Varasemalt on kodumaa piiri selja taha jätmine toonud kiirelt kergendust. Ma ei tea, miks seekord nii, aga kohe kuidagi ei suuda sellest kodumaa mullist välja tulla ega uut hingamist saavutada.
Ehk on see tingitud sellest, et varasemalt oleme ju kodumaise talve eest pagenud. Varasemalt oleme tervise pärast tulnud. Varasemalt on olnud see teadmine, et naaseme ja toimetame edasi. Varasemalt oli meil tunne, et me tahame kodumaal edasi toimetada ja tegime plaane.
Seekord on asjad ja tuleku põhjused teisiti. Esiteks kogu see krossiraja teema, kus sa tunned, et sulle on nii räigelt hinge s*****d. Hea küll, las minna. Juba suvel hakkasime meie metsa veeres oleva talukohaga majandama ja kujutasime juba ette, kui ägeda ja teistmoodi motopesa erinevateks üritusteks sinna luua saaks. Kujundasime metsast pargi ja kavandasime saunamaja, glampingutelkide asukohti. Saime juba oma entusiasmi tagasi kujutades silme ees, kui vinge see kõik olema saab ja seda ei saaks keegi võõras hävitada, sest see maa kuulub meile. Saime oma mõttele juba nii palju positiivset vastukaja.
Küll aga hävines see unistus eos. Naabrid näitasid meile kaarti, kus RMK maadel meie põllu otsast alates hakkaks asuma tuulepark. Tõsiselt lähedal meie talukohale. Mis rahu ja looduse nautimise paik see siis oleks? On see tuulikute kõrval elamine üldse võimalik oma tervist panti panemata? Entusiasm haihtus, käed langesid rippu ja me mõistsime, et meil lihtsalt polegi siin elu ega tulevikku.
Hakkaks vastu? Jah, tohutu närvikulu pere arvelt ja kahjuks ei ole meie rahvusel piisavalt ühtsust, et päriselt vastu hakata õlg õla kõrval vähemalt pool kogu eestimaalastest, et päriselt midagi korda saata ja poliitikud vastutusele võtta.
See on ilgelt jõhker, mis me maaga tehakse.
Müüks maha ja ostaks teise Eestimaa otsa kohakese, aga sul ei ole mitte kusagil enam kindlustunnet, et keegi su kõrvale karjääri, tuuliku- või päikeseparki, raudteed või polügooni ei raja.
Võib olla seepärast mind siin eemal kuidagi triggerdabki, et elu justkui tõukas meid kodumaalt ära ja see vajab leppimist. Seekord on kaks vanemat last ka vahetevahel kuidagi off – vaatavad oma vanast kodust kaasa võetud asju või valivad multikaid, mida Eestis vaatasid ja muudkui räägivad vana kodu mälestusest. Kuidagi karm on olla ja keeruline seda uut lehekülge päriselt keerata.
Aga ega kogu see Euroopa on päriselt ära pööranud. Eile matkasid kreetalased kohalikes mägedes protestimaks siia kavandatavate tuulikute vastu ja levitasid sõnumit, et mäed tuleb vabaks jätta. Paar nädalat tagasi kogunes üle kogu Kreeka eri paigus mitmed miljonid kreeklased protestimaks ebaausate ja vastutustundetute poliitikute vastu. Ses osas on kreeklane kange ega talu ebaõiglust, viimseni püüab rahvas oma sõna maksma panna. Tol viimasel suurel protestil ei töödanud isegi Ateena lennujaam ka mitte. Taksod viisid tasuta rahvast aktsioonile. Enamus asutusi olid suletud.
Kuidas küll saaks aga pool Eestit kogunema panna? Kuidas panna elu seisma ja poliitikud mõtlema? Vastutama? Kui isegi Kovalenko tõmmatakse maatasa kui ta üritab asju päevavalgele tuua. Kui ma ise seda meeleavaldust organiseerisin, jäi loomulikult natuke ettevalmistusaega ja info levitamist väheseks, aga ma tajusin seda, et saada eestlane välja enda eest seisma on pagana keeruline! Ma olen väga tänulik neile, kes tulid ja õnnelik selle üle, et mu tutvusringkonnas nii palju toredaid ja ägedaid inimesi on!
Organiseerimise käigus sain muidugi ka äraandjaid tundma. See on kõige õudsam, et kui sa kellegagi arvestad, aga ta sind alt veab ja mis siis saaks, kui päriselt on olukord, kus tuleb ühtselt vastu hakata? Kui palju on meie seas äraandjaid…? Palju neid riigivõimu juures on?
Ma tahaks kodumaa üle juurdlemisest pausi võtta, aga sel korral istub see kõik kuidagi nii tugevalt mul hinge peal. Ma tahaks võidelda, aga on mul võitluskaaslasi? Samas tahaks alla anda ja unustada ning elu nautida, sest elu on liiga lühike, et oma pere ja pisikeste laste kõrvalt end taolistele teemadele kulutada. Kord mõtlen nii, kord naa. Rahu ei saa.
Hinge kriibib, mis kõik siin maailmas toimub. Keeruline on päriselt end kuskile paika panna kui kõik nii pöörases muutuses on ja sugugi mitte rahva kasuks.
Lihtsalt üks mõttekäik siia blogisse. Ei ärgita ega kutsu ka alla andma. Tahtsin lihtsalt enda sisekaemust jagada, mis siin kaugel hinges on. Ma väga loodan, et valin ikka pere ja elu nautimise, sest omast kogemusest tean kahjuks, et ega su panust ühiskonda ei väärtustata nagunii ja unustusehõlma vajud kiiresti. Seega Maria, aeg on pühenduda endale ja oma elukvaliteedi tõstmisele.
