Torm “Barbara” tuli ja viis ilusad soojad päikselised ilmad. Mõned päevad suisa marutas – oli vinge tuul, sadas rahet ja vihma, mäed kattusid lumega. Meri oli nii maruline, et ma ei saanud rohkem kui nädala jagu ujuma. Tali saigi meid lõpuks kätte!
Kui kehv ilm, tuleb bussiga ringi trippida. Kohalikust televisioonist nägime, et ilmahoiatused olid tõsised. Alul arvasime, et tuleb toitu varuda ja tubased päevad teha, aga majapidajanna ütles, et oh ei, lund siia mere äärde nüüd küll ei jõua. Kreeka keskmaal aga oli lund kohati meetri jagu ja päris keerulised olud. Vast sulab ikka enne ära kui meie siit kodu poole liikuma hakkame.
Esimesel tormi päeval vaatasime, et heh, noh: +7, tuul ja vihmahood. Eestis täitsa tavaline. Lähme liikuma. Suunaks võtsime Cretaquariumi, et lapsed kalu viia vaatama. Täiskasvanu pilet 8.- ja kuni viieaastased saavad tasuta. Väga sobilik koht väikestele lastele, neil oli põnev. Teel lootsime ainult, et me liialt kõrgele ei satuks, sest kõrgematel kõrgustel oli tõesti näha, kuidas lumepilved mässavad. Ja lihtlabaste lamellidega – ketid on muidugi ka igaks juhuks bussis, sest nii mõneski riigis on kohustuslik neid kaasas hoida – ei tahaks väga järskudele tõusudele, langustele sattuda. Kohati oli mägede vahel tuul ikka päris jõhker, kus soodne koridor tekkis.
Ühel päeval käisime uurisime elu Ierapetra kandis, mis jääb saare kaguossa. Selline tore 16 000 elanikuga linnake. Vikipeedia andmetel oli seal linn juba minoilisel ajastul, hiljem toimetasid seal roomlased, veneetslased, araablased. Veneetsia ajast on säilinud ka kindlus. Osmani ajastust on keset linna kunagine mošee ja kaev. Sealne vanalinn on väga huvitav koht jalutamiseks – täielik kohalike linn. Hästi kitsad tänavad ja põnev uurida, kuidas kohalikud neis kitsukestes tingimustes elavad. Sattusime ka üle 200 aasta vanuse maja juurde, kus kunagi Napoleon mõnda aega elas kui Egiptust vallutada püüdis.
Kohalikud väga soovitasid meil seda linna külastada, sest see on teistmoodi kui tavalised linnad. Nemad võtavad sinna isegi jalgrattad kaasa, sest seal on tore ratastega sõita. Jah. Kohale jõudes saime aru, miks see nende jaoks teistmoodi on. See on lame! Kui tavapäraselt tuleb Kreeka linnakestes ronida mööda kitsaid tänavaid treppidest üles-alla, siis siin on moodsamas linnaosas laiemad lamedad tänavad, kus rohkem ruumi jalutada ja ka jalgrattaga sõita. Meie mõistes oleks nagu Paidesse sattunud 😀 Aga vanalinna osa oli küll põnev. Kahju, et ilm meie poolt ei olnud ja meid vahepeal vihmaga jälle kostitas.
Ühel toredal hommikul võtsime plaaniks aga pikema ringi teha ja vaadata üle saare idanurk. Panime google mapsis sihtkohaks Sitia linna külje all mingi vana majaka. Sinna viis väga niru tee, mis üha nirumaks läks. Üks kohalik jalutas sel teel, peatas meid ja uuris, kuhu plaanime jõuda. Vaatas meid raputava peaga ja ei soovitanud väga edasi minna, kuid rehmas siis käega, sest ta sõnul tema majast enam edasi teed ei lähe. Tal oli õigus. Püüdsime siis jalgsi majakani jõuda, kuid nägime seda vaid ülalt, sest lastega mööda kivirahne ei tahtnud turnima hakata. Ilm oli ka küll päikseline, aga väga tuuline. Saime siis oma 7 meetrise bussi kuidagi ringi keeratud ja mööda päris hirmsat teed tagasi mindud. Üks tõus oli ikka eriti järsk ja kuna maps näitas meile ringteed tagasi maanteeni, lootsime sealt alla keerates, et ega me ju tuldud teed tagasi ei pea tulema. Õnneks on Tuljo väga osav roolija ja hea gabariiditunnetusega. Ma hoidsin lihtsalt silmi kinni.
Linnas endas peatuma ei hakanud, vaid valisin üle mägede mööda ranniku serva suvalise beachi mapsist. Kogemata valisin koha, mis tegelikult on nö turistilõks ehk siis palmimetsaga ranna. Tee sinna oli väga sürreaalne. Maastik muutus nii palju. Suisa nii palju, et keeruline on neid vaatepilte kirjeldada, vaid seda peab kogema. Mägede värvid vaheldusid valgest-kollasest oranži-tumelilla seguni, vahepeal sekka täiesti punast maastikku. Sedakorda ei sõitnud me niiöelda kaljude vahel, vaid mägede otsas, sest need olid veidi laugemad.
