Ma mäletan, et see oli umbes augustis (2019), kui mulle jäi silma üks endise töökaaslase korraldatav Elulaager. Kui keegi veel ei tea, siis mulle lihtsalt kohutavalt meeldib reisida ja rännata, nii perega kui üksi. Ja veel meeldib mulle end panna mõnikord kohati ebamugavatesse olukordadesse, sundida end nö mugavustsoonist välja astuma, tegema midagi, mida ma pole mitte kunagi varem teinud, murda eelarvamusi. Veel parem, kui ei lase neil üldse tekkidagi. Viimati panin end sarnasesse situatsiooni kui üksi Kreeka rändasin ja Ateenast tsikli rentisin. Kui aga Pamela laagri kuulutust nägin, kihvatas mul koheselt, et tundub, et sinna ma lähen ja sihuke mõnus elevus ja kõhukõdi võttis keres võimust.
Töötasime laagri juhendajaga kunagi maakonnalehes koos ja viimasel ajal olen sotsmeedias jälginud tema elu keerdkäike, kuidas ajakirjanik on oma elus palju muudatusi teinud ja hulga enam pühendub nüüd hoopis muudele teemadele nagu jooga ja meeletreeningud. Olgu öeldud, et ma ei olnud elus kordagi joogaga kokku puutunud, ei tundnud selle vastu huvi ja ausalt öelda, olid mul ses osas teatavad eelarvamused. Ühiskond on muidugi nende arvamuste kujundamisel tublisti kaasa aidanud, et mulle on alati tundunud, et see joogavärk mingi moodu asi on.
Laagri kirjelduses seisis, et tegemist on legendaarse laagriga, mis pöörab su maailmapildi pea peale! Kui juba üksi rändama minna, tasub olla avatud meelega ja lubada elul juhtuda – see lubadus mulle sobis! Tundus kuidagi müstiline 😀
Mis laagris toimub? Meeletreeningud, rännakud alateadvusesse, rohkelt joogatrenne (mul olid vist silmad kinni, kui ma seda kirjeldust oma arust lugesin), vaikusehetked, hüpped tundmatusse.
Laagri ajal pole soovitatav suitsetada ja alkoholi tarbida. Hommiku veedame vaikuses praktiseerides.
Päeval toimuvad treeningud ja loengud, praktilised ülesanded.
Kellele? Ainult neile, kes julgevad.
See ei ole joogalaager, kus me teeme kaks trenni päevas ja uudistame turismiobjekte. Me teeme tööd iseendaga hommikust õhtuni ja midagi sinu sees muutub… igal juhul! Siin oli laagri kirjelduses see koht, mis mulle eriti meeldis, et see ei ole mingi joogalaager 😀 Inimene, kes pole elus taoliste asjadega kokku puutunud, luges jah selle välja, et joogast jääme siiski teatud distantsi kaugusele, aga päris joogid lugesid sellest lausest välja selle, et oh jess! Meil ei olegi AINULT kaks trenni päevas, vaid terve päev saabki joogat täis olema! 😀 kuna olin ekslikult tõsimeeli arvamusel, et tegemist ei ole joogalaagriga, olin väga open minded, et mida põnevat kõike laagris juhtuma saab, laagrikava ka ei olnud ja ma ei tahtnud küsida ka, sest mõtlesin elul lasta end üllatada. Ja oi perse, kui kaks päeva enne väljalendu laagrikava facebooki potsatas – see on ju täielik joogalaager!!!
Esialgu plaanisin oma rännakut teha üksi, aga no lihtsalt huvi pärast viskasin facebooki kuulutuse, et äkki mingil põhjusel tahab keegi minuga ühineda. Ja tahtiski! Nii me moto-orienteerumismaailmast tuttava Annelyga koos oma lende ja plaane koostama asusimegi. Teineteist tegelikult oluliselt tundmata sidusime endid ligi kaheks nädalaks kokku. Juba seegi oli põnev väljakutse.
Laagri toimumiskohaks oli India, Goa, Agonda rand. Ma ei ole elus tundnud soovi Indiat külastada, aga kuna see üritus just seal toimus, ei hakanud ma mingeid piiranguid endale seadma, et oi, Indiasse mina küll oma jalga ei tõsta. Mul oli eelarvamus, et see on üks räpane, tüütu ja ülerahvastatud koht, indialased on suures osas rumalad ja pealetükkivad – ma eksisin. Eelarvamuste tõttu planeerisime Annelyga pärast laagrit veeta Indias maksimaalselt mõne päeva ja põrutada hoopiski Abu Dhabisse sealset taaskord eelarvamuste loodud arvatavat ilu ja võlu kaema – oi, kus ma jälle eksisin 😀 aga kõigest lähemalt.
