Red Bull Romaniacs on praegu täies hoos ja paslik siinkohal meenutada meie möödunud aastast tsiklitrippi. Eelmisel suvel polnud meil plaani võetud, et motomatkale läheme. Varasemalt oleme aga igal suvel võtnud mu maanteratta, vahva vanakooli 1994. aasta Kawasaki Zephyr 750 ja mõõtnud ca kuu jagu erinevaid Euroopa teid. Seiklusjanu võttis aga juulis taas võimust ja sündis spontaanne otsus, et teeme kiire ringreisi.
Kuna Red Bull Romaniacsil osales eelmisel aastal koguni 11 eestlast, võtsime eesmärgiks sinna minna ja kogu kupatust ka Eesti rahvale kajastada. Tegime Delfiga diili ja saimegi nädala jagu usinasti neile tasuta tööd teha. Kahjuks oli samal ajal ka Soome ralli ja toimetus rahvast tühi, siis suur osa meie saadetud materjali nende portaali üles ei jõudnud. Kuna ma ise olen varasemalt palgalise ajakirjanikuna töödanud, nüüd vabakutselisena, oleme võtnud ka meie mittetulundusühingu üheks eesmärgiks püüda kajastada erinevaid tehnikaspordi teemasid võimalikult palju. Lisaks Delfile, avaldas Romaniacsist loo ka paberväljaanne AjaLeht, mida levitatakse tasuta erinevates kauplustes, rongides, lennujaamas. Viimati oli juunikuu väljaandes juttu PõrguPini kestussõitude sarjast, kes trehvas lugema 😉 www.aleht.ee
Niisiis asusime eelmise aasta juulis taas teele. Tsikkel on aus ja vajas vaid kerget hooldust. Kusjuures siinkohal tahaks kiita Michelini Anakee 2 tagumist rehvi, ees on Pilot Road, mis meid tervelt kolm tsiklireisi truult teeninud on ja ikka veel ei näita väsimuse märke. Külmas vihmas ka ideaalne pidamine mägedes. Ma arvan, et nende rehvidega on sõidetud juba tublisti üle 30 000 kilomeetri. Ja kui juba minekuks läks, siis Euroopa teedel tunneme endid üsna koduselt, siis mis see siis paar päeva veelgi kodusemas Kreekas ka ära käia on. Seega võtsime esimese suuna kodust otse Kreeka poole. Neljanda päeva õhtuks saimegi varbad kenasti helesinisesse merre pista. Meil on Põhja-Kreekas Halkidiki piirkonnas välja kujunenud oma mõnus väike kohake, kus juba mitmendat korda käime. Neos Marmaras on selline mõnus pisike linnake, kus poemüüjadki meid juba ära tunnevad. Mõned päevad nautisime Kreeka jumalikke toite, päikest ja merd ja seejärel võtsime suuna Rumeeniasse Sibiusse.
Sel korral tegime ka korrektse akrediteeringu ja meilt nõuti isegi tõestust, et oleme ikka
ajakirjanikud ehk siis tuli saata varem avaldatud töid. Ju neid leidub vist palju, kes loodavad omale meediakaarti niisama kaela saada ja sellega veidi paremasse alasse proloogi vaatama pääseda. Esmaspäeval oli ajakirjanikele mõeldud koosolek. Isegi selline tore võimalus oli olemas neile, kel enda transport puudub, et buss oleks vedanud terve päeva ajakirjanikke erinevatesse rajalõikudesse, starti ja finišisse. Meil oli aga tsikkel olemas ja saime vabalt oma graafiku järgi ringi liikuda. Lugusid käisime aga ikka võistluskeskuses kirjutamas ja saatmas, sest seal oli vähe võimsam internet kui me endi ööbimispaigas.
