Vaikust on olnud omajagu, sest mugavustsoon on võimust võtnud, kus oma mõtteid mõnusalt mõlgutada, unistusi püüda, eneses kahelda ja siis jälle enesekindlust leida. Tükk aega olen vaaginud, kas on mul üldse mingit pointi siin oma lugusid jagada või mitte, aga leidsin, et kui minul on leitud infost olnud kasu, äkki on siis on kellelgi veel sellest abi vaatenurga muutmisel. Seekord raha osas.
Siin olles on tekkinud üks unistus, üks natukese juba kinnisidee laadne teema. Selleks aga on vaja raha. Hakkasin veidi sel rahateemal uurima. Selleks, et targemaks saada, ka maksin selle sisu eest. Ma sain selle raha eest endale olulist infot. See aga pani mind mõtlema mu enda blogi osas, et ma tegelikult tahan jagada infot ja lugusid, mis ehk täpselt niisamuti aitaksid ka teistel inimestel vaatenurka muuta ja leida lahendusi. Nii et võib olla just vastupidi, peaksin blogiga hoopis intensiivsemalt tegelema, et jääda iseendale truuks. Õpin mina endale olulisi asju, teen uurimistöid ja jagan siis teile ka. Alustan endast, et maailm oleks parem paik 😊
Mul oli üks õhtu üks huvitav häälkõne mulle täiesti tundmatu inimesega. Tema mees kirjutas mulle, et neil on elus olnud palju keerulisi olukordi ja otsivad abi, kust vähegi võimalik. Ehk on kasvõi rääkimisest abi. Ma väga loodan, et sain sellele perele toeks olla. Kõne lõpus arutlesime selle üle, kas ja kui kulukaks võiks kujuneda välismaale elama suundumine. Kui olin selgitusi andnud, mis ja kui palju maksta võiks ja reaalsuses ei olegi selleks tarvis paarkümmend tuhat eurot, vaid elu alustamiseks, kaheks kuuks üüripinna lubamist ja toidukulusid, et töökoht leida, oleks vaja kokku ajada ca kolm tuhat eurot näiteks. Tegelikult saaks isegi vähemaga hakkama. Aga konkreetselt numbritesse minnes ei tundunud see perele enam sugugi ületamatu unistusena.
