“Te ju pidite Põhja-Kreeka jääma?! Miks te nüüd siis ära läksite?” Nii siin tuttavad uurivad. Ei, see kolimine polnud üldse tingitud hallitusmajast (mis muidugi hea tõuke andis), vaid me ei saanud oma planeeritud palli seal veerema. Universumil olid omad plaanid ja läbi seikluste jõudsime hoopiski tuhat kilomeetrit lõuna poole.
Neos Marmaras Põhja-Kreekas Halkidikil on üks meile väga armas ja oluline koht. Kuna meid seob selle kohaga nii palju häid mälestusi, see on asukoha poolest hea ja üldse armas väike asula, plaanisime endid sinna sisse seada ja uut elu alustada. Meil oli juba kontseptsioon, mida me seal tegema hakkame ja kujutelm sellest, kuidas tulevikus sinna oma kodu saaksime rajada. Esmalt tahtsime aga näha, kuidas sealkandis need kõige talvisemad olud on.
Kondasime siin ja kondasime seal. Lõime uusi tutvusi ja pidasime plaane. Ootasime ja vaatasime, kas ja millal on kohalikel mahti ja soovi meie plaanidega kaasa tulla. Aga. Meil tekkis justkui tunne, et kuna see on manner ja eluolu nende jaoks väga talvine, on ka seal justkui talvedepressioon. Inimesed on osavõtmatud ja eks see ole lõunamaalastele nagunii ka kombeks, et asjad venivad teadmata pikale.
Üks näide. Leidsime meie silmis ägeda mahajäetud hotellikompleksi. Peamaja oli ses mõttes ok, et betoonist ja lihtsa vaevaga taastatav. Ülejäänud viis maja olid Kreekale täiesti mittetraditsiooniliselt ehitatud puidust. See krunt oli piisavalt suur ja privaatne. Mõtted hakkasid kohe jooksma.
Naabermaal toimetas oliivisalus üks mees. Temalt saime juhised, kes on omanikud ja kust neid leida võiks. Rändasime teise linna ja leidsime nad oma restoranist toimetamast. Rääkisin loo ära, et avaldame soovi seda osta. Majast leitud dokumentide järgi toimis see koht viimati aastal 1996. Saime vastuse, et müüvad küll, aga arutavad ja teatavad hinna helistades.
Nädala jooksul ei midagi. Läksin uuesti silmast silma kohtuma. Peretütar ütles, et peavad veel juristiga nõu ja vanatädi peab ka nõusoleku andma. Nii kui midagi selgub, annavad teada. Ja nii sa ootad. Käisime korra veel ja tänaseni ootame seda kõnet. Asjad lihtsalt ei juhtu!
Pidime kohtuma ühe vana tuttavaga, kes lubas meil aidata sisse elada ja aidata oma mõtete teostamiseks leida maad. No mis te arvate, mille jaoks? Ikka krossiraja jaoks! Ta oli kolinud ja elas kolme tunni kaugusel, aga pidavat tulema oma majutusasutust majandama. Seegi arutelu jäi venima. Lõpuks tekkis meil endal tunne, et kas me päriselt ka tahaksime üldse sama jamaga ehk siis motokrossiteemadega jätkata?
Kinnisvaraportaalides olid konkreetselt selles asulas majade hinnad ulmeliselt röögatud! Täitsa tavaline maja, isegi mitte uus ja 280 000 eurot! Kohalikud rääkisid, et ei tea, mis toimub. Aasta tagasi maksis sama hoone 150 000 eurot. Isegi varemete eest küsiti juba 70 000.-
Keda huvitab, siis kinnisvaraturgu saab uurida näiteks neilt lehtedelt: plot.gr ; spiti24.gr; spitogatos.gr
Kõik kuidagi uinus selles kohas, midagi suurt edasi ei liikunud, uut infot peale ei tulnud, aga meil endil hakkas mingi sisemine hääl üha kõvemini rääkima. Ka serblasest sõbranna tunnistas, et noh jah, siinsed kreeklased põhimõtteliselt magavad praegu. Uudne, mida kuulsime, oli ka see, kui paljud kohalikud on hakanud elu üle kurtma. Me ei ole varem seda täheldanud. Kas üleeuroopaline masendus hakkab ka lõunamaadesse levima?