Red Bull Romaniacs algab alati nädala teisel päeval proloogiga. Sibiu linna on ehitatud kõikvõimalikest tehislikest takistustest vägev katsumuste rada ja selle läbimist vaadata on ikka päris vaatemänguline. Vaata galeriid proloogil olnud eestlastest MotoMari Facebooki albumist! Seega soovitame soojalt seda üritust kaema minna, sest kullaklassi meeste sõitu on ikka väga äge jälgida. Ja Sibiu linn ise on väga ilus! Linnast ca 15 km kaugusel on ka vinged soolajärved, kus soolasisaldus on nii vänge, et annab kenasti Surnumere efekti välja. 
Soolajärvede kõrval on ka kummalised musta värvi tiigid, mille muda on väga popp endale peale mökerdada. Ja loomulikult jääb lähedusse ka Transfagarasani maantee Karpaatides, mida isegi Top Gear taevani kiitis. Kokkuvõttes on Rumeenia üks väga äge maa, taskukohane ja avastada on seal oi-oi kui palju.
Pärast proloogi päeva ootas mehi ees neli ränka sõidupäeva mägedes. Meie püüdsime samuti igal päeval tsikliga erinevatesse kohtadesse radade äärde jõuda, et mehi pildile püüda. Finišis ootasime neid juba intervjuu tarvis. Kokkuvõttes oli päris äge kõik need päevad võistlustele kaasa elada ja näha oma silmaga neid uhkeid mägesid ja radu väheke lähemalt. Tasus käimist! Oleme tegelikult varasemaltki kahel korral endid Romaniacsi ajaks Sibiusse sättinud, aga siis me nii aktiivselt võistlusi ei jälginud. Vaata eestlaste sõidupilte MotoMari Facebooki albumist!
Siinkohal siis meenutuseks möödunud aasta artikleid:
AjaLehes ilmunud artikkel
11 eestlast käisid Rumeenias maailma karmimal endurol
Juuli lõpus osalesid 11 karmi Eesti meest Rumeenias üheks maailma karmimaks nimetatud endurovõistlusel Red Bull Romaniacs, kus tuli viie järjestikuse võistluspäeva jooksul rinda pista rohkem kui 2000 meetri kõrguste mägede ja väga karmide tingimustega.
Karpaatide mäestikus toimunud raske enduro võistlus Red Bull Romaniacs leidis aset juba neljateistkümnendat aastat. Eestlased on sel võistlusel käinud osalemas mitmeid aastaid ning toonud varasemalt koju suisa karikaid.
Võistlus toimus nelja erineva raskusastmega klassis. Raskeimas Gold klassis meie mehi küll ei osalenud, kuid seal pakkusid vaatemängu absoluutsed maailma endurotipud nagu tänaseks kuuekordne Red Bull Romaniacsi võitja Graham Jarvis, kaks korda Rumeenias võitnud Jonny Walker, Paul Bolton, Billy Polt, Wade Young, Mario Roman.
Raskusastmelt järgmises Silver klassis võistlesid juba varasema Red Bull Romaniacsi kogemusega Toomas Triisa ja Riho Kollist. Eestlaste seas populaarseimas Bronze klassis osales seitse meest: Martin Leok, Mart Meeru, Elary Talu, Vaido Kalm, Jarko Metsis, Janar Kukk ja Ragnar Valdstein. Maailma raskeima enduro kergeimas Iron klassis sõitis kaks eestlast – Rene Jerbach ja Meelis Vaidla.
Red Bull Romaniacsil osalevad 48 erinevast riigist võistlejad. Üks võistleja sõitis võistluspaika oma autoga suisa Lõuna-Koreast, kokku 24 000 kilomeetrit! Populaarseim on see sõit inglaste seas, kuid kohale on tuldi ka Hondurasest, Mehhikost, Hong Kongist, Uus-Meremaalt, Peruust, Lõuna-Aafrikast, Taiwanist, Austraaliast.
Proloog
Juulikuu viimane teisipäev. Rumeenias Sibiu linnas valitses tohutu kuumus ja ühele tänavale oli ehitatud kolmeteistkümnest elemendist koosnev keeruline takistusrada. Ületada tuli väga jämedaid palke, palgivirnu, raudteerelsil eest ära liikuvat palki, tohutusuuri veoautorehve, meetrikõrgust betoonseina, kokkukuhjatud suuri teravaid kivilahmakaid. Maailma karmima enduro esimene päev. Hommikuse proloogi läbijatest pääsesid õhtusesse finaali iga klassi 35 parimat.
