Sinised vilkurid jõudsid poe ette ja välja astus nägus Kreeka politseinik. Selgitasin talle, et mul ei ole õrna aimu ka, miks arvati, et politsei meid ses olukorras aidata saab ja miks ta kutsuti. Mees naeris, kuulas me mure ära ja kukkus tuttavatele helistama, et meile puksiir leida. Ühe sõbra oma polnud me bussi jaoks piisavalt pikk ja teine ei võtnud vastu. Kuulnud, et takso on juba kutsutud, andis ta mulle ühe potentsiaalse puksiirimehe numbri ja soovisime teineteisele head teed.
Hetke pärast oligi ka hõbedane Mercedes-Benz poe ees. Laste turvatoolid siin popid pole ja enamus peresid sõidavad ka oma kastikatega nii, et terve pere on autos ees ühe istmerea peal, üks laps isa süles rooli taga ja teine laps kõrval ema süles. Tihtilugu näeb rahvast ka kastis reisimas.
Poja läks meil suht endast välja, et võõra onu autosse istuma peame ja nii me kobisimegi viiekesi tagumise istmerea peale, sest lapsed tunnevad end niimoodi turvalisemalt. Üleüldse oli põnev jälgida, kuidas lapsed tegelikult mõistsid olukorda ja püüdsid oma emotsioonidega tegeleda. Ilma sõnadeta esitasid nad pilkudega küsimusi, meie pidime lihtsalt enesekindlaks kaljuks neile olema ja kordama, et kõik on tegelikult hästi. Käisime bussi juurest läbi ja võtsime dokumendid kaasa, siis adusid nad päriselt, et buss jääb meist maha. Indyle tekitas see eriliselt muret, et mis nüüd meie bussist saab ja äkki keegi öösel tahab meie bussi minna.
Taksojuht Stelios oli ülimalt tore tegelane. Jutustas meile, et varsti läheb elu lahti, kui esimesed turistid tsarterlendudega 20. märtsil jõuavad. Siinkandis käib tema sõnul palju skandinaavlasi, tšehhe ja poolakaid. Käitus ka lastega kreeklasele omaselt suurepäraselt ja lõpuks leebus isegi poja kui temaga lahku minnes patsu lõi. Kuuldes, et Tuljo on mehhaanik ja me plaanime oma bussi ise ära remontida, kiitis oma 2008. aasta Mersut, millel on teinud ainult õlivahetusi ja muid kergeid hooldusi ja sel on läbisõit miljon kilomeetrit! Kui eelnevalt leppisime telefonitsi hinnas kokku 55 eurot, siis koha peale jõudes võttis ta meilt 50 eurot. Seda kogeme Kreekas pidevalt, et pigem saad sa kas oma raha eest pigem rohkem või võetakse hoopiski vähem, aga nö petmist, koorimist või skeemitamist oleme Kreekas kohanud väga harva. Kui, siis pigem on tegemist olnud mõne teisest rahvusest inimesega. Eks suurlinna inimesed ole ka teistmoodi, sest seal tuleb ellu jääda.
Jõudsime oma öömajja suht hilja. Rahustasime lapsed maha.
Tütrel ja pojal oli bussi pärast ikka tõsine mure, aga nad lõpuks ikka adusid olukorda ja selgitasime neile, et tähtsaim on ju see, et meie kõik oleme koos ja terved.
Arvestades seda, mis hetkel üle mere Türgis toimub, oli ja on meie mure niivõrd pisitillukene, millega tegeleda. Üleüldse on Türgis toimuv pannud elule teise pilguga vaatama, sest tõepoolest sellise katastroofi kõrval on igapäeva elu pisimured lihtsalt niivõrd tühised. Olematud. Oleme väga õnnelikud ja tänulikud, et meiega on kõik hästi, lapsed terved ja hoitud ja et saame perena koos olla.
Hommik. Kirjutasin peremehele, et meil oleks puksiiri tarvis. Krõpsti ja juba ta oligi ukse taga. Kutsusime ta sisse ja ta kohe pakkus välja, et omas keeles on lihtsam asju ajada ja kukkus aga muudkui helistama. Nii meie antud numbritele kui tema tuttavate numbritele. Puksiire jagub siin küllaga, aga enamus neist on pisemat sorti, kuhu meie buss pikkuse poolest peale ei mahu. Lõpuks aga leidus keegi, kes lubas poole tunni pärast 10 kilomeetri kauguselt Agios Nikolaose linnast liikuma hakata. Edasi-tagasi summaks 140 eurot. Tema kilometraaž ca 90 kilomeetrit. Sobib! Kuna Tuljo inglise keelt väga purssida ei taha, läksin ise kaasa ja tõime bussi kenasti “kodu” juurde ära.
