Sügisel panime mingid mõtted paika, et saame teatud töödega ühele poole, siis paneme bussiga kuskile poole udjama. Millal täpselt, kuhu täpselt, jätsime lahtiseks. Eks Kreeka oli ikka peamine sihtpunkt loomulikult, aga vaatame, kuhu ja kuidas täpsemalt.
Alustasime esmalt sellest, et endile ja lastele passid teha, sest me polnud ju nii kaua kuskil käinud. Me endi dokumendid olid juba aegunud ja viimasest ühisest reisist oli lisandunud perre veel kaks täitsa ilma dokumenditeta kodanikku 😀
Enne jõule saime viimaks need passid kätte. Palju aega läks kaotsi fotode tegemisele. Lastega ei tasu üldse ise hakata vaeva nägemagi, et üritada dokumendifotot kodus teha või proovida politseis seal popis aparaadis. Esimese puhul on mingi ainult ametniku silmale märgatav juuksekarv näos ja teise puhul läheb aparaat õiget kõrgust otsides lihtsalt lolliks. Tegime kõik kadalipud läbi ja tõdesime lõpuks, et fotograafi juures on kõige lihtsam olukord lahendada. Esimese ehmatuse fotod tulid kõigil kõige paremad. Beebil piisaski täpselt ühest klõpsust, et foto kätte saada.
Igal juhul väike unistus jõuludest pääseda ja enne seda minema saada, lükkus edasi. Elasime ka need jõulud üle. Aga aastavahetuseks küll enam Eesti ei tahtnud jääda, ehkki mul õnnestus kuidagi jõulude aegu endale gripp külge pookida. Istusin kolm päeva palavikus ja nii kui enesetunne lubama hakkas, pakkisime asjad kokku. Ja huhh, viie inimese jagu asju pakkida oli ikka paras tegu ja uus kogemus! Siis mõistad, et meid on nüüd ikka palju 😀 Ootasime veel veidi, et kas lastele ka gripp külge hakkas, aga ei olnud neil ühtki märki, et haigus hakkaks lähenema ja minagi tundsin end juba normaalselt.
Vana aasta viimasel neljapäeval tundus, et nüüd võiks vist küll hakata liikuma. Kriitilised asjad nagu näiteks “maeiteamituaastattegematamajandusaastaaruanded” said kaelast ära ja ega töö pole jänes, et eest ära jookseb. Me nii väga vajasime juba ammu seda aja maha võtmist. Ma usun, et iga pere ja paar vajab mõne aja tagant teises keskkonnas ja olukorras viibimist. Kolm väikelapsega pidevalt igapäevaelu elada võib kohati suht nüriks muutuda ja elul värve maha keerata.
Kaalusime varianti hakata hommikul liikuma, aga tundes oma lapsi, mõtlesime ringi. Mitte midagi ei hoidnud meid enam kinni ja õhtul liikuma asuda tundus isegi parem mõte, sest äkki mingi ime läbi jäävad nad tuttu ja saame rahus sõita. Olukord oli meie kõigi jaoks uus – minna pikale reisile kolme väikese lapsega, kes kõik vajavad igasugustes toimingutes pidevalt sinu abi. Meie õnneks keerasid reisisellid: üheksakuune Elistin, kahe ja poolene Jakary ja neljane Indy Mari suht ruttu tudule ja me plaan õnnestus. Neljapäeva südaöö paiku olime juba jõudnud Leedu piirile ja keerasime kõik bussi magama.
Mõtetes oli vana-aasta õhtuks Krakowisse jõuda, aga reede hommikul tõustes avastasime, et vanimal lapsel on tõusnud palavik. Kuna Indy väga kehva enesetunnet ei kurtnud, otsustasime ikkagi edasi liikuda ja vaadata õunte pealt, kuidas situatsioon laheneb ja päev edeneb. Lõuna paiku palus tütar, kas ta võib sõidu aeg pikali voodisse minna ja kraadides oli palavik jõudnud peaaegu 40 kraadini. Indy oli ikka väga õnnetu olemisega ja ega endalgi oli väga nadi last sellises olukorras näha. Nagu lastega ikka, ei tasu plaane teha ja otsisime, mis oleks lähim linn ja öömaja, kuhu paariks päevaks peatuma jääda. Bookingusse vaadates oli hea, et ma istusin, muidu oleks perseli lennanud. Aastavahetus ju! Saime Kielce linna kaheks ööks korteri 350 euro eest. Viiekorruselise paneelika üks lihtne, aga õnneks viisakas korter kesklinnas. Minu õnneks saunaga. Sai vähemalt vana-aasta õhtul vana jama välja higistada.