Esimest korda elus Red Bull Romaniacsil võistelnud Rene Jerbach näitas proloogil üles erilist südikust. Ehkki Iron klassile oli proloog vabatahtlik, soovis mees end siiski proovile panna. Palkidega maadlemine tuli tal välja suisa esikoha vääriliselt!
Bronze klassi proloogis osales kokku 230 sõitjat. Hommikuses kvalifikatsioonisõidus tuli Martin Leok 20ndaks, mis andis talle ainsa eestlasena pääsu õhtusesse finaali. Esmakordselt sel üritusel osalenud Leok tuli finaalis endalegi suureks üllatuseks seitsmendaks!
Hommikul enne kvalifikatsioonisõite oli Leokil enda sõnul päris kõhe tunne. Suurtest kivilahmakatest koosneval takistusel tuli finaalis Leokil kahel korral mootorrattal kett maha, mille pealepanek kulutas tublisti aega. Finaalsõidus viimasele ringile minnes tõsteti just Leoki selja taga finišilipp, misjärel hakkas taevast kallama korralikku paduvihma, mis muutis puidust, rehvidest ja kividest takistused ning asfaldi ülilibedaks ja sõidu väga keeruliseks. “See oli ikka täiesti jube! Kui vihma hakkas sadama, muutus ka kõige pisem palgike sama libedaks kui vihmamärg asfalt, rehv ei haakunud absoluutselt ja esiratast oli väga raske peale saada,” kirjeldas ta. Hoolimata keerukusest ja kambakesi koos trügimisest, Leokile ekstreemrada meeldis. Ta lisas, et tähtis oli pidevalt liikuda, rada läbida ja mitte liigseid riske võtta.
Esimene sõidupäev
Esimesel sõidupäeval ootas laugelt maalt pärit karme Eesti mehi ees Lõuna-Karpaatia mäestiku metsik loodus, kus tuli sooritada kuni 2200 meetri kõrguseid tõuse ja langusi. Võistlejate GPS-idesse laeti igal päeval uus kaart, kus vaid üks joon, mida mööda sõita tuli.
Kuuendat korda Red Bull Romaniacsil osalenud Toomas Triisa tundis end stardieelsel õhtul natukene kõhedalt, sest eesootav rada tõotas tulla keeruline. Triisa kirjeldust mööda vajab mägedega harjumine paar päeva aega, mistõttu ta seekord ka veidi varem kohale tuli, et mägedes eelnevalt sõitmas käia. Kõige raskem on ta sõnul õige sõidurütmi leidmine ja jõuvarude jaotamine. “Et ma iga mäe peale liiga palju energiat ära ei raiskaks – mäe peale võib üsna lihtsalt sõita, aga kui sa ei tea väikseid nippe, võid selleks väga palju jõudu kulutada,” selgitas ta. Näiteks aitab mägedest üles sõites jõuvarusid säästa sik-sakitamine, kui need õigesti välja tulevad.
Esimese päeva finišisse jõudes polnud Triisal aga otsaees isegi higimulli mitte. Ta tegi 125 kilomeetrise raja läbi kuue tunni ja viie ning poole minutiga ning lõpetas 20. kohal. Viimasel mäel juhendasid teda mootorrattastega ümbermaailma reisile suundunud Eesti motomatkajad. “Oli huvitav kokkusattumus, nemad näitasid mulle hea soone kätte raja ääres kui natuke toppama jäin,” muigas Triisa.
Bronze klassis startinud Leok sõnas, et ta ei osanud ette kujutadagi, mis kõik teda ees ootab. Tähtsaim ta ütlust mööda oli end mitte tühjaks rahmeldada. “Meil ju kodus mägesid pole, siin tuleb ikka tükk aega mäest üles sõita enne kui tippu jõuad,” lausus Leok. Ülesminekut ta väga ei peljanudki, küll aga tekitas õõva allatulek, sest nii pikalt laskudes kerib tsikkel väga suure hoo üles ja selle maha pidurdamine võib kohati osutuda keeruliseks.
