Kui alguses hellitas saare meditsiin meid lootusega, et uurime ja koju lähete terve lapsega, siis veebruari lõpuks tundsime täiega, et oleme sattunud hoopiski pettumuste jadasse. Aga mõtled oma mõtted ära ja rühid ikka edasi. Eksju!
Veebruari lõpp. Vaatad aknast välja ja mandlipuu õite vahelt piilub vikerkaar. Kreetal on kevad ja lopsakas loodus tärkab, vihmasadusid veel jagub, aga päike on nii soe. Pärast vihmasadu on looduse lõhn sooja päikese käes nii mõnus. Kogu see keskkond, kus me praegu elame, toetaks üdini positiivsust, helgust.
Vastupidiselt keskkonnale on südames aga nii kuradi raske, et mul on tunne, et see kukub kivina oma koha pealt kuskile alla. Nägu on nii morn ja silmad tahavad pidevalt vett täis valguda. Nii kuradi tupikusse jooksnud tunne on! Tahaks nutta, aga samas tahaks karjuda.
Arst, kes lubas meid suure südamega aidata ja ma ei kahtlegi, et ta soov oli siiras, on vist hakanud meis kahtlema. Hiljuti oli kohalikus ülikoolihaiglas arstide sümpoosium, kuhu ta kohale läks, et meiega tegelenud arstidega nõu pidada. Ta tuli meile appi teise arvamuse saamiseks, sest Ateenast saadud diagnoos oli lihtsalt kummaline asjade käik. Tegemist oli minu enda ortopeediga, kes minu jalaga tegeles ja aitas seejärel Indy teemat lahendada. Tutvunud kõikide materjalidega sattus temagi väga segadusse, sest nende tulemuste alusel ei saa päris diagnoosi veel panna.
Nüüd aga jõudis läbi meie tõlgi meieni info, et arstide kokkusaamisel käinud arst ei tahaks meile enam uut aega panna. Seetõttu, et ta on segaduses ja ei oska meiega midagi peale hakata. Aga ka seetõttu, et talle räägiti seal kokkusaamisel, et me oleme mitte koostööaltid. Mida iganes see ka siis tähendama pidi. Ja me pidavat üsna varsti minema tagasi oma kodumaale ja pidavat suunduma Venemaale uuringutele. Aina hullemaks läheb! Kui meie ortopeedi arvamus oli, et kõiki laborianalüüse ei saa päris tõe pähe võtta ja me peaksime minema uuesti haiglasse, et kogu teemat uuesti nullist peale eelarvamuste ja sõltumatutena alustada, siis kohalikus haiglas tehti talle selgeks, et kuna me keeldusime vaktsineerimistest, ei saa meid haiglasse võtta.
Tõeliselt kummaline asjade käik. Esiteks ei olnud meie vaktsineerimatus, mida juba enne esimest haiglasse minekut küsitleti, takistuseks haiglasse võtmisel. See info oli neil teada. Ja nüüd järsku, kuna me keeldusime Ateenas pakutud vaktsiinidest, ei saa meid enam edasi uurida. Ja veelgi kummalisem on see Venemaa jutt – kust see nüüd tuli? Meie tõlk, kes kogu seda infot meile vahendas, üritas arstile selgitada, et eestlased isegi mitte ei saa praegu Venemaale reisida. Aga kohati tekib tunne, et osa neist tõepoolest arvabki, et me oleme endiselt osa Venemaast ja sugulussidemetes venelastega.
Pettumus kogu teemas oli jõhker. Mida sa siis sellisel puhul teed? Kui ma tavaliselt pärast taolisi emotsionaalseid raskusi varisen kokku ka füüsiliselt, siis seekord juhtus see Tuljoga. Ma polnud neli kuud autoga sõitnud ja täna tõlgiga kohtumiselt tagasi sõites tõmbas Tuljo bussiga tee serva ega suutnud enam edasi sõita. Nüüd oli minu kord proovida, kuidas mul selle mitte päriselt töötava sidurijalaga sõitmine välja tuleb. Egas midagi, pean nüüd meelde tuletama ja uuesti harjutama hakkama.
Koju jõudes jäi Tuljo tuttu. Mängisin lastega, aga sisimas oli nii kuradi raske olla. Tahaks nutta, tahaks karjuda. Nii kuradi tupikus! Tüüpiline eestlane. Keerad klaasi põhja tilga Metaxat ja siis rikud selle hulga Coca Cola Zeroga ära. Nikotiin abiks mõtteid mõlgutamas. Pärast poolt klaasi kokteili loobusin sellest lohutamisest ja suundusin tagasi internetti. Üritad googeldada samal ajal laste meelt lahutades – las nad siis värvivad mu varbaküüsi. Kirjutasin ühte erakliinikusse, kus suisa pakuti teise arvamuse teenust.
Otsisin aga välja ka oma head mõtted, mida olen aastatega märkmikusse kogunud.