Järgmine samm. Uut genekat on tarvis. Juba puksiiri pealt hakkasin oma vennaga telefonitsi asju ajama. Kes endiselt veel ei tea, millega me Eestis tegeleme, siis meil on Aravetel Motosalong (https://motosalong.motomari.com/), Tuljo remondib tsikleid, ATV-sid, aia- ja metsatehnikat. Meie varuosapartneriks on Intercars ja olin juba õhtul välja vaadanud, et milline õnn, Intercars on kenasti ka siin saarel olemas. Vennas mul töötab Streetmotos ja neilgi on üks varuosa diileritest Intercars. Kristjan otsis vajaliku koodi välja, kontakteerus Intercars Eestiga. Stanislav sealt omakorda suhtles Kreeka poolega ja andis tellimuse sisse. Ma ei jõudnud veel bussiga maja ettegi kui juba oli meie uue geneka tellimus töös ja lootust see paari päeva pärast kätte saada.
Kui lapsed nägid, et buss on maja ees, siis oh seda rõõmu, et nende turvapaik on jälle käe ulatuses. Nüüd ei jäänudki muud üle kui varuosa oodata ja senikaua jalgsi ümbruskonda avastada. Meie matkapäevadest näed meediumiklippe Motomari Facebooki https://www.facebook.com/motomariblog seinalt 😉 Uskumatu ikka, kui palju need väikesed jalakesed ikka jalutada jaksavad. Alustasime ca 7 kilomeetrisest päevast ja pikim matk mäe tippu oli 15 kilomeetrit. Peremeeski pakkus lahkelt, et kui lapsed enam ei jaksa kõndida, tuleb ta meile järele. Andku me ainult teada enam-vähem koordinaadid.
Varuosa tellimus sai sisse antud ühel neljapäeval. Ootasime juppi saarele laupäevaks. Merel oli aga torm ja laevad ei sõitnud. Peremeeski ootas kaupa mandrilt. Kui torm oli möödas, siis hakkasid töötajad streikima ja kaup ikka ei tahtnud saarele jõuda.
Üks päev ringi matkates tuli aga lõpuks oodatud kõne Intercarsist, et kaup on kohal. Meist pea 80 kilomeetri kaugusel Iraklioni linna külje all. Külas on mitu autorenti, aga kahjuks ühtki autot saadaval ei olnud, sest igaühes oli kindlustatud ainult üks auto ja needki kasutuses.
Helistasin eemal olevasse linna tsiklirenti. Kahjuks ei olnud ka seal ühtki kindlustusega motikat saadaval, sest turismihooaja välisel ajal ei kindlustata masinaid kalli raha eest. Küll aga oli rendikoha omanik väga jutukas. “Ohoo, Eestist! Oh, mul on siin mitmeid tuttavaid Eestist! Sa Jaanust tead? Ta käib mul siit alati läbi kui siiakanti tuleb, tal siin majagi,” jutustas Manolis. Vastasin talle, et ma vist seda Jaanust ei tea – meil Eestis palju Jaanuseid. “Ei, ei! Seda Jaanust on teil ainult üks! Kindlasti sa teda tead! Ta on teil kõva poliitik!” ütles ta kindlameelselt. Uudishimu ei andnud minus hiljem rahu ja tõepoolest, googel aitas teada saada, et ühel endisel riigikogulasel Jaanusel on siin piirkonnas maja. Ilmselt temast meile ka toidukohas räägiti, et ühed eestlased elavad pool aastast siin lähedal. Hea valik, Jaanus!
Rendimees Manolis aga pakkus mulle, et kui kuidagi ei saa, siis tal on üks roller, mida ta välja rendib. “Kui sellega rahulikult lähed, üle 70 pole mõtet sõita, saad käidud küll. Aga muidu ma tean Adonist, kes Intercarsis töötab – ta käib ka tihti siia linna. Tule siia, vaatame, helistame, küll me selle jupi siia saame,” pakkus ta lahkelt. Ma isegi muidugi lootsin, et saan siin saarel tsiklit rentida ja ennast sadulas veitsa inimesena tunda, aga kahjuks see vist ei õnnestu.
Kuna rendimasinat ei õnnestunud saada, saime Intercarsiga kokkuleppele, et nad saadavad selle kulleriga. Järgmisel päeval tuligi teade, et varuosa asub meist juba kümne kilomeetri kaugusel. Kõne peremehele, kes juhtumisi oli just linnas ja ta tõi selle meile lahkelt ära. Oh seda õnne ja rõõmu kui Tuljo lõpuks kapoti alla sukelduda sai 😊
Igal juhul siin Kreetal ja Kreekas üleüldiselt on inimesed tõeliselt abivalmid ja hätta sind ei jäeta. Eks ise tuleb ka suhtlemisaldis olla, aga ausalt – siinne õhkkond ja inimesed on lihtsalt nii hullupööra toredad, et kuidagi ei raatsi bussinina kodu poole suunata. Näeme, et Eestis on -20, aga siin kisub juba suviseks, nii et eile oli juba +20. Me veel ei tule koju 😊