Bronze klassi tublim eestlane päeva lõpuks oli kolmandat aastat Rumeenias sõitev Elary Talu, kes startis hommikul 86. positsioonilt, aga lõpetas sõidu neljandana! “Riskisin päris palju ja pingutasin tublisti, õhtuks olin ikka väga läbi. Kuna startisin nii tagant, oli rahvast mägedesse ülesminekul päris palju ees ja pidin ootama, sest ma ei saanud neist mööda,” ütles Talu.
Jarko Metsise sõnul meenutas esimese päeva rada Eesti mudast endurot, mis ei ole tema lemmik. Päeva mahtus ka sillalt koos tsikliga üleni vette kukkumine, nii et üks kohalik aitas ta sealt välja. “Tõstsime tsikli püsti, lasime vee välja, puhastasin karburaatori ja sain sõitu jätkata,” kirjeldas Metsis.
Mart Meeru oli endale lubanud, et juba kuus korda Romaniacsil käinuna, ta enam ei tule, aga leidis end siiski stardist. Hoolimata rohketest kogemustest, oli hommik ta sõnul ikkagi väga ärev! Ühes kohas tekkis rajal väike järjekord, kus sõitjail oli keeruline mäest üles saada ja Meeru sõnul tuli püüda leida alternatiivi. “Ei saanud oma hooga lõpuni üles minna, sest rahvas oli vahepeale toppama jäänud, pidin seisma jääma, siis on keeruline poole mäe pealt uuesti sõitu alustada,” kirjeldas Meeru.
Vaido Kalm sõnas finišis, et mõned tõusud olid ikka väga pikad ja kui tema sõidu ajal oleks vihma tulnud, oleks sõiduaja vabalt võinud kahega korrutada. “Päris äge oli! Pikad langused väsitavad ära. Esimese päeva kohta paras sõidumaa – täna küll rohkem ei viitsiks, nüüd olen ühe korraliku pastaroa välja teeninud!” oli Kalm finišis rahul.
Oma elu esimese välismaise endurovõistluse sooritas Iron klassis Meelis Vaidla, kel otseselt enduros sõidutunde selja taga vaid 45 ning enduro mootorrattagi ostis ta alles jaanuaris. “Tõusudel ja langustel tuleb tööd teha, ennast tuleb korras hoida ja juua iga viieteistkümne minuti tagant, kui hingeldad, teed vigu, ära puuri ja raiska energiat, kui oled väsinud, puhka – pean leidma endas sisemise rahu,” oli Vaidla strateegia paika pannud. Kuna tema sünnipäev oli laupäeval 29. juulil, oli ta omale sünnipäevakingi sooviks seadnud eesmärgi ületada finišijoon ja mitte katkestada. “Ütlen, et lähenen asjale tegelikult hästi rahulikult,” lisas ta.
Esimesse off-road päeva jagus ka segadusi. Iron klassi sõitja Rene Jerbach oli üks neist, kes sattus segaduste ohvriks ning kaotas seetõttu potentsiaalse oma klassi esikoha. Nimelt eksis ta oma rajalt hoopis Gold klassile mõeldud rajale. Teelahkmele jõudes näitasid võistluste korraldusmeeskonna liikmed Jerbachile eksklikult suunda Gold klassi raja poole, sest tema kiiret sõidustiili arvesse võttes arvasid nad, et tegemist on hoopis Gold klassi sõitjaga. “Ma oleks pidanud usaldama oma navi, see eksimus juhtus kümme minutit enne finišit ja juhtisin tol hetkel kahe ja poole minutiga teisest kohast ja seitsme ja poole minutiga kolmandast kohast,” rääkis ta.
