Eestikeelse teksti leiad inglise keelse teksti alt – keri allapoole 😉
I was currently listening to a year-end lecture by trainer Peep Vain, and his question about the highlight of the past year reminded me that I have a story written but left completely untold! The first solo motorcycle trip of my life from last year undoubtedly stood out! Dreaming is allowed, but I’m happy that I threw caution to the wind and hit the road!
For the past six years, I have either been pregnant or managing a baby, and that happened three times in a row 😀 Looking at our three amazing children, who now manage on their own outdoors, I must admit that I am incredibly fortunate that they have such a great time together. I have indeed had a very difficult, intense, and exhausting period. An even greater truth, however, is that it’s incredibly awesome to see them working together, and I feel that it was so right to have them with small age differences.
About me. I have been deathly tired, fed up, and cried to the point of madness. I have also been so full of happiness and love that it feels like it doesn’t fit inside me! I believe that both extremes are okay during such an intense period. However, I felt that I no longer remembered who I was. Who is this Maria, who manages the family day in and day out? I no longer remembered what it meant to be independent, self-reliant, responsible only for myself.
After an extremely challenging period a year ago, where it was brutally tough to cope with a small baby and two other young children who needed your help in every little thing, we still got through all the difficult times together. My recovery from childbirth this time took a long time. My body was so damn exhausted. It still is, but I am gradually recovering.
At some point, I thought to myself that it would be incredibly cool to go on a solo motorcycle trip. The next moment, I already imagined it in my mind’s eye. The third time, I said my wandering thought out loud. And then the ball started rolling! My partner found it to be more than a fantastic idea! One day I was riding home from the capital on my old motorcycle and when heading home, I found that my partner fixed the Yamaha TDM for me! It was four years waiting in the garage for repair and now it’s working! Wow! Thank you!
Quickly, Tuljo gave me instructions on how to patch a tire on the road if needed. Showed how to start the motorcycle directly from under the seat if necessary. Put some essential tools and stuff under the seat. Just before, the rear tire was replaced, new brake discs and pads in the front, and I couldn’t do anything else major because everything seemed to be working and in order. I had somewhat anticipated that a bike that had been standing for so long might start throwing out all sorts of anomalies while working, or some connection might give up, etc.
When the idea already got stuck in my head that I would go alone on a motorcycle to Romania to cover the Red Bull Romaniacs competition for a motorcycle magazine motospirit.ee, I felt anxious. Tuljo was pushing me that I needed it. This outing. Especially considering the troubles we have had here with our daughter Indy’s legs. This idea seemed so tempting, but at the same time, the hardest part was to leave my family. Gradually, we started getting the kids used to this idea so that when I left, they were already reconciled. Some tears of missing mom did come during that time, which, of course, made me feel guilty.
But I needed that time to be alone. And I just rode. I just kept riding and thinking my thoughts. I kept riding until riding became a total struggle! In Poland, I received a message on my phone to take cover indoors and collect all loose items outside. Hours and hours of pouring rain. I arrived in Slovakia, it got dark. Rain, thunder, winding mountain roads up and down. Since any noise around me with trucks on the road was so loud, I didn’t hear exactly, but I felt a strange vibration coming from the engine under my sitting. Riding on the highway for a day, I managed to add a lot of oil to the bike. I stopped in a pretty bad place, but there was nothing to be done. I looked at the oil level with a flashlight, it seemed fine.
A passing car backed up to ask if everything was okay and if they could help. I shrugged, but I was incredibly happy – even if something was wrong, I was confident I’d find assistance. There were still 20 kilometers to the accommodation. I took the risk. I rode, and now I could hear a strange sound from the engine after a while. Oh dear! I held my breath and tried to gradually reach the accommodation. I made it.
I took a warm bath and threw myself onto the bed. Fortunately, I could shelter the motorcycle overnight to let it dry, hoping that water hadn’t reached any crucial parts. The rainfall was so intense that even the rain gear started to let water through, leaving me soaked and frozen, hungry, by the time I finally reached the hotel. It was a brutal day! Experiencing all of this in splendid solitude was quite fascinating. I began to sense that somewhere behind this mom Maria, a real MotoMari was starting to emerge from around the corner.
To be continued…
EESTI KEELES: Mototeraapia ehk kuidas väsinud pereema üksinda Rumeeniasse motomatkas
Kuulasin siin parasjagu koolitaja Peep Vainu aasta kokkuvõtmise loengut ja tema küsimus, mis oli möödunud aasta tippsündmus, tõi meelde, et see on mul kirjas, aga täiesti jagamata lugu! Elu esimene ihuüksinda tehtud motomatk jäi möödunud aastast kahtlemata eredalt meelde! Unistada ju võib, aga olen õnnelik, et jänese püksist välja viskasin ja teele ka asusin!
Viimased kuus aastat oma elus olen olnud kas rase või siis majandanud beebiga ja nii kolm korda järjest 😀 Meie kolme vinget last vaadates, kes nüüd oma seltskonnaga õues ise ringi majandavad, tuleb tunnistada, et olen täiega õnnega koos, et neil üheskoos nii vinge on. See, et mul on olnud väga raske, intensiivne ja väsitav periood, on tõsi. Veel suurem tõde on aga see, et see on nii hullult äge neid koos toimetamas vaadata ja tunda, et see oli nii õige, et nad on väikeste vanusevahedega.