Lõpuks jõudsimegi välja justkui Kariibidele (ma pole seal käinud, aga kujutan ette). Kirgas sinine vesi ja sõna otseses mõttes palmimets! Palmid hakkasid silma juba tükk maad enne randa jõudmist. Seal on neid vist tuhandeid. 250 000 ruutmeetrit palme. Google abiga saime teada, et siin asub kogu Euroopa suurim looduslik palmimets.
Legend räägib, et Araabia piraadid olid siin kunagi peatunud ja datli kivid maha loopinud, millest olid palmid kasvama hakanud. Teadlased räägivad, et antud palmid on Kreetal endeemilised ja neid mujal Euroopas väga ei leidugi – Kreeta datlipalm. Palmidele meeldib siin kuumas ja kuivas. Rändlindudele ka, kes siin meelsasti peatuvad teel Aafrikasse. Kahju, et vinge tuul me käiku segas, aga see on koht, kuhu kindlasti tahame tagasi kolama ja jalutama minna. See oli kuidagi veider kogemus. Vai beach, tasub meelde jätta. Hotelle ega majutusi seal pole, kämpida seal ka ei tohi.
Samas kõrval on tohutud väljakaevamised iidsest minoilisest Itano linnast. Seal oleks samuti olnud päris põnev konnata ja kujutada ette, kuidas antiikajal rahvas siin elas. Minoi kultuur on Kreeta kultuur, mis valitses saarel pronksiajastul. Minose kultuur kadus väidetavalt 3400-1400 aastat enne Kristust. See oli väidetavalt esimene lüli Euroopa tsivilisatsiooni ahelas. Ja kuidas ka ei tahaks neid kive seal reas vaadates seda uskuda, et kurja, kas tõesti on nii vanad asjad olemas? Ma pole väga miskeid ajaloo saateid vaadanud ega raamatuid lugenud, aga kuidas kurja nad selle kindlaks teevad kui vanad need maja varemed siin on?
Kõhud olid tühjad. Panin suvaliselt mapsi esimese asula, kus näitas toidukohta olema. Vai nimeline restoran. Ei ühtki hingelist seal söömas, aga meid siiski tervitas üks kummaline naine. Selline natuke slaavilik baaba, tumedad lühikesed juuksed keemilise lokiga. “Restoranis” sees olid tal laudadel õmblusmasin ja igasugu õmblusasjad laiali, teleris mängis seebikas. Nagu oleks kellegi elutuppa sattunud, sest ta ise ka parasjagu sõi laua taga. Me kreekakeelsetele tervitustele ta väga ei vastanud. Kummaline oli, aga hinnad väga soodsad ja lastel kõhud tühjad.
Me oleme vist oma 15 korda Kreekas käinud ja sihukest sodi, mis meile lauda toodi, ei ole me varem Kreekas saanud. Raske on seda kirjeldada, aga see rasvas ujuv pruuniks tõmmanud kartul muudkui käis suus ringi ega tahtnud kuidagi alla minna. Kummaline rasv kleepus suulakke ja üldse oli see toit kuidagi vana ja väsinud. Süda läks pahaks. Arvet saades läks see veel rohkem pahaks, sest arve oli suurem kui oleks pidanud. Vaatasin seda paberit ja seda naist. Mõtlesin – miks sa nii teed meile? Kas meid tõmmates ja sihukest jura lauda tuues saad sa siin elus õnnelikumaks? Meid pole kunagi Kreekas tõmmatud. Otsustasin, et ei hakka arve üle jaurama ja leidsin, et ega see lisaraha teda ilmselt päriselt rõõmsaks ei tee ja las karma teeb oma töö. Teda kreeka keeles tänades vahtis ta mind juhmi näoga ja küll ta aru sai, et ma tema petuvärgist aru sain – 2×6 eurot arvel oli lihtsalt üleliia pandud. Mulle tundub, et see tädike küll puhastverd kreeklane polnud.
Lapsed keerasid end mõnuga magama ja me panime suuna veidi mööda mereäärt ja üle mägede majutuskoha poole. Saime täiega ägedaid vaateid nautida – nagu oleks maailma servale sattunud. No Lõuna-Euroopa servale vähemalt 😀 Tee viis meid mere äärest jäisesse 700 meetri kõrgusesse õhku, selline esimese ja heal juhul teise käiguga aeglane tõusmine, nii et võtab kõrvad ka lukku vahepeal. Mingi hetk mootori pööretes korraks hääl muutus. Vaatasime Tuljoga teineteisele otsa ja arvasime, et meelepete, sest kõrvad undasid kõrgustesse tõusmisest. Mäestikus oli juba lund, päike loojus ja koduni veel kahe tunni tee minna. Põnev oli seal mägede vahel ja otsas tiirutada.
Hakkasime madalamale jõudma ja ühtäkki kadusid bussil täistuled. Jõudsime kuskile mereäärsesse külakesse ja sealt läbi sõites hakkasid armatuuris põlema kõikvõimalikud veojõu ja pidurituled. Üks hetk käis armatuuris sihuke disko kõikide tuledega, et anna olla. Lõpuks viskas mootri pöörded üles. Enne küla lõppu keeras Tuljo süüte välja ja saime valguse kätte bussi tee äärde. Uuesti süüdet keerates oli buss tumm.
Järgneb…😊