Pärast eksimist uuris Jerbach rajakohtunikelt, mis edasi saab. Need konsulteerisid juhtkonnaga, kes suunasid ta rajalt ära ega lubanud finišeeruda. “Iron klassis 70 protsenti sõitjatest ei suutnud viiendast punktist edasi sõita, rada oli nii raske,” seletas Jerbach. Seetõttu otsustati võistlejate koosolekul, et Jerbachile ja teistele teelt eksinuile disklahvi ei tehta, vaid lisatakse trahviaeg. Samuti ei saanud ka ülejäänud mitte finišeerujad disklahvi, vaid arvestati tulemusi kuni viienda kontrollpunktini, nii et Iron klassi sõitjad said teisel päeval jätkata puhta lehega.
Iron klassi sõitja Meelis Vaidla ei jõudnud samuti finišisse. Tema jõudis 96-kilomeetrisest rajast 78 kilomeetrit läbida. “Mul läks päevast kaks ja pool tundi raisku, kuna trassil oli tropp ees ja ma ei pääsenud mööda. Meie saime paduvihma ja vett oli palju. Üks hetk öeldigi, et nüüd on kõik, aeg on täis ja pidime tagasi võistluskeskusse pöörduma,” seletas Vaidla.
Teine sõidupäev
Teise päeva hommikul tuli meestel silmad lahti saada juba kella viiest, et kiirelt süüa ja juba enne kuut tuli Sibiu linnast oma mootorrattal ligi 40 kilomeetri kaugusele stardipaika sõita. “Hommikul on ikka päris hull uni, see mulle ei istu,” ütles Talu. “Hommikul olid kas kastest või oli öösel vihma sadanud, suured rohuväljad väga libedad, kust tuli mööda loomade sisse tallatud kitsaid radu sõita, see oli päris keeruline, sest nii libe oli. Päeva lõpus oli mööda jõge ülestulek, kus suured kiviastangud, mis on väga libedad ja vees sa ei näe, kui sügav see kusagil on – see oli ikka päris trikikas koht.,” kirjeldas Talu keerukamaid kohti rajal.
Ka Martin Leok sõnas, et temalgi ei jagu julgust mööda kõrge rohuga heinamaad kihutada, kus ta ei näe rohu sisse, mis seal ees oodata võib. “Võtan rahulikult ja õpin iga päevaga väga palju. Teise päeva hommikul oli navigeerimisoskus väga oluline – juba teisel sirgel panin õigest kohast mööda. Kõik on öelnud, et tuleb iseendale kindlaks jääda, aga vaatasin, et üks mees läheb otse ja panin ka tema järgi, aga pean ikka ennast usaldama,” seletas Leok.
Ragnar Valdsteini tabasid juba esimesel viiel kilomeetril kolm suurt kukkumist, kuid õnneks jäi nii mees kui ratas terveks. “Ei tasu kohe alguses kihutama hakata, keha pole veel soe ja meel pole erk. Öösel ei saanud magada ka korralikult, poole tunni kaupa. Keha saab nii suure koormuse ja on vist šokis,” kirjeldas Valdstein.
Kui esimesel päeval läks Iron klassi sõitjal Rene Jerbachil oma klassi võit rajal tekkinud segaduste ja eksimuste nahka, siis teisel päeval võttis mees eesmärgiks ainult iseend ja naviseadet usaldada. “Viimases lõpus läks tee üles kõrgele mäkke pilvedesse, kus oli nii pime, et raske oli teisi sõitjaid ees näha. Päris külm oli seal ja tundus nagu lund oleks pilvedest tulnud,” kirjeldas ta sõitu.
Kolmas päev
Tänavu silveri klassis osalev ja juba kaheksandat aastat Rumeenia võistlustel käinud Riho Kollist ütles, et nende klassi rada on veidi liiga üle võlli ning poole päeva pealt otsustati finiš sõitjatele ligemale tuua. Esimesel päeval sõitis Kollist raja läbi, teisel päeval jäi tal viimane punkt vahele. “Mõlemad päevad olid üheksatunnised, minu jaoks väga rasked ja koosolekul öeldi, et kolmas päev saab veel hullem olema. Mõtlesin, et sõidan hoopis Bronze klassi rada ja naudin päeva, sest kui kaks päeva järjest õigeks ajaks finišisse ei jõua, saad disklahvi nagunii,” seletas Kollist.