Aga mina ise. Ma olen olnud surmani väsinud, tüdinud, nutnud hullumiseni. Olen olnud ka õnne ja armastust nii täis, et see ei mahu mu sisse ära! Usun, et sellise intensiivse perioodi jooksul on mõlemad äärmused okei. Küll aga tundsin, et ma ei mäleta enam, kes olen mina. Kes on see Maria päriselt, kes siin päevast päeva perega toimetab? Ma ei mäletanud enam, mis tähendab olla iseseisev, sõltumatu, ainult enda eest vastutada.
Pärast äärmiselt keerulist aasta tagust perioodi, kus oligi jõhkralt raske ja keeruline pisikese beebi ja veel kahe väikelapsega toime tulla, kes igas väikeses asjas su abi vajavad, me ikkagi saime kõik koos rasketest aegadest üle. Minu seekordne taastumine sünnitusest venis tõeliselt pikale. Mu organism oli nii kuradi kurnatud ja väsinud. Tegelikult on tänaseni, aga tasapisi taastun.
Mingi hetk ma mõtlesin endamisi, et hullult vinge oleks üksi tsiklitripile minna. Järgmine hetk juba kujutasin seda vaimusilmas ette. Kolmas kord ütlesin oma uitmõtte kõva häälega välja. Ja siis hakkas pall veerema! Mu kaasa leidis selle olevat enam kui suurepärase mõtte! Ühel päeval pealinnast oma vana tsikliga koju sõites tervitas mind maja ees neli aastat garaažis oma aega oodanud Yamaha TDM. Ja nüüd töökorras! Vau! Aitäh!
Kiirelt tegi Tuljo mulle instruktaaži, kuidas vajadusel tee peal rehvi lappida. Näitas, kuidas vajadusel tsiklit sadula alt otse käima panna. Ladus sadula alla mõned hädapärasemad võtmed ja värki. Hetk enne sai vahetatud veel tagarehv, ette uued pidurikettad ja klotsid ja ega midagi muud suurt osanudki enam teha, sest kõik näis töötavat ja töökorras olevat. Natuke olin sellega arvestanud, et ilmselt nii kaua seisnud rattal võib töötades hakata igasugu anomaaliaid välja viskama või võib mõni ühendus saba anda vms.
Kui minul jõudis juba jänes püksi pugeda selle mõtte ees, et üksi tsikliga Rumeeniasse Red Bull Romaniacsi võistlusi motospirit.ee-le kajastama minna, siis Tuljo arvas, et mul oleks seda ikka hädasti vaja. Seda ära käimist. Seda enam, mis mured meil siin Indy jalgade teemaga on olnud. See mõte tundus nii ahvatlev, samas oli kõige raskem see, et lahkuda oma pere juurest. Tasapisi hakkasime lapsi selle mõttega harjutama, nii et kui minekuks läks, olid nad juba leplikud. Mõned emme igatsuse pisarad sel ajal ikka tulid, mis minus muidugi süümekaid tekitasid.
Aga mul oli tõesti jõhkralt vaja seda omaette olemise aega. Ja ma lihtsalt sõitsingi. Muudkui sõitsin ja mõtlesin oma mõtteid. Senikaua sõitsin kuni sõitmisest sai totaalne võitlus! Poolas tuli telefonile sõnum, et varjuge siseruumidesse ja korjake väljast kõik lahtised asjad kokku. Tunde ja tunde paduvihmas. Jõudsin Slovakkiasse, pimedaks kiskus. Vihm, äike, kurvilised mägiteed üles-alla. Kuna igasugune mind ümbritsev lärm koos rekkatega teel oli nii kõva, siis päris täpselt ei kuulnud, aga tundsin oma jalgevahel mootorist tulevat kummalist vibratsiooni. Päeva aeg kiirteel uhades sain ikka tublisti tsiklile õli ka juurde panna. Jäin suht kehva koha peale seisma, aga midagi polnud teha. Vaatasin taskulambiga õlitaset, tundus korras olema. Juba tagurdas üks möödasõitnud auto tagasi küsimaks, kas kõik on korras ja kas aidata saab. Kehitasin õlgu, aga olin hullult õnnelik, et jess, isegi kui midagi on, küll ma abi ka ikka leian. Majutusse oli veel 20 kilomeetrit sõita. Võtsin riski. Sõidan ja nüüd juba kuulen ka, kuidas mingi aja takka käib mootorist kummaline heli läbi. No johhaidii! Hoian hinge kinni ja püüan tasapisi majutusse jõuda. Jõudsin.
Käisin soojas vannis ja viskasin voodisse pikali. Tsikli sain õnneks ööseks varju alla panna, et las kuivab, äkki pääses vesi kuskile ebavajalikku kohta. Veevalin oli nii jõhker, et isegi vihmariided hakkasid lõpuks läbi laskma, nii et ma olin pesuni ligumärg ja läbikülmunud, söömata kui lõpuks hotelli jõudsin. See oli jõhker päev! Ja seda kõike uhkes üksilduses tunda oli päris põnev. Hakkasin tajuma, et kusagil selle emme Maria taga peidus olev päris MotoMari hakkab kuskilt nurga tagant paistma.
Jätkub…
