Mitu aastat juba on see Motomari leht mul siin tiksunud ja oodanud, millal oleks mahti hakata kajastama kõike krossiraja pidamisega seonduvat. Kiire on kogu aeg ja eriti veel nüüd, aga kusagilt ja millalgi tuleb asjaga ikka pihta hakata!
Edaspidi püüame blogihakatise Motomari lehe Rajaelu rubriigis tuua teieni killukesi krossiraja tegemistest ja ürituste korraldamiste võludest ja valudest.
Teatavasti on kaks aastat me rajal EMFi üritusi vahele jäänud – sellest, miks, pajataks ehk kunagi hiljem. Möödunud aasta oktoobris saatsime aga taotluse, et sooviksime taas ühe TOP200 me rajal maha pidada. Mõne aja möödudes sai selgeks, et just jaanilaupäeval antakse meile see võimalus korraldada. Ja ülehomme juba ongi jaanilaupäev!
Tänavu talvel tegime ühe rumaluse ja lükkasime rahva soovil krossiraja lumest puhtaks. Soovijaid oli, aga reaalseid sõitjaid nappis. Lisaks muudele kahjudele, tuli meil seetõttu kannatada kahju sellest, et saime kevadel raja avada ca kuu jagu hiljem, sest lumeta maapind külmub ju teadupoolest veel eriti hästi läbi ja rada oli lihtsalt alt jääs. Jäätunud raja kiuste alustasid Tuljo (mu kaasa, kes krossiraja loomisega Sääskülla 90ndatel algust tegi) ja Jaak (Tuljo isa) pealtvaatajate tarvis tunnel ehitust. Kunagi oli rajal puidust sild, aga aeg on teinud oma töö. Oli tükk vaeva ja masinate piinamist, et erinevaid paneele tunneli ehitamise tarvis kohale saada. Siis polnudki muud, kui tuli stardihüpe läbi kaevata, paneelid paika ja materjal paneelidele. Viimistlustöid jagub muidugi veel tänasessegi päeva, aga vähemalt saavad pealtvaatajad nüüd rada ületamata muruplatsile vaadet nautima. 
Kuna sügisel käis Aravete vahel tubli kergliiklustee ehitus, toodi üleliigne materjal kõik meile, mis tähendas, et tuli tublisti vaeva näha parkla silumisega. Lisaks sai sügisel veidi võsaga maadeldud ning väike kasesalu sellest päästetud, millega tekitasime ühtlasi parkimisruumi juurde. Raja äärde tekitasime ka kerge kaitsevalli, kuhu otsa on rahval hea turnida sõitjaid vaatama ja ühtlasi ei saa autod enam rajale nii ligi parkida, sest vahetevahel kipub rajal parkla suunas nii mõnigi kivi lendama. 
Kui varasemalt oleme saanud raja avada aprilli algul, siis sel kevadel oli esimene korralik trennipäev alles 5. mail. Ja nagu kaks eelnevat kevadetki, tabas kogu Eestit korralik põud ehk et kastmisega saime alustada juba 11. mail. Seda üpris tüütut ja kehva tööd saime nüüd stabiilselt teha rohkem kui kuu jagu, sest teisipäeval lõpuks kostitas meid korralik vihm.
Nüüd ongi elu läinud kibekiirel tempol motokrossi korraldamise tähe all. Paraku on seda aega raja hooldamiste ja kastmiste (ning töökoja pidamise) kõrvalt nappinud ja nagu ikka, jäävad mõned ehitustööd viimastele päevadele. On saanud korralikult ehituspoodide uksi kulutada ja rohkelt materjali soetada, et rajale uut nägu pähe teha. Aga kõigest järgemööda edaspidi. Ja muidugi on ühed töökäed rajalt veidi vähemaks jäänud, sest minu töökäte tähelepanu nõuab üks pisike kahekuune tulevane rajaperenaine, kes kohati meile just ülearu unetunde ei kingi 🙂
Kerge sissejuhatus on nüüd rajaelu kajastavasse blogirubriiki tehtud. On neljapäev ja kell on kolm päeval. Tuljo askeldab rajal – hetkel kaevab kopaga valle ringi ja mõnda kohta on tarvis veel kraav teha. Üle pika aja kostitab meid kerge vihmasabin, aga otseinfo rajalt ütleb, et pole palju tulnud, sest vallidesse kogunenud materjal kõik tolmab alles. Abis on ka Tuljo vanemad. Mina olen kodus ja tegelen muu korraldusliku poolega – peakohtuniku ja peasekretäriga on asjad ja kellaajad üle räägitud, rajakohtunikud kokku saadud (keda on tervelt 14 inimest). Laual on pikk nimekiri asjadest ja tegemistest, mis veel tähelepanu vajavad. Kohalikust poest tuleb šampused ära tuua ja maksta, Järva-Jaanist pakiautomaadist karikad välja võtta ja üle kontrollida, klambripüssile klambreid juurde osta, raadiosaatjatele on veel patareisid vaja, kohtunike vestid masinast kuivama panna, pikendusjuhtmed kokku otsida, facebookis ja meilis kirjadele vastata (maailma tüütum asi – mulle meeldib rohkem telefonitsi asju ajada) jne jne jne ehk siis miljon pisiasja. Lisaks tegeleda veel 30. juunil toimuva Põrguliste Metsasõiduga ja 7. juulil toimuva moto-orienteerumise ette valmistamisega.
Palju on tehtud, palju veel teha ja nüüd on aeg tööriided selga tõmmata, laps kokku pakkida, arvuti kinni panna ja rajale appi ettevalmistusi tegema minna. Ahjaa, ja oma ema pean ka rajale kupatama, sest keegi peab pisipiigat ka valvama ehk et kogu familia on rakkesse pandud 🙂