Näe asju alati paremini kui need tunduvad! Isegi totaalses mudas olles! Kui miski tundub võimatu ja negatiivsena, tuleb muuta oma vaatenurka asjale. Sa leiad alati seda, mida otsid! Kui oled negatiivselt mõtestatud, leiadki negatiivset. Mõtle asjadest alati paremini kui need on!
Me oleks pidanud nüüd märtsis saama teha Indyle teise antibiootikumikuuri, aga tänu tõlgilt saadud infole, et me pole enam oodatud, pelgasin isiklikult uuesti arstiga konsulteerida. Käisin ise ühe ägeda inglise tädi juures väga intensiivses Jaapani punktmassaažis ja ta ütles mulle, et on kohe aru saada, et sa oled kasvanud nõukaajast tulnud ühiskonnas. Ma ei seisa enda eest piisavalt, olen pigem allaheitlik ja ei nõua piisavalt. Jah, tal oli õigus. Aga ei ole hullu, ma olen siin selleks, et need mustrid murda ja inimesena kasvada. Ja Margot pani mind isegi proovile saates mind massaaži asemel hoopis mingi suvalise arsti juurde selles külas lapsele antibiootikume nõudma. Tulin tagasi ikkagi tühjade kätega, aga vaimult tugevamana.
Ma kirjutasin selle jutu veebruari lõpus Kreetal olles ja jätsin siis pooleli. Nüüd Eestis lõpetan. Tookord otsustasingi, et meie laps saabki lihtsalt terveks ja olukord laheneb iseenesest. Ma ei suuna enam sellele oma muret ja negatiivsust. Otsisin veel edasi kontakte ja kliinikuid, kus teemat edasi uurida, kuid üks väärt kiropraktik veenis meid, et meil ei ole mõtet oma raha sellesse taguda, et uurime natuke siit ja natuke sealt. Nüüd kosume veidi ennekõike hingeliselt ja proovime Eestis edasi lammutada, et saada lõpuks koeproovid hüppeliigesest, mis peaksid andma lõplikud vastused.
Hästi paljud on nüüd küsinud, et kuidas Indyl on ja kuidas olukord lahenes. Suurima muutuse tõigi see antibiootikumikuur, mis võttis ära jalgade paistetuse ja lasi liigestel taas liikuma hakata. Sellest alates on läinud paremuse poole, mitte vastupidi. Nüüd oleks tarvis käia füsioteraapias, et saada tagasi Indy normaalne kõnnak, sest kuude viisi vale hoiakut on tema kõnnakut kõvasti muutnud.
Kreetal saime Indyt toetada hea ja puhta toiduga, mis Eestis on hetkel kahtlemata keeruline. Lisaks toodi mägedest motikaga meile hoovi royal jellyt ehk mesilaste kuninganna toitu. Kui tavamesilane elab mõned nädalad, siis mesilasema, kes toitub ainult sellest royal jellyst, elab kuni seitse aastat. Kohalike sõnul on see võimas looduslik ravim ja saime ka selle ainega Indyt toetada. Lisaks tundus olevat väärt kraam ka puhas mägiarnika geel.
Hetkeolukord on stabiilne, laps rõõmsameelne ja möllab jalgadel pikad päevad. Mõnikord on õhtuks jalad väsinud, aga see, mis oli eelmisel suvel, see on selja taga. Uurime edasi, tegeleme edasi. Kahtlemata saime me Kreekas väga palju targemaks, saime mitmeid uuringuid tehtud, mis andis meile palju lisainformatsiooni, kuid kahjuks lõpliku lahenduseni me seal ei jõudnud. Kuid saime palju rohkem teada kui Eestis ja lõpuks ikkagi olukord paranes oluliselt.
Nii et kokkuvõttes, mida me kogu sellest olukorrast õppinud oleme? Et meditsiin ei ole alati see, millena näib. Alati tasub asju kahtluse alla seada, esitada lisaküsimusi, uurida ise tohutult lisaks ja otsida eri arvamusi. See on sinu või su lapse organism ja ainult sina vastutad oma langetatud otsuste eest. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab.
Õppisime tohutult vaimse poole pealt – kuidas end, oma pere ja kaasat raskustes toetada, ruumi anda, arutleda, keeruliste teemadega toime tulla, mitte alla anda. Kuidas oma mõtteid ja emotsioone juhtida. Kuidas oma sisetunnet kuulata. Õppisin enda ja oma lapse eest seisma! Mitte kunagi ei tohi alla anda – ikka jätka uute uste avamist ja nurgatagustes kolistamist, küll see lahendus tuleb! Eduks on vaja järjepidevust.
Tean seda, et kui on niru olemine ja hing haige, on vaja üht õhtut, mitte tervet kuud, et teema läbi hekseldada ja seejärel see minevikku jätta. Võtta oma õppetunnid ja mõelda, mida mina teha saan, et asi paremaks muutuks. Tean ka seda, et pean alati valima ise endale parimad mõtted! Ja tean seda, et see on minu võimuses.
Kui ka Sina tunned, et tahaks oma elu paremini juhtida ja olla sel aastal pimedaks sügiseks paremini ette valmistatud, siis juhised leiad siit: https://wonderfullife.motomari.com/