Hakkasime tundma tunnet, et äkki ikka peaks selle maismaa nabanööri vahelt läbi lõikama ja ikkagi saarele suunduma? Kaks eelnevat talve peatusime Kreetal ja kui nüüd meenutasime neid kohalikke, seda ellusuhtumist, veidi paremat talvist kliimat (ikkagi pea 1000 km lõuna pool) ja ennekõike meie endi tundeid selles kohas, hakkas küpsema uus idee. Kreetal juhtus meiega palju müstilisi asju ja sealne aura sobis meile nii mõnusasti. Lähme!
Asjad kokku ja tuld! Taaskord panustasime sellele, et ehk saame Peloponnose otsast Gytheiost päevasele praamile, mis talvel väljub kord nädalas. Teel olles pakkusime ühes peatuspaigas kohalikele ka abi ja Tuljo aitas neil veoauto käima. Mehed olid nii rõõmsad, sest mehhaanikuid on vähe ja abi oli kaugel (nende sõnul magas). Tultsile pakuti hoobilt tööd 😀 Tänutäheks toodi kohvid, lastele mahlad ja hoolimata meie väga suurest vastuseisust topiti Elile taskusse 50 eurot!
Eelnevalt olin sadamasse ka helistanud, aga Gytheiosse kohale jõudes vaatas proua mulle leti tagant väga sügavalt silma ja küsis: “Mis sel talvel toimub? Kas te sealt põhjast oma kämperitega hakkasite kõik korraga siia liikuma? See pikk veos kindlalt peale ei mahu!” Ja ilmselt me poleks isegi nädala pärast peale saanud, sest tõepoolest oli ühtäkki seal tohutu hulk kämpereid, kel kõigil soov Kreetale minna ja nemad olid enne meid järjekorda saanud. Meil aga 7 meetrine buss ja üle viie meetri järelkäru kah veel.
Teel olles jagasin lastele netti ja loomulikult said need 39 giga üleöö otsa! Sestap ka pikalt eetrivaikus oli.
Gytheiost 7 tundi päevasel ajal sõita versus Ateenast 10 tundi lastega öösel põrandal? Peab olema veel lahendus! Teise poolsaare tipus oli ka sadam. Neapoli Voionis. 100 km sõitu, aga ajaliselt üle kahe tunni. Lähme uurime! Eelnevalt olime juba läbi trippinud 900 kilomeetrit kahe päeva jooksul, sest mäed on aeganõudvad.
Kohale jõudes saime sadamabüroost teada, et laeval juhtus rike ja see just väljus Ateenasse järjekordsele hooldusele. Džiisas!
Variandid said otsa. Olime nii palju kilomeetreid tühja sõitnud ja tasunud ka röögatuid teemakse (buss+käru läheb rekkatega samasse hinnaklassi) ja meil ei jäänud muud üle kui hakata tagasi põhja poole sõitma. Kiirteid vältides oleks Piraeuse sadamasse ligi seitse tundi. Aga meil oli kopp ees. Vaatasime, et kui köhime pappi välja, läheb veidi üle nelja tunni. Lootsime taas heale õnnele, et äkki mahume õhtuse laeva peale.
Laev väljus kell 21 ja pärast seitset jõudsime piletiputka juurde. Kui töömees me sõidukit vaatas, vajus karp lahti ja käskis oodata, kas nad suudavad meid nii viimasel hetkel peale mahutada. Kaks aastat tagasi oli ülesõit pere+buss alla 300 euro. Aasta eest alla 400 euro. Hoidsin hinge kinni, aga see ei aidanud. Meile leiti koht ja maksime justkui kahe bussi koha eest täpselt 601 eurot. Aga saime peale! Meile teadaolevalt tõusevad praamide hinnad seoses selle rohepöördega kevadest veelgi.
Öö sujus kenasti ja saime lapsed mängunurka põrandale tuttu sättida. Laevalt maha ajades tuli üks sadamatööline mu akna juurde ja näitas telefoni, kuhu ta oli inglise keelde tõlkinud, et soovib meile kõike kõige paremat ja me oleme fantastiline perekond! See tegi südame alt ikka nii soojaks.
Ja see õnnetunne, mis meid valdas Kreeta pinnale jõudes! Joovastav! Me oleme tagasi!
