Päev enne krossi. Reede hommik, kell on 7.07. Mõtlen hetkeks, et peab üles tõusma ja järgmine hetk kella vaadates on see saanud 8.12. Kuhu üks tund kadus? Teate vast isegi seda tunnet, kus hetkeks silm kinni vajub ja see ainus hetk kestabki tervelt tunnikese! Eks eelmine õhtu sai alles kell kaks voodisse ka. Tuljo on juba läinud ja käis Aravetelt järelkäru toomas ning Käravetelt paari plaati rajale viimas. Toidan lapse ja siis on käes aeg kergeks hommikuvõimlemiseks koos lapsega ja temaga tegelemiseks, sest päev tuleb nagunii nii hullumeelne, et helluseid lapsele peab täna jälle vanaema jagama. Endal tilgub süda verd, aga pühapäevast saame jälle tema päralt olla.
Eile öösel kui ootasin, millal pesumasin ometi kord lõpetaks, et saaks riided kuivama panna, kontrollisin ka karikad üle. Õnneks. Oleme samast kohast varemgi tellinud ja näpukaid on neil ennegi sisse tulnud, seega olin kasti avades igaks juhuks üllatusteks valmis. Ja ma ei pidanud pettuma! Aravete motokrossi asemel oli sildil Aravte motokross ja kaks karikat katki. Viimane on ilmselt Omniva poolne kingitus. Saadan ettevõttele hommikul teate, et tekst vähe hapusti. Ise juurdlen, et kuidas küll saab 34 karikat pakkida kasti ilma hetkekski sildile pilku viskamata. Küllap siis vähe motiveeritud töötaja. Päeva peale tuleb kõne, et saadetakse laupäeva hommikuks uued sildid, aga minu jaoks on see jälle üks lisaaega ja –närvi nõudev tegevus leida keegi, kes aitab karikad laupäeva päeva jooksul korda seada. Etteruttavalt võib öelda, et vennas võttis töö ette. Arvel kajastus nende apsakas imepisikese 20-sendise soodukaga karika pihta – väga ei kutsu sealt enam asju tellima, sest selline apsakas polnud esmakordne.
Hommikul helistas veel TOP200 eestvedaja üle ja uuris, kes meil peasekretäriks on, et temaga registreerimise asjad üle rääkida. Kõne lühike ja konkreetne.
Juba varasemalt otsisime endile kuulutuse kaudu abikäsi, et rajal maksimaalselt töid jõuda ära teha. Kahed abikäed käisidki, aga ausalt öeldes oli sellest kõigest rohkem kahju kui kasu. Kaotsi läks kolme päeva jooksul ennekõike meeletult aega, sest egas keegi tööd ju ei tee kui sa kõrval ei passi. Nooremal generatsioonil on kombeks ikka salamahti telefon haarata ja sotsiaalmeedia eluga end kurssi viia. Vanemale generatsioonile meeldib hirmus palju heietada ja läbi mõelda ja siis ikka valesti asju teha. Soetatud ehitusmaterjali kulu oli korralik, rääkimata rahalisest palgakulust. Kuid raisatud aega enam tagasi ei saa, mistõttu jäime pisut ajahätta.
Kui mängus on aga muud motivatsioonid, et saab rajal priilt sõita ja koht, kus ise aega veedetakse, saaks vähe kenamaks, tulevad appi aga hoopis agara loomuga tegelased. Seltsimehed Jüriööd, kes muidu agaralt trennis käivad, haarasid trimmerid ja tegid kahe õhtuga ära suisa hirmuäratavalt palju niitmistöid! Või trimmerdavad need Stihli masinad suisa ise? Ei peatanud mehi ega masinaid ka valinaga alla kallav vihmavesi. 
Reedeks õnnestus aga appi paluda Tuljo korvimees Andrus, kellest samuti hindamatul määral abi oli. Kui me nõks enne kella kümmet rajale jõudsime, oli Andrus juba kohal ja tukastas mõnusalt auto esiistmel, sest mees tuli äsja kalalt, kuhu minnakse ikka päikesetõusu hakul, seega oli öö tal põhimõtteliselt vahele jäänud.
Et minagi midagi tehtud saaks, tuli pisipiiga jaoks kohale kutsuda ka vanaema, kes teda pika-pika päeva jooksul bussis nunnutada ja kussutada sai. Justnimelt bussis, sest reedeks kinkis ilmavana meile korraliku tormituule koos hoogsate hoovihmadega ja ka päikesega.
