Kui nädal tagasi rääkis Tuljo krossirajal saatele Kuuuurija meie mure seoses valla ja krossirajaga ära, siis eile oli minu kord. Kuna mina olen ju pidanud kogu selle ametliku poole ja vallavanemaga kirjavahetusega tegelema, siis otsustasime, et koos Katriniga lähen vallamajja mina.
Nagu varasemaltki olen märkinud, siis kogemata saime me tuttavaks meie vallavanema naabritega, kelle juures raskeveo treileri ostu-müügilepingut sõlmimas käisime. Juhtumisi saime teada, millised probleemid neil naabriga on ja kes täpsemalt nende naaber on. Lugu tundus meile liialtki tuttav seoses kiusu ja üleöö tekkinud prügiga. Ühed naabrid olid juba kohtus käinud ja kuna sellest erilist abi ei olnud, siis mina kui endine ajakirjanik, julgustasin neid kõiki meedia poole pöörduma. Ja nii see pall veerema läks. Aitäh teile julged hinged, et enda teema avalikkuse ette suutsite tuua.
Nüüd oli aga meie kord. Me olime tegelikult juba ammu alla andnud. Pidades juristiga nõu, poleks olnud mõttekas minna valla vastu kohtusse. Siis küll, kui tegemist oleks olnud meie isikliku maaga, aga võõra maa eest tõmblemine ei ole seda vaeva väärt. Tervisele on kasulikum alla anda. Ma olen terve suvise nö motohooaja olnud enam mitte mina ise. Krossirajal aktiivselt toimetades püsis kaal kenasti kontrolli all ja mis ma nüüd siis teinud olen. Nutnud ja veini joonud ja kosunud ja veelkord nutnud. Ma olen nii vaimselt kui füüsiliselt täiesti rivist väljas. Ma ei taha nina kodust välja pista ja tervis on totaalselt pekkis. Emotsionaalne kaos külvab hoolega kaost füüsilises pooles.
