Tiheda laagrikava kõrvalt ei jäänud meil tõesti mahti kohaliku eluoluga väga tutvuda. Räägin Indiast nii palju kui seal koha peal tajusin ja nägin.
Seal elab üle miljardi inimese ja olin valmis selleks, et inimesi saab kõikjal olema palju ja nad võivad olla üsna pealetükkivad ja tüütud. Aga India on väga suur riik, jõhkralt suur! Meie laager toimus Goa osariigis Agondas. Ja päris ausalt, siinses rannas oli lehmi kohati rohkem kui inimesi! Ei mingit tüüpilist turistivärki rannatoolide ja rannabaaridega. Suur lai kaunis liivarand ookeani kaldal, kuhu lehmad armastasid päikseloojangu ajaks koguneda (majutusasutuste restoranid panid neile selleks ajaks randa süüa). 
Hommikul tulid India rõivais tädikesed, kes pühkisid luuaga liivalt prahti kokku ja korjasid lehmakoogid ära. Rand oli väga puhas – isegi prügikaste leidus väga tihedalt. Ja ookean oli nii vahva! Nagu väiksed lapsed hullasime lainetes, aga hoovus ei olnud õnneks kurjakuulutav ega kiskunud sind eemale. Vesi oli väga soe ja ilmad ideaalsed ehk siis selline korralik 29-30 kraadine suvepäev, aga päike ei olnud kuri, vaid pigem leebe. Kindlasti kaaluksin tulevikus mõnusat suvist talvepuhkust lastega sealses rannas. Agonda on selline väga rahulik ja romantiline koht, seega erilist meelelahutust sealt ei leia. Kes aga niisama tahab vedeleda, omi mõtteid mõtiskleda ja sooja ookeani nautida, siis selleks on see väga tore koht. Ja meelelahutuseks saab erinevates joogades käia, sest joogatundide pakkumisi tänavatel leidus.
Kõik oligi Agondas kuidagi väga rahulik ja rahumeelne, ei mingeid rahvamasse ega pealetükkivust. Tänavaid ääristasid muidugi ohtralt erinevate kaubamüüjate poekesed, aga neist möödudes ei surunud keegi end sulle otseselt peale. Mõnele meeldis kaubelda, aga mõni lasi kohe hinna alla , sest ei viitsi enam kauplemisega tegeleda – ostad, siis ostad ja kui ei, siis ei. Ühel õhtul ringi jalutades tahtis mõni müüja lihtsalt sinuga juttu rääkida ja oma inglise keelt praktiseerida. Küll meeldis neile pakkuda, kust sa pärit võiksid olla, sest inglise keele aktsent pidavat teistest erinema, küll taheti niisama oma elust rääkida. Paljud märkisid, et kuna hinnatõus on viimasel ajal olnud meeletu, siis seetõttu ei jõua nende juurde enam nii palju turiste kui varasemalt. Kas siis seetõttu polnud Agondas palju inimesi? Aga see oli ka teistmoodi koht – selline väga rahulik ja näiteks ühtki pidutsemiskohta mulle üldse silma ei jäänudki. Inimesed olid pigem sõbralikud, väga märkavad ja uudishimulikud, aga kurjust või pealetükkivust ma pigem ei tunnetanud. Kohati tundus, nagu inimesed oleksid kogu aeg väga väsinud, sest ülevoolavat rõõmu neis ka ei olnud.
Kui kuuepäevane laager oli läbi, tekkis aega ka muudeks tegevusteks. Viimase laagripäeva õhtuks oli üks laagrikaaslane leidnud kolme kilomeetri kaugusel toimuva kakaotseremoonia. Kuna see selline moeröögatus viimasel ajal on olnud, otsustasime Annelyga samuti ühineda ja minna uurima, mis ühel taolisel tseremoonial siis juhtuma hakkab ja kuidas päris kakao mõjub. Rannast ja külakesest eemal kusagile võpsikusse oli arvatavasti lääne poolt tulnud rahvas omale sellise päris hubase pesakese sisse seadnud. Pikkade blondide juuste, seeliku ja omamoodi välimusega tseremoonia läbiviija James (kui õigesti mäletan) oli positiivsust täis, naeratav ja natuke ähmis ka.