Hoovihmasid oli aga hädasti tarvis, sest korralikku vihma polnud oma poolteist kuud näinud. Kuna pealinnas sadas ka ja tundus, et väheke rohkem ja pealinn on mõnikord pealinlaste meelest kogu Eesti, oli nii kõnesid kui Facebooki kirju küsimustega, kas kross jääb ära. Ja nagu tundub, siis paljud jätsidki reedel olnud vihma tõttu tulemata. Kui vastasin, et vihma on endiselt vähe ja rada võib veel tolmama hakata, ei uskunud mind keegi. Meil aga lompe polnud ja laupäeval hoidsime hinge kinni, et kastma ei peaks hakkama.
Reede hommikul olid platsis ka Tuljo vanemad (kes abivalmilt vast viimased kaks nädalat 
kohal on käinud), kes meid krossiks ettevalmistamisel väga tublisti abistanud on. Tuljo ema on nüüd küll tõeline meister palgi koorimises, sest männipalgist värsked eelboksid ja uued aiad on suures osas just Tuljo vanemate higi ja vaev. Päikselistel päevadel sai Urve hoogsalt töö käigus ka päikesevanne võtta ja kuna otsisime kuulutuse kaudu lisatööjõudu, sai kildu visatud Urve väga tõmmut jumet arvesse võttes, et leidsimegi odava tööjõu 😀
Neljapäeval jõudis Tuljo krossiraja ettevalmistustega poole peale ehk siis vallid kopaga tagasi kaevata ja hüpped üles lükata, seega jäi reedeks enamjaolt silumise ja tallamise töö. Rajameister toonitab alati, et rada tuleb korralikult ratas ratta kõrval kinni tallata – kestab võistluspäeval paremini. Saatsimegi ta buldooseri kabiini, rajameistri isa aga hakkas Kirovetsiga veel liiva tunnelihüppe peale tassima.
Ehkki kütust raja tegemise tarvis sai juba enne võistlusi koguma hakatud trennis käinute rahalise toega, selgus, et seda kõike on ikka liiga vähe ja pidin kiirelt ühe vaaditäie veel juurde organiseerima ja järel käima. Oi, kuidas mulle ei meeldi järelkäruga igasugu kohtades ukerdada ja tagurdada, aga inimene õpib kogu elu ja raja tõttu olen pidanud väga palju uusi oskusi omandama.
Me Andrusega käärisime siis käised üles ja asusime miljoni pisiasjaga tegelema. Pjedestaalile oli vaja ehitada veel II ja III koha astmed. Mina voorisin ringi ja lasin kiirelt uutele vetsudele veel lauakese siia ja lauakese sinna, misjärel asusin vanu pinke lammutama, lõkkesse tassima ja siis uusi tegema. Leppisime kokku, et kui väga kehvad pingid välja tulevad, siis mina pole neid teinud 😀 Tulid väga lihtsakoelised pingid – auk maasse, palginott sisse ja lauad kruvidega külge. Püüdsin isegi loodi ajada seda värki.
Stardikurvi sisemises pooles on mind juba ammu häirinud need vanad ja suured veoautorehvid. Tuljo isa abiga likvideerisime need sealt ära, pistsime trossi läbi ja Jaak vedas üleliigse minema. Tuljo lihvis veidi pinnast ja asemele sättisime vähe viisakamad ja pisemad autorehvid. Püüdsin mõningaid neist valge silokilega kiletada, et vähe viisakam jääks, aga tulemus polnud päris see. Muidu müüakse täitsa raja tähistamiseks mõeldud rehvikotte – punaseid ja valgeid- 4 eurikut tükk, aga ei kujuta ette, kas see investeering krossiraja ääres mõttekas oleks. Kardirajal vast küll, kust selle idee saingi. Midagi kena tuleb stardikurvi sisse aga tulevikus välja mõelda.
Andrus sai veel meie bänneri seinale mõned lisapulgad sõrestikku lisada, aga bännerite ülespanekuks tuli tuule vaibumist oodata. Vahepeal sai Andrus ka tugeva tuulega rajale kukkunud suure kuuse tükkideks saagida ja Tuljo selle kiirelt kopaga rajalt ära tõsta. Eks hiljem saab need palginotid jälle uute asjade ehitamiseks ära kasutada.
Traktorid aga undasid rajal ja me Andrusega lasime ehitustööriistadel unnata. Valmis said ka uued prügikottide hoidjad ja likvideerisime vana õudsa prügitünni ja jõudsime kiirelt veelgi veidi sodinatukest raja äärest vetsude nurgast ära koristada. Vahepeal jõudis Jaak Kirovetsiga krossiraja metsa osas raja servas tallates väheke sisse ära vajuda, sest seal on pinnase all pehme turvas, nii et Tuljo sai teda sealt välja sikutamas käia. Lõpuks said nemadki rajale lugematu arvu ringe peale ja vaatepilt oli rajameistrile lõpuks sobilik. Jäi veel vaid hüppenukkidele erksavärvilised tähised lisada.
