Egas midagi, eks see tahvli netipakett on vaja korda saada ja olin sunnitud tele2 infosse helistama. Eelnevalt oli mulle Serbias tulnud sõnum, et Tele2-l on raskusi hinnainfo edastamisega. Seega polnud mul aimugi, kas ja kui palju see infoliinile helistamine maksab. Ootasin esimese raksuga 15 min ja sain mingi kuti toru otsa, kes üritas mulle seletada, et ilmselt on saadud sim-kaart vigane ja hakkame aga mingeid pääsupunkte seadistama ja mida kõike veel. Olin suht hämmingus, et kas tõesti ma oleks pidanud selle kõik oma peaga välja mõtlema? Ei.
Kutiga jõudsime kuskile maale selle seadistamisega ja üks hetk on teisel pool toru eetris vaikus. Kõne kestab, aga teine osapool on tumm. Palusin siis härdalt, et kui mind kuulete, palun võtke kõne tagasi, sest mul on täna õhtul hädasti internetti vaja. Ei kippu ega kõppu. Egas midagi, valisin uuesti infonumbri ja taas veerand tundi ootamist, et liinile saada. Lapsed ka bussis närvilised ja tahavad edasi liikuda. Sain siis ühe naisterahva toru otsa, kes mind aidata püüdis. Lubas tolle kutiga korra rääkida ja võttis veel kõnegi tagasi. Aga tööle me seda sim-i ei saanud. Lubati veel tagasi helistada, saata mulle sõnumiga juhised, aga need jäidki tele2 lubadusteks. Nii palju sain aga viimaselt teenindajalt teada, et mu telefoni netilimiit kohe kindlasti täis ei ole ja sõnum, mille sain on väga kahtlane ja ta soovitas sellele mitte vastata.
Nii me siis istusime õhtul kell 7 kottpimedas Makedoonias. Kui nii, siis nii. Tankisime paagi odavat diislit täis, panime GPSi Thessaloniki ja otsustasime, et küllap ei olnud määratud meil sinna Skopjesse minna. Pealegi lahutas meid meie lemmikmaast vaid paarsada kilomeetrit või vähemgi, sest Makedoonia on väga väike riik. Lapsed rahunesid ja sõitsime edasi. Pärast Makedoonia piiri ületust Kreeka piirivalvurini jõudes ja temaga vesteldes oli tõeliselt hea tunne. See suhtlemine, see suhtumine! Lihtsalt võrratu külalislahkus ja soojus. Olime jõudnud oma teise koju 😊 sõitsime veel mõnikümmend kilomeetrit ja keerasime bussi tudule, et hommikut juba Hellasest tervitada.