Kollist võttis ära silveri raja neli viimast punkti. “Esimest aastat olen silveri klassis, aga see on nii raske, et vedasime näiteks kolme mehega poolteist tundi kolme tsiklit mäest üles,” kirjeldas ta. Kollist lisas, et selle klassi tarvis oleks väga tugevat traielisõidu põhja tarvis. “Kui oleks pidev liikumine, ei oleks hullu, aga liiga palju on tsiklite tassimist ja tõstmist. Bronze klass on ikka rohkem minu jaoks,” ütles ta. Tänavu jäi ta registreerimisega hiljaks, mistõttu silveri klassi sõitma sattuski.
Silveri rada osutus kolmandal päeval kokkuvõttes niivõrd raskeks, et õhtusel koosolekul otsustas korraldusmeeskond, et kedagi võistlustelt välja ei jäeta ega trahvita ja kõik pääsevad neljandal sõidupäeval peale. Kollisti sõnul ei jõudnud silveri ega gold klassist keegi õigeks ajaks finišisse. “Finiš toodi kaks tundi ettepoole, aga sellestki jäi väheks ja keegi ei jõudnud kohale,” märkis Kollist. Kuna ta läbi suure õnne sai täna siiski stardiloa, lubas ta hambad ristis viimase päeva lõpuni sõita, et silveri klassis finišeeruda.
Segadusi jagus ka Bronze klassi. Elary Talu oli nii kiire, et kontrollpunkti jõudes polnud seda veel valmiski seatud, mistõttu ta ei saanud kontrollpunkti esmalt kirja, aga hiljem arvestati see juurde. Martin Leok oli kohe tema kannul, kuid nägi uduses hommikus üht autot, kust ta peatati ning temale sai kontrollpunkti aeg korrektselt kirja. “Kui sinna jõudsin, siis mingi tüüp pani džiibist käe välja, mõtlesin, et hea küll, jään siis seisma ja oligi kontrollpunkt hoopis,” seletas Leok.
Neljas päev
Triisa sõnul oli rada raske. “Hästi libedad, pikad ja rasked laskumised olid,” kirjeldas ta. Rohkelt kulges viimasel päeval silveri rada üheskoos kõige raskema goldi rajaga, mis kohati oli Triisa kirjeldust mööda suisa ebainimlik.
Talu tundis viimasel päeval lõpu poole, et väsimus hakkab peale tulema. Üle heinamaa viinud rajal olid vanad ja kõvad ära kuivanud sooned, mis viisid esiratta alt ära, nii et mitmed kukkumised kurnasid Talu korralikult. “Pärast neid kukkumisi ei julgenud enam üldse kihutada, väsimus tuli peale ja kuna teadsid, et lõpp on ees, siis tulingi rahulikult lõpuni välja,” rääkis ta.
Leok oli pärast sõitu ülipositiivselt meelestatud. “Ma näiteks üldse ei uskunudki, et ma suudaks nii kõrgetest mägedest üldse üles sõita ja ka alla tulla. Mind paneb imestama, et ma selle kõigega hakkama sain!” oli Leok väga rõõmus. Ka temale ei sobinud heina sees sõitmine. “Seal on nii palju igasugu palke, oksi, kive, auke ja veekraave, mida sa ei näe,” kirjeldas ta. Leok lisas veel, et ette tuli nii tohutuid laskumisi, kust tuli tsikkel käe kõrval alla tulla. Ta arvas, et õhtul tuleb kindlasti väga hea uni, sest viis päeva rasket tööd tsikli seljas andis organismile tunda.
