Vaikust on olnud omajagu, sest mugavustsoon on võimust võtnud, kus oma mõtteid mõnusalt mõlgutada, unistusi püüda, eneses kahelda ja siis jälle enesekindlust leida. Tükk aega olen vaaginud, kas on mul üldse mingit pointi siin oma lugusid jagada või mitte, aga leidsin, et kui minul on leitud infost olnud kasu, äkki on siis on kellelgi veel sellest abi vaatenurga muutmisel. Seekord raha osas.
Siin olles on tekkinud üks unistus, üks natukese juba kinnisidee laadne teema. Selleks aga on vaja raha. Hakkasin veidi sel rahateemal uurima. Selleks, et targemaks saada, ka maksin selle sisu eest. Ma sain selle raha eest endale olulist infot. See aga pani mind mõtlema mu enda blogi osas, et ma tegelikult tahan jagada infot ja lugusid, mis ehk täpselt niisamuti aitaksid ka teistel inimestel vaatenurka muuta ja leida lahendusi. Nii et võib olla just vastupidi, peaksin blogiga hoopis intensiivsemalt tegelema, et jääda iseendale truuks. Õpin mina endale olulisi asju, teen uurimistöid ja jagan siis teile ka. Alustan endast, et maailm oleks parem paik 😊
Mul oli üks õhtu üks huvitav häälkõne mulle täiesti tundmatu inimesega. Tema mees kirjutas mulle, et neil on elus olnud palju keerulisi olukordi ja otsivad abi, kust vähegi võimalik. Ehk on kasvõi rääkimisest abi. Ma väga loodan, et sain sellele perele toeks olla. Kõne lõpus arutlesime selle üle, kas ja kui kulukaks võiks kujuneda välismaale elama suundumine. Kui olin selgitusi andnud, mis ja kui palju maksta võiks ja reaalsuses ei olegi selleks tarvis paarkümmend tuhat eurot, vaid elu alustamiseks, kaheks kuuks üüripinna lubamist ja toidukulusid, et töökoht leida, oleks vaja kokku ajada ca kolm tuhat eurot näiteks. Tegelikult saaks isegi vähemaga hakkama. Aga konkreetselt numbritesse minnes ei tundunud see perele enam sugugi ületamatu unistusena.
Selle kõige üle mõtiskledes, hakkasin ka ise uurima, miks siis mulle endale tundub hetkel mu rahaliselt suur unistus kaugena? Mu suurim viga hetkel on see, et ma ei ole teinud endale kindlat tegevusplaani, mille järgi toimetama asuda. Ma tean, et see unistus, mis on vaja vormida eesmärgiks, on võimalik, aga ma pean selleks tööle hakkama ja pingutama. Ma pean suutma kehtestada oma perega mingid distsiplineeritud reeglid, et saaksin hakata korralikult keskenduma ja…tahaks öelda, et tööd tegema, aga reaalsuses tegelema nende asjadega, mis mulle väga meeldivad. Ehk siis kirjutamine ja loomine.
Pamela Maran oma blogis lahkab rahateemasid mitmes postituses. Äratundmist oli kuhjaga. Rikka vs vaese mentaliteet. Olen alati seda meelt olnud, et väärt tegu ja tööd tuleb ka vastavalt tunnustada. Tihti ehk liigagi lahkelt, sest pakkudes külarahvale tööampse, kiputi mu lahkust ka kuritarvitama. Igas asjas ei tasu koonerdada.
Ja oh kui palju ma rajal rajatasu korjates puutusin kokku ihnusega. Rikkurid, kes nokivad ja norivad, et soodsamalt saada ja kes ei väärtusta tehtud tööd. Neil puudub süda ja nad ei näe loodud head nende ümber. Jagagem headust ja heldust sinna, kus oleme kogenud midagi head ja see leiab tee sinuni tagasi.
Kunagi Jesse Elderit kuulates sõnas ta, et raha pole maailmast otsa saanud, see on praegu lihtsalt kellegi teise taskus ja mõtle välja, mis probleemi lahendamisega sa selle enda taskusse ka saad.
Igatepidi on vaja oma vaatenurka rahale muuta. Kõik on võimalik. Vabakutselisena töid tehes oli mu suurim vaenlane minu enda alalhoidlikkus, et oma kirjatükkide eest väärilist tasu küsida. Igaüks peaks oma vaeva ja töö eest saama väärilist tasu ja seda julgema ka enesekindlalt küsida. Mina seda veel ei oska, aga õpin. Ja teistpidi, töid tellides võiks niisamuti väärtustada teise inimese panust ja vaeva. Tea väärtust ja väärtusta.
Enim muutis mu mentaliteeti Elderi öeldud mõte, et kui on puudu, tuleb leida juurde. Nooremana mõtlesin ikka, et tuleb kokku hoida ja koguda. Oleks ma varem osanud nii mõelda, et ära koonerda, vaid leia viise, kuidas juurde teenida, kui on puudu. Motiveerin nüüd ennastki, et kui ma midagi ikka väga tahan, ma leian selleks mooduse.
Mõni tahab rikastuda, aga mul on õnn tõdeda, et ma olen tänaseks väga rikas. Mul on armas ja armastatud pere ja mis mulle enim meeldib, julgus ja soov elada elu nii nagu me päriselt soovime. Et ma ei pea kella peale tõusma ja kuhugi minema. Et ma tean, et me saame hakkama ja mõtleme välja. Eesmärk ei ole istuda ihnena rahahunniku otsas, küll aga oleks mõnus finantsvabadus kusagil looduslikult ilusas ja puhtas paigas oma toitu kasvatades ja filosofeerides ülimalt vinge. Praegu on hästi, asi on hetkel veel minu laiskuses, aga nii palju on areneda ja nii palju on võimalusi. Maria, kääri nüüd käised üles ja hakka toimetama!
Ära mõtle, et kõigest on puudus, leia võimalusi! Kõike on maailmas küllaga, aga leia oma tee, et oma elujärge ja meelt parandada. Youtubest päevad läbi külluse mantraid kuulates see papp ilmselt sinuni ei voola, aga visualiseerimine, milline su elu aasta, kolme aasta pärast olema peaks, võiks aidata. Selgust on vaja. Teada, mida sa tahad. Planeerida ja siis juba sammuma hakata. Vähekese haaval. Kuidas? Ei tea. Aga see selgub tegutsedes. Perfektsionism jäta selja taha.
Üks mõte siia lõppu minu raamatust, mis hetkel poole soodsam: https://wonderfullife.motomari.com/
#39 SELGUS SAABUB TEGUTSEDES, MITTE MÕELDES SELLEST Alusta juba siis, kui sa pole tegelikult valmis. See ei pea olema perfektne, vaid asu juba tegudele, sest vaid nii hakkavad asjad ja elu juhtuma! Tegutsedes kogunevad kogemused, mille najalt edasi liikuda. Progress on olulisem kui perfektsionism. Ülemõtlemine on aga progressi surm!