Meid juhatati läbi võsa vähe lagedamaks tehtud lõkkeplatsile ja ca 40 inimest suunati lõkkeaseme ümber istuma. Oli suur termosetäis kuuma vett ette valmistatud ja hunnik klaase. Esmalt saadeti ringi peale tühjad klaasid, mille ringiga siis jälle tagasi läkitasime, et tseremoonia juht saaks neisse ikka sutsu kakaod ja kuuma vett ka panna. Muusikat ei olnud, kostusid vaid džunglihääled. Et klaasikeste jagamine toredamalt läheks, kukkus pikajuukseline blond mees häälitsema ja ärgitas teisigi endas looma valla laskma ja igasugu häälitsusi ning hõikeid hüüdma. Kuna kuuma veega polnud laristada ja arvestus läks ilmselt sassi, kui palju seda kellelegi jagada, käis James ja tühjendas mõne klaasist juba valmis kakaod tühjadesse klaasidesse, sest muidu poleks ju kõigile jagunud. Meelelahutuseks oli ühe suurte rastapatsidega boheemlase meeleheitlik püüd lõket põlema saada, kuid viimaks andis ta alla, viskas kuiva rohtu õhku, lasi kätel rüppe vajuda ja ütles: “Lõke, sütti! Ma vajan imet!” See ei töödanud ja appi tõttas kiilaspäine eurooplane, kes lõkke kuiva rohu ja väikeste kuivade okste abil kõigi suureks imestuseks üsna kiiresti põlema sai. Kui see kiilakas mees ei oleks appi läinud, siis olin seda lõkke süütamist vaadates juba valmis selleks, et lähen panen selle ise põlema. Samal ajal hõiked ja huilged jätkusid ja nüüd oli käes aeg juua ära maagiline kakao.
Teooria järgi peaks kakao su südant avardama, et saaksid vaadata iseendasse ja end vabalt väljendada, tekitama eufoorilise tunde. Reaalsuses see tagasihoidlik pool klaasikest toorkakaojooki tõstis minul kergelt pulssi küll, kahjuks jäi eufooria tulemata, mistõttu ma ilmselt järgnevat paari tundi väga ei nautinud ja sellest pullist hoopiski eemaldusin. Pärast kakao tarbimist tõusid kõik püsti ja igaüks pidi individuaalselt tegema mingi liigutuse lõkke suunas ja hõikama mingi sõna ja seejärel kõik kordasid seda. Ja nii ca 40 korda. Seejärel läks “mölluks”. Mehed väljapoole ringi ja naised sissepoole ümber lõkke ringe tegema, saateks suvalised hüüded, hõiked ja plaksutamine. Istusime Annelyga veidi eemale heinahunnikusse. Ma ei tea, kas ma olen liialt põhjamaalane või kakao ei mõjunud piisavalt, aga see kummaline tseremoonia ei olnud minu jaoks ja otsustasin võpsikust välja ronida, et lubada teistel oma toimingud lõpule viia. Kahtlustan, et rohkem mind selles elus kakaotseremoonial ei näe 😀
Järgmisel hommikul tuli meil Annelyga taaskord väga vara tõusta, sest olime vabatahtlikult kinni maksnud ja tellinud omale takso, mis meid erinevatesse turistilõksudesse viiks, et veidi ka Agondast eemale näha. Esimene sihtkoht oli pea paaritunnine sõit maagilise kose juurde. Väiksed vimkad turistidele käivad ikka asja juurde. Kui hotellist öeldi, et sissepääs on kindlad 500 ruupiat, siis kohapeal selgus, et maastur, mis kose juurde viib, on 3500 ruupiat ja sinna mahub seitse inimest. Ehk siis ca 6,2 eurot vs ca 44 euri. Polnud kellelegi tüssusaamist kurta ka ja asusin kiirelt kampa kokku komplekteerima. Sarnases puuga pähe saanud situatsioonis oli teisigi ja nii läksime koske avastama Austria noorpaari ja kolme Afganistaanist pärit tüübiga. Ilmselgelt tuli eraldi maksta veel päästevesti eest, mida nagunii ei kasuta, aga see on kohustuslik ja siis veel eraldi rahvusparki sissepääsu eest. Koseni oli üheksa kilomeetrit ja oi-oi, kuidas see teekond raputas, see oli ikka väga jõhkras seisus tee ja juht pigistas maasturist viimast. 