Ironi klassis jõudis kolmandat päeva järjest esimesena finišisse Jerbach. “Hommikul oli mul ühe mäe peal probleeme – püüdsin sealt neli korda üles saada, aga seal olid väikesed mustlaspoisid palgi ette vedinud ning küsisid raha selle eest, et mind sealt üle aidata,” kirjeldas ta. Jerbachile jagus ka ebaõnne, sest seljas käiv joogikott läks hommikul katki, mistõttu tuli päev otsa suu kuivamist taluda. “Igat oja vaatasid, et tahaks sisse hüpata!” sõnas ta finišis ja asus isuga janu kustutama. Iron klassis oleks võinud tegelikult tulla Jerbachile kokkuvõttes esikoht, kuid esimese päeva eksimuste eest määratud ajaline trahv rikkus ta tulemuse ning kokkuvõttes tuli ta oma klassis kuuendaks.
Igal õhtul pärast sõitu pidid mehed ka oma sõiduvahendid üle vaatama ja hooldustöid teostama. Leok loetles, et igapäevane töö oli õhufiltri vahetus või pesu, mootoriõli vahetus, pidurivedeliku vahetamine, sest pikkadel laskumistel läheb õli kuumaks ja kaotab oma omadusi. Osadel tuli ette ka summuti vahetust, sest kivi otsa oli mõlk sisse kukutud. Purunemise tõttu vajasid vahetust ka piduri- ja siduriheeblid, käigukang ja pidurikang, jalarauad. “Vastu kivi sõidad või kukud, siis on kohe puruks. Samal põhjusel on ka pidurikettaid vahetatud. Meil midagi hullu pole ette tulnud, aga eks nii mõnigi sõitja on pidanud vahetama radiaatorit ja velgesid, juhtraudu,” kirjeldas Leok.
Kuna sõitmine toimub tõesti ekstreemsetes oludes, on korraldaja nõue, et igal sõitjal peavad mägedes kaasas olema niiöelda ellujäämistarbed. Signaalraketid, kompass, peegel, hõbepaberist tekk, tulemasin, tavaline mobiiltelefon – mitte nutivariant, taskulamp, varupatareid GPSi jaoks, liiter vett, vihmakeep, tööriistad, kahetaktilise mootorratta puhul süüteküünal.
Mitmed mehed hakkasid juba enne võistlusi manustama ka erinevaid lisaaineid. Tarvitati rohkelt magneesiumi ja krampide vastaseid tablette. Ka Leok sõnas, et eks enne võiks ju vitamiinikuuri läbi teha, et verenäitajad oleksid head. Päeva jooksul tarbiti erinevaid energiageele ja batoonikesi, mis aitavad jõuvarusid säilitada. “Eks nad aitavad ikka, vastasel korral kurnad end nii ära, et ei tahagi lõpuks sõita,” ütles Leok. Talu seletas, et sõidupäevad on pikad ja vahepeatustes pole suurt aega söömiseks. “Batoonike või geel annab sulle nii palju rohkem energiat, kui sa jõuaksid selle lühikese ajaga tavatoidust saada,” rääkis Talu.
Juba mitmendat korda Rumeenias võistlusi väisavad mehed ütlevad, et see on tõeline motomehe puhkus. Aga tähtsaim on see, et sõidupäevade jooksul saab mägedes väga palju sõita, sest Eestis pole selliseid tingimusi.
RED BULL ROMANIACS EESTLASTE TULEMUSED
Proloog
Silver: osalejaid 112, Toomas Triisa 53., Riho Kollist 63.
Bronze: osalejaid 230, Martin Leok 7., Jarko Metsis 36., Janar Kukk 43., Mart Meeru 51., Ragnar Valdstein 61., Elary Talu 86., Vaido Kalm 92.
Iron: osalejaid 96, Rene Jerbach 1. koht
- sõidupäev
Silver: Raja pikkus 125 kilomeetrit, mille parimaks prognoositud sõiduajaks 5 tundi ja maksimumiks märgitud 9 tundi. 20. Toomas Triisa (sõiduaeg 6:05:32); 88. Riho Kollist (8:44:07).
