“Te ju pidite Põhja-Kreeka jääma?! Miks te nüüd siis ära läksite?” Nii siin tuttavad uurivad. Ei, see kolimine polnud üldse tingitud hallitusmajast (mis muidugi hea tõuke andis), vaid me ei saanud oma planeeritud palli seal veerema. Universumil olid omad plaanid ja läbi seikluste jõudsime hoopiski tuhat kilomeetrit lõuna poole.
Neos Marmaras Põhja-Kreekas Halkidikil on üks meile väga armas ja oluline koht. Kuna meid seob selle kohaga nii palju häid mälestusi, see on asukoha poolest hea ja üldse armas väike asula, plaanisime endid sinna sisse seada ja uut elu alustada. Meil oli juba kontseptsioon, mida me seal tegema hakkame ja kujutelm sellest, kuidas tulevikus sinna oma kodu saaksime rajada. Esmalt tahtsime aga näha, kuidas sealkandis need kõige talvisemad olud on.
Kondasime siin ja kondasime seal. Lõime uusi tutvusi ja pidasime plaane. Ootasime ja vaatasime, kas ja millal on kohalikel mahti ja soovi meie plaanidega kaasa tulla. Aga. Meil tekkis justkui tunne, et kuna see on manner ja eluolu nende jaoks väga talvine, on ka seal justkui talvedepressioon. Inimesed on osavõtmatud ja eks see ole lõunamaalastele nagunii ka kombeks, et asjad venivad teadmata pikale.
