“Huhh, Maria! Tule endalt tee pealt eest! Kaua sa norutad?” Ja nii ma räägin endale iga päev juba kuid! Mul on teile nii palju lugusid rääkida, aga miks ma seda siis ei tee? Totu! Enesekriitika astugu nüüd eest ja anname siis tuld!
Kui mitu korda olen ma siia arvuti taha istunud, et seda juttu kirja panna. Vastus on: palju! See on lihtsalt nii ebamugav ja arusaamatu, et mu ajul hakkab valus kui sellele jälle mõtlema pean. Terve suvi oleme olnud kui leinas, sest me mõistame, et üks suur osa meie elust on nüüd kustumas.
Nagu te teate, siis olime pool aastat üldsegi Eestist ära. Aprillis kodu poole tagasi sõites saime kummalise telefonikõne tuttavalt, kus uuriti, kas me oleme kursis, et vald plaanib meiega lepingu lõpetamist ja räägiti meile ära kõik see, mis meid alles ees ootas.
