Varasemalt on kodumaa piiri selja taha jätmine toonud kiirelt kergendust. Ma ei tea, miks seekord nii, aga kohe kuidagi ei suuda sellest kodumaa mullist välja tulla ega uut hingamist saavutada.
Ehk on see tingitud sellest, et varasemalt oleme ju kodumaise talve eest pagenud. Varasemalt oleme tervise pärast tulnud. Varasemalt on olnud see teadmine, et naaseme ja toimetame edasi. Varasemalt oli meil tunne, et me tahame kodumaal edasi toimetada ja tegime plaane.
Seekord on asjad ja tuleku põhjused teisiti. Esiteks kogu see krossiraja teema, kus sa tunned, et sulle on nii räigelt hinge s*****d. Hea küll, las minna. Juba suvel hakkasime meie metsa veeres oleva talukohaga majandama ja kujutasime juba ette, kui ägeda ja teistmoodi motopesa erinevateks üritusteks sinna luua saaks. Kujundasime metsast pargi ja kavandasime saunamaja, glampingutelkide asukohti. Saime juba oma entusiasmi tagasi kujutades silme ees, kui vinge see kõik olema saab ja seda ei saaks keegi võõras hävitada, sest see maa kuulub meile. Saime oma mõttele juba nii palju positiivset vastukaja.