Kui esialgu arvasin, et kaks nädalat perest eemalolek ei ole ju midagi hullu, siis mida lähemale jõudis reis, seda rohkem mu südames kripeldama hakkas. Kui midagi peaks juhtuma, kas ma näen oma meest ja last nüüd viimast korda. Mul ei ole kunagi selliseid kummalisi tundeid ja mõtteid olnud, aga seekord olid need tundmused suisa piinavad. Seda enam, et Indygi ilmselt tajus, et emme plaanib mõneks ajaks varvast lasta, nii et viimased päevad enne reisi oli ta jonni täis ega maganud normaalselt, mistõttu oma asjugi sain lõpuks siis pakkida, kui laps viimasel ööl alles kella ühe paiku magama suvatses jääda, aga me juba nelja paiku lennujaama poole pidima startima. Ilmselgelt jäigi mul see öö täiesti magamata.
Kell seitse hommikul tõusis me raudlind lendu ja mõne aja pärast maandusime Austrias Viinis. Kolme tunni pärast lendasime juba edasi Dubaisse. Oleks oodanud, et Sharjahi lennujaam on Dubaile kohaselt midagi luksuslikku ja saame kolm tundi seal lõbusasti ringi jalutada, siis reaalsuses ma ei teagi, kuhu me päriselt sattusime. Vana urgas, kus mõni üksik kehvapoolne kohvik, ja polnudki juba teab mis ajast vetsus augu peal asjal käinud. Enne südaööd lendasime sealt edasi Indiasse Goasse.
Goas saime ikka oma pooleteise tunni jagu kenasti immigratsioonisabas seista ja igasugu kummalistele nõudmistele ja küsimustele vastatud, et riiki pääseda. Sama seis oli ka riigist lahkumisel, nii et igasugused lennupiletid – ka need, kuidas riiki jõudsid – tasub käepärast hoida ja mitte ära visata, sest netiga on seal suht tuuga, et meilist asju otsida.
Hommiku poole kuue paiku me lõpuks India õhku hingama pääsesimegi ja algas pooleteisetunnine taksosõit Agonda ranna poole. Sõidustiil on kohalikel omamoodi – olgu tee ühe- või kaherealine, igal juhul sõidetakse keset teed piirdejoonel.
Kui me lõpuks oma hotelli jõudsime, tuli meil endid välja nö lesoalasse paika sättida ja jääda ootama kella kahte päeval, et oma tuppa pääseda. Seitse tundi valmistati ette ruumi ühe topeltlaia voodiga – loomulikult me polnud sellega nõus ja saime veel veidi oodata. Kohalikud oskavad maru hästi aega venitada ja lihtsad asjad kuidagi väga ajakulukaks tegevuseks organiseerida, aga eks neil aega küll 🙂 Väsimusest räsitud, kaks magamata ööd selja taga ja ees teadmine, et kella neljast algab juba laagritegevus. Aga too hommik seal oli kummaliselt müstiline – ookean sahises tasa vastu kallast, pea kohal kõrgusid ohtrad palmipuud ja troopiliste linnukeste asemel kraaksusid palmide otsas hoopiski varesed. Kõik tundus kuidagi nii müstiline – alles me olime kodus ja nüüd siin, tuhandete kilomeetrite kaugusel oma kõige kallimatest, soojas suvehommikus kraaksuvate vareste seltsis.
Täiskasvanuna kusagil laagris osaleda on täitsa tore kogemus – kohe meenuvad lapsepõlvemälestused erinevatest laagrielamustest. Uued inimesed, uued tutvused, uued elamused. Nii algas seegi laager üksteisega tutvumisega ja oma elust rääkimisega, aga seda kõike eestlaste kohta väga avameelselt. Pärast paaritunnist jutustamist asusime esimese joogapraktika kallale, mis oli minu jaoks täiesti uus kogemus, aga väga positiivne. Ja mediatsioon sinna tugeva võimlemise lõppu pärast kõiki neid vintsutusi oli jumalikult lõõgastav, et siis oma tuppa voodisse ära vajuda.
Järgnev hommik algas juba kella seitsmest (meie aja järgi pool neli öösel!). Mitte kellegagi ei tohtinud rääkida, tuli suunduda külma dušši alla ja otsejoones pooleteisetunnisele joogapraktikale. Ja nii sai see olema igal laagrihommikul. Pärast selliseid tegevusi maitses hommikusöök kuidagi eriliselt väljateenituna. Kogu laagri jooksul tutvusin pranayama, ashtanga, savasana, asana, vinyasa, nidra, hatha, yin, vikasa ja akro nimeliste joogategevustega, sekka ohtralt meditatsioone, rännakuid, mantralaule ja hingamispraktikaid.