Järgmiseks hommikuks tõusis ka pojal palavik. Ja beebil. Nii et vana-aasta saatsime ära kuskil Poola linnakeses korteri rõdult ilutulestikku vaadates, lapsed paksult tekkidesse mähitud ja kõik kõrges palavikus. Me lapsed on üldse väga harva haiged olnud. Kogu mu pereema staatuse jooksul oli see vast kolmas kord kogeda lastel palavikku. Aga esimene kord nii kõrget, nii pikalt kestvat ja neid lojuks tegevat palavikku. Kõigil käis kraadiklaas tiiru üle 40 ära. Õnneks oli mul kerge apteegikott kaasa pakitud: palavikualandajad, plaastrid, aaloe, vietnami salv, hanerasv, kraadiklaas, soolavesi ninna pihustamiseks ja siis see kummaline julla, millega saab lastelt ninast tatti välja imeda.
Rohtu polnud lapsed kuidagi nõus võtma. Beebile muidugi küünalt sain panna, sest ta ei oska veel vastu vaielda. Püüdsime siis esialgu ilma rohtudeta hakkama saada. Indyt silitasin juba bussisõidu ajal märjaks tehtud köögipaberiga. Vesi aurustub kehalt ja jahutab palavikulist last. Aitas täitsa kenasti ja tõi temperatuuri tublisti alla. Ma pole arst, aga erinevaid artikleid lugedes mõistsin, et kui rohtudega palavikku pidevalt alla tuua, et lapse olemist kergendada, võime haiguse kulgu pikendada, sest organism peab selle palavikulise puhastustulega ise need pahad viirused kehast ära põletama. Kui aga tundus, et suurematel lastel on ikka väga kehva olla ja tahaks nende olemist siiski kergendada, ei jäänud muud üle kui Coca Colat (asi, mida nad harva saavad, aga väga soovivad) tuua ja selle sisse palavikku alandavat siirupit segada. Õnnestus nad ära petta. Küll ainult üks kord, aga vähemalt said sel ööl paremini magada.
Kahe ööga ei läinud lastel väga paremaks ja võtsime ühe öö veel juurde. Neljandaks päevaks olid nad jalgel ja otsustasime asukohta muuta, et parem ja soodsam majutuskoht leida. Pakkisime oma vaprad lapsed bussi ja sõitsime Krakowisse, kuhu võtsime esialgu 2 ööd majutust. Lootus oli, et nad paranevad kenasti ja saame Krakowi ümbruses ringi rännata, Wieliczka soolakaevanduses käia ja linna peal jalutada. Kui paistis, et neil olemine parem, käisime jalutamas ja õhtuks lõpetasime jälle palavikuga. Mitmes päev juba oli neil ka räige köha ja niivõrd ohtra lahtise rögaga, et ajas neid suisa oksele. Kolm palavikus, oksendavat ja lahtise kõhuga last ei ole sugugi tore. Tohterdasime neid ja mõtlesime, et mida see kogemus meile nüüd küll õpetama tuli. Siiani pole suutnud välja mõelda 😀
Lõpuks hakkas tunduma, et lastest hakkavad taas inimesed saama ja Poolas kükitamisest oli juba suht kopp ees. Käisin ajaviiteks isegi juuksuris tuustakaid pügamas. Lastel olemine veel nii hea polnud, et nendega kuskile mitmetunnisele rännakule soolakaevandusse minna, seega jäävad need asjad kuskile tulevikku, aga tundus, et võime vaikselt edasi liikuda. Beebi puhul ei saanudki enam aru, kas haigus veel kiusab või hammaste tulek või mõlemat. Igal juhul olid lapsed juba rõõmsamad ja kõigil oli ruumides sees passimisest villand. Mis seal ikka, pakime asjad ja läts gõu!