Vana finišiplagu raam oli samuti ajaga ära lagunenud, nii et Andrus sai kiirelt sellelegi uue puidust raami teha. Tuule vaibudes tähistas Tuljo lintidega stardikoridori ära. Teisel pool tiiki asuval vetsul said mehed veel käia uksele konkse paigaldamas ja kahte nurka puudu jäänud plaadijupid kinni kruvida.
Andrus asus kiiruga eelboksidesse plastikust numbrialuseid välja lõikama. Lisaks oli tellitud kleepsudele veel hulgim igasugu aluseid ja raame vaja teha.
Kui esimesed Läti ja Venemaa sõitjad juba saabusid, sai valmis suunav silt Aravete krossirada meie teeotsa. Kiirelt valmisid ka sildid Registreerimine, Rajale ja Rajalt maha, ettevaatust kivid (pealtvaatajate tarvis, sest tünnikurvist kipub kiiremate sõitjate puhul neid kive muruplatsi poole lendama). Pjedestaali astmetele I, II ja III koha kleebiste alused. Vihmamärgades oludes püüdsin kõiki aluseid vetsupaberiga kuivatada, et ka kleepsud ära kleepida saaks. Tuljo ja Andrus paigaldasid ka meie klubi ja TOP200 bänneri pjedestaali taha seinale. Mina samal ajal sain kiirustades selgeks, kuidas kiirelt generaatoriga toimetada ja väikse ketassaega siltide tarvis puitu lõigata. Sain otsad isegi kolmnurkseks saetud 😀 Nii valmisid ka krossirajale suunavad sildid. Seejärel sain klambripüssi ja prügikottidega veel mööda rada joosta ja prügikotte paigaldada. Tuljo oli paigaldanud ajavõtu tarvis uued torud ja saagis veel nende liigsed otsad maha. Nüüd jäi veel üle kiirelt kogu ehitusmaterjal kokku korjata ja edasiste ehituste tarvis kõrvale panna. Tööriistad kokku korjata ja kärusse laduda.
Kõiki pisiasju ei jaksagi siia üles loetleda. Väga palju asju sai juba varasemalt tehtud ja palju asju jääb alati ka viimasteks päevadeks. Pisidetaile on lihtsalt niivõrd palju, et annab neid kõiki ikka meeles pidada. Lisaks füüsilisele tööle rajal, on vaja väga palju toimetada ka arvuti taga. Viimasesse päeva enne suurt krossi jagus ohtralt tööd ja pingeid, nii et omavahelgi meie väikses seltskonnas tuleb hõõrumisi ette, aga sellega tuleb toime tulla. Kõigi toimingute vahelt tuleb tegeleda ka meie kahekuuse piigaga, mistõttu pole minul tänavu võimalik end sajaprotsendiliselt rajatöödesse pühendada. Lisaks veel postitada tuule ja vihmasajus pilte facebooki ja vastata niiskeid töökindaid käest tirides kirjadele, kas kross jääb ära. Ei jää! Miks peaks? Sest Tallinnas tuli rohkem vihma kui meil?
Andruse lasime vabaks, kellest oli hindamatu abi. Vanaema Maimu saatsime samuti koju puhkama, sest homme peab ta taas me piigaga tegelema. Urve ja Jaak on samuti õhtule läinud. Oleme veel kolmekesi rajal, hulga saabunud välisvõistlejaid ka ja asutame endidki koju puhkama minema. Väljas on väga valge ja kell läheneb südaööle. Viite kohta on vaja veel suunavad sildid paigaldada ja neid paigaldades trehvame peale külade eeljaanituledele. Äge – pidu käib! Aga sel aastal mööduvad me jaanid töö tähe all. Käekell näitab mulle ilutulestikku ja ütleb, et olen päevasest aktiivsusest 211% ära täitnud ehk siis ca 25 kilomeetrit kõndinud ja jooksnud. Pärast kella ühte öösel saan minagi sõba silmale. Vist ikka said kõik need kõige tähtsamad asjad tehtud. Minu meelest krossivõistluste juures see kõige-kõige tähtsam, raja korrektne ja põhjalik ettevalmistus, on vähemalt tehtud. Kell 4.18 ajab pisipiiga mind juba üles. Peeglisse vaadates on silmavalged suuri punaseid veresooni täis, hinges ärevus ja tuleb vastu astuda ühele suurele motokrossi päevale. Peeglilaual laevad juukselõikusaparaadid – krt, ja Tuljo juuksed jäid jälle lõikamata! 😀