Kokkuvõtvalt võiks ma öelda täieliku joogavõhikuna kogu selle jooga kohta, et see on üks väga hästi läbi mõeldud võimlemine ja kui sa seda pidevalt harrastad saad endale väga tugevad lihased (ka seesmised süvalihased), kerele mõnusa lahtise oleku (venitusharjutusi on palju) ja üldse mõnusama olemise. Aga eks igasuguse füüsilise liigutamisega ole nii. Jooga juurde lihtsalt käib veel lisaks suursugune aura ja suurejooneline filosoofia. Meie majutuse restoranis oli üks äge mees, kes nägi välja nagu Danny de Vito. Tema harrastas hoopiski karated ja ütles jooga kohta, et see on midagi sellist, millega hoitakse keha ja organism tervena või siis tervendatakse selle abil. Aga kuna ma olen võhik, ei peatu sellel siin enam pikalt. See põgus kohtumine joogaga ses laagris oli minu jaoks positiivne hoolimata mu eelarvamustest ja sain müüdid murtud. Ja lihased olid ikka iga päev korralikult valusad!
Kõige lõbusam joogatund oli vast akro ja paarisjooga, kus joogapoose tuli võtta paarilisega koos ja kohati ka temale toetudes. Kätelseisu töötuba tuli mul kahjuks vahele jätta, ja nii mõneski muus tunnis tuli võtta vähe rahulikumalt, sest mul siin südame all oli laagris keegi veel kaasas. Kõige muljetavaldavam jooga oli viimasel päeval, kus kõigile silmaklapid jagati ja kogu joogatund täiesti pimesi iseennast usaldades ja ümbrust kompides läbi teha tuli. Iga joogapraktika nõudis tegelikult korralikku pingutamist, nii et vahepeal jõudsid mõelda, et kaua ma veel jaksan siin pingutada ja lõpuks see kauaoodatud lõõgastus või meditatsioon tunni lõppedes hakkas. Mitmete meditatsioonide ja rännakute järgselt rääkisime ka igaühe kogetut lahti ja arutasime tekkinud tundmuste üle, mis oli samuti täiesti uus ja vabastav kogemus.
Kuna läksin reisile niiöelda õrnas seisus kandes üht pisikest hinge veel kaasas, oli emotsioonide virrvarr perest eemal olles korralik. Ma väga armastan ringi rändamist, aga sel korral oli kodust lahkumine kuidagi erakordselt raske ja suur osa minust jäi maha. Pidin endale pidevalt meenutama, et see on minu võimalus nautida omaette olemise aega, sest niipea seda mul enam ei tule. Teinekord tasub korraks mängust eemale astuda, et endale meelde tuletada, et su elus on tegelikult kõik väga hästi ja mõista, kui tore kaasa ja laps sul on. Mida iganes sa siin elus soovid, seda saad sa ju ise muuta. Ühes tunnis anti meile ülesanne märgata lõunapausi ajal märke. Elu koosneb paljudest pisiasjadest. Oma toa rõdul köögist laenatud hirmsuure kokanoaga vareste kraaksumise ja ookeanituule käes sahisevate palmide saatel ananassi tükkideks nüsides märkasin oma märki. Igasugused ebameeldivad tükeldamised, ananassid, melonid, arbuusid, teeb meie kodus millegipärast alati ära meie pere meespool. See on tüütu, kleepuv ja ebamugav töö ja selleks, et mõista, kuidas mu oma mees on mind täiesti märkamatult sellest tüütusest säästnud, oli siis vaja Indiasse sõita? Tihti laseme end häirida teise poole puhul pisiasjadest, mis meile endile ei meeldi, aga kui palju märkame me neid pisiasju, mis palumatagi ära tehakse? “Kuidas sa küll kapist kunagi midagi üles leia?!” võiks hoopis asendada sellega, et “Aitäh kallis, et põrandad tolmuimejaga jälle ära tõmbasid” või “Nii kena sinust, et sa alati puud tuppa tood”. Eemalolek pani mind mõistma, et selle asemel, et keskenduda häirivatele pisiasjadele, võiks hoopis tänulikkusega keskenduda väikestele headele pisiasjadele. Ja seda pean ma endale ikka ja alati meelde tuletama, et ma ei eeldaks mitte kunagi mitte kelleltki mitte midagi, vaid kui midagi tahta, tuleb suu lahti teha ja seda öelda, sest keegi ei pea sind telepaatilisel teel mõistatama, mis su soovid on 🙂
Ehk siis sedakorda oli see reis midagi sootuks teistsugust kui varasemalt. Mu reisikaaslane Annely kirjutas väga tabavalt, et see polnudki justkui reis Indiasse, vaid reis iseendasse. Tavaliselt olen reisinud, et maad ja kultuuri näha, kuid seekord rändasin, et näha iseend ja iseendasse. Erinevate meditatsioonide ja juhendatud rännakute käigus valdas mind lõpuks selline tõeline rahu tunne, sest kõik ongi hästi ja kõik, mis mulle ei meeldi, on vaid mu enda valikute küsimus ja mu enda kätes, et vajadusel muuta – virisemiseks ei ole absoluutselt põhjust.
Jätkub…