Bronze: Raja pikkus 114 kilomeetrit, mille prognoositud parim läbimisaeg 4 tundi ja pikim 8 tundi. 4. Elary Talu (4:13:34); 10. Martin Leok (4:22:14); 23. Janar Kukk (4:37:46); 31. Jarko Metsis (4:41;47); 43. Mart Meeru (4:53:48); 48. Ragnar Valdstein (4:57:19); 57. Vaido Kalm (5:03:37).
Iron: Raja pikkus 96 kilomeetrit, mille parimaks sõiduajaks on prognoositud 3 tundi ja 20 minutit ning pikimaks ajaks 6 tundi ja 45 minutit. 22. Rene Jerbach (5:52:07); 86. Meelis Vaidla (15:07:55).
- sõidupäev
Silver: Raja pikkus 136 kilomeetrit, mille parimaks sõiduajaks võiks olla 5 tundi ja 10 minutit, pikimaks ajaks 8 tundi ja 45 minutit. 26. Triisa (6:44:13); 92. Kollist (17:51:56).
Bronze: Raja pikkus 130 kilomeetrit, mille parimaks ajaks on prognoositud 4 tundi ja 20 minutit, pikimaks ajaks 8 tundi. 6. Talu (4:28:07); 7. Leok (4:30:24); 26. Metsis (4:52:13); 38. Kukk (5:02:36); 52. Valdstein (5:18:17); 57. Meeru (5:22:40); 75. Kalm (5:34:05).
Iron: Raja pikkus 108 kilomeetrit, mida viimasel hetkel seoses suure osa katkestajatega muudeti algusest veidi lihtsamaks. Lühim läbimisaeg 3 tundi 40 minutit ja pikim 6 tundi 30 minutit. 1. Jerbach (3:17:54); 70. Vaidla (5:39:40).
- sõidupäev
Silver: Raja pikkus 129 kilomeetrit, mille kiireimaks läbimiseks prognoositud 4 tundi ja 45 minutit ja pikimaks ajaks 9 tundi. 21. Kollist (23:01:36); 32. Triisa (27:20:01).
Bronze: Raja pikkus 129 kilomeetrit, mille kiireimaks ajaks 4 tundi 30 minutit ja pikimaks ajaks prognoositud 8 tundi. 4. Talu (5:47:51); 5. Leok (5:49:01); 22. Metsis (6:17:57); 27. Kukk (6:28:53); 50. Meeru (7:04:37); 60. Kalm (7:20:33); 73. Valdstein (7:50:37).
Iron: Raja pikkus 120 kilomeetrit, mille kiireimaks ajaks prognoositud 4 tundi ja 25 minutit, maksimumajaks 7 tundi. 1. Jerbach (3:34:08); 59. Vaidla (5:14:11).
- sõidupäev
Silver: Raja pikkus 132 kilomeetrit, mille minimum läbimisajaks 4 tundi ja 50 minutit ning pikimaks 9 tundi.35. Triisa (5:37:45); 82. Kollist (7:47:01).
Bronze: Raja pikkus 129 kilomeetrit, mille kiireimaks ajaks prognoositud 4 tundi ja 35 minutit ja pikimaks 8 tundi. 7. Talu (4:30:53); 10. Leok (4:38:00); 21. Metsis (4:45:38); 34. Kukk (4:58:05); 42. Meeru (5:08:42); 60. Kalm (5:26:00); 109. Valdstein (6:00:59).
Iron: Raja pikkus 108 kilomeetrit, mille kiireim läbimisaeg 4 tundi ja pikim 7 tundi. 1. Jerbach (3:29:05); 40. Vaidla (4:54:02).
Kokkuvõttes tuli Silveri klassis Toomas Triisa 112 mehe seas 28. kohale ja Riho Kollist sai 72. koha.
Bronze klassis oli kiireim eestlane 230 võistleja seas Elary Talu, kes kokkuvõttes tuli viiendale kohale, Leok oli 8., Jarko Metsis 22., Janar Kukk 27., Mart Meeru 46., Vaido Kalm 54. ja Ragnar Valdstein 67.
Iron klassis tuli 96 sõitja seast Rene Jerbach kuuendaks ja Meelis Vaidla 65.