Koha peale jõudes saime veel veidi jalgsi matkata ja kosk oli tõepoolest maagiline looduslik vaatamisväärsus. Kaugel ülal kõrgus veel raudtee ja kui rong sealt sõitis, lehvitasid viimaselt tühjalt platvormilt rahvale ilmselt rongijänesed. Ujuma väga ei kippunud, sest sellesse looduskaunisse turistilõksu oli kümnete kui mitte sadade autodega veetud veel ohtralt turiste. Mugisime siis Annelyga kivil istudes hotellist hommikusöögiks kaasa pandud juustusaia ja õuna, vaatlesime suuremaid inimahve ja pisemaid karvasemaid ahve toimetamas. Hiljem kuulsime austerlaste käest, et Goa piirkond on nagu öö ja päev ülejäänud Indiaga. Nemad rändasid mägede pool Põhja-Indias ja seal tundsid nad endid tõeliste liikuvate valgete rahakottidena ja üsna ebamugavalt, sest rahvas oli olnud väga pealetükkiv ja oma teenuseid peale suruv.
Edasi viis me teekond ühte kohalikku maitsetaimede farmi, kus minul isiklikult oli päris põnev vaadata ja kuulata. Ma ei teadnudki, et näiteks kaneelipuu näeb välja nagu meie lepp, kasvab kümme aastat, võetakse maha, tehakse pisikesteks juppideks ja liistudeks, misjärel see selliseks toredaks kaneelipulgaks kuivab. Ja siis olid seal ühed vahvad peenikesed ja hästi kõrged palmipuud, mille saadused samuti “high” enesetunde tekitavad. Need puud on aga sellised, mille tüvi annab kõikuma, nii et kui pähkleid korjatakse, siis kõigutakse puult puule. Sellel on sellised pisikesed punased pähklid, mida nad kasutavad oma närimisnutsakate sees ja see pähkel tekitab mingisugust kaifi. Sellest need punased plärakad tänavatel. Ekskursioonitädi rääkis igast põnevat juttu ja näitas põnevaid taimi, aga kahjuks sai see väga ruttu läbi. Viimaks näitas ta meile ka kohalikku puskariaparaati, millega India pähklist samakat aetakse ja lubati meil seda mekkida ka.
Taimefarmis pakuti meile ka lõunasööki, aga no India köök ei ole kindlasti minu maitse! Lootsin, et sel reisil saan palju head kohalikku värsket toitu, aga ei. Nemad armastavad vist enim oma riisi ja kana ja erinevate vürtsidega kastmeid. Küll ookeani ääres, aga häid mereande ei saanudki, v.a. ühed krevetid rannarestos. Ja puuviljadega polnud seal ka sugugi kiita.
Viimaseks viis tee meid viimase atraktsiooni elevantide juurde. Kuna olen Tais näinud, kuidas elevante koheldakse ja mida hirmsat nendega ette võetakse, et raha teenida turistidega, polnud ma sellest külastusest just vaimustuses. Annelyl oli aga elevantidega seoses oma soov ja austasin seda. Õnneks ei näinud siinsetel elevantidel peas sääraseid auke nagu Tais, kuhu ogaga sisse torgatakse, et vantsik sõna kuulaks. Äkki suudavad indialased elevantidega vähe paremini ja leebemalt toime tulla? Koha peal justkui tundus küll, et see rahvus vast nii jõhker ei ole.
Päikesetõusuga läksime ja paar tundi enne loojangut jõudsime tagasi. Seegi taksojuht armastas ikka pigem keset teed sõita, olgu tee siis ühe- või kaherealine. Läbisime mitmeid erinevaid linnu ja nägime ikka sutsu kohalikku elu ka – hommikul koolivormides lapsi koolibussi ootamas, melu linnades, prügiseid teeääri. Hindadest ka – kogu see pikk päev autojuhiga läks maksma ca 50 euri nägu. Agondas restoranides einestamine koos mõne joogiga (mahl, isetehtud limonaad, smuuti) maksis enamasti vahemikus neli kuni seitse eurot, vähe parem roog näiteks suurte krevettidega ligi kümme. Pooleteisetunnine taksosõit lennujaamast hotelli oli vist ca 25 eurot. Kohalike sõnul on hinnad röögatult tõusnud ja Goa piirkond on üldse palju kallim kui mujal Indias. Nii et, hinnad meie jaoks väga ulmelised ei ole, ülemäära soodsad ka mitte, aga ilmselt siis kusagil mujal Indias võib päris soodsalt hakkama saada.
Jätkub…
