See on uskumatult jälk, mis õues toimub! September ja oktoober olid küll väga ilusad, aga need paar viimast õudsat päeva panid mind aktiivselt möödunud Kreeka mälestusi välja kaevama ja uusi plaane tegema. Ma tunnen, et ma ei suudaks seda plögast ja pimedat aega siin välja kannatada.
Lumi tuli maha. Lapsed üli vaimustuses, sest nad pole kaks viimast talve ju lumes möllata saanud. Otsisin kuskilt kastidest välja, mida neile selga panna. Mütsid-kindad, paksud püksid. Indyle sooje saapaid polegi, ainult kummikud, mis hädavaevu mahuvad. Lapsed riide, õue hullama. Natukese aja pärast trambivad kõik esikus, läbimärjad ja külmunud. Riidest lahti, riided kuivama. Tunni pärast jälle: “Tahame õue, enne kui lumi ära sulab!”
Jälle riidesse, järgmised paarid kindaid ja pükse. Tunni pärast porised lapsed jälle esikus. Riided masinasse. Ja siis ma istusin ja ohkasin, et oh õudu kui ma peaks seda tralli järgmised viis kuud läbi tegema päevast päeva ja kolme lapsega. Nüüd tuleb tempo peale panna, et kiiremini lõuna poole teele asuda!
Teine põhjus lisaks kliimale on loomulikult ka toit. Ma olen poest saadava kraami osas natuke hellaks muutunud ja tahan meile kõigile kvaliteetset ja parimat toitu. Maal elades ja sõltudes Coopi ja Grossi pakutavast on see väga keeruline. Ja kulukas. Aga ma ei taha meid mürgitada. Kreeka kultuuris on toit ja selle kvaliteet ülioluline. Kui mingi asi jõuab kasvõi saja kilomeetri kauguselt, siis see kraam on juba kahtlane.
Tänavu otsustasime, et Kreeta saare asemel, kus me teame, on väga mõnus talvine kliima, vaatame tuhat kilomeetrit sellest saarest põhja pool oleva talve üle. Suund on Põhja-Kreeka Halkidikile, keskmisele poolsaarele. Ja nii kui hakkasin nendele teemadele rohkem tähelepanu pöörama, ilmus eile nagu võluväel facebooki ideealse maja rendikuulutus. Kontakteerusin kohe ja praegu ootame, mis selle hinnaks võiks kujuneda. Lastele hoovi, maja pole tänava ääres ja pole ohtlikke astanguid ega treppe. Lastega täiega idekas!
Seekord plaanisime ka haagise sappa võtta koos mu väikse ja suure Yamahaga. Eelmine kevad kui sealtkandist läbi läksime, jäid meil jutud pooleli kohalikega, kes mägedesse rada planeerivad. Äkki leiame sealt ka toreda motokamba, kellega natuke toimetada.
Kes külla tahab tulla, siis anna aga märku. Aitame hea meelega majutust leida (hooajavälisel ajal ei pruugi see alati kõige lihtsam olla) ja kes soovib, saab ringi sõitmiseks TDMi laenutada. Lähim lennujaam on Thessaloniki saja kilomeetri kaugusel ja tuleme hea meelega vastu. Eelmine aasta oli see täitsa äge, et meil kolm raksu motosõpru külas käis ja seekordki on rahvast juba tulemas, isegi rohkem.
Mis meid siis veel takistab teele asumast? Natukene on veel vaja tegeleda eelarve täitmisega. Tuljol on töö juures veel kolm päris suurt projekti ees. Lisaks ootame oma kodumetsa harvesteri. Ja buss! Täishooldus, uued rehvid + keretööd. Kõrvalistuja poolsete uste alumised servad on vaja välja vahetada ja plekid juba ootavad töö juures.
Ideaalis oleksime tegelikult tahtnud minna Kreetale, kus soovisime ära osta ühe pooliku majaga krunti, mille lapsed leidsid. Aga kahjuks ei ole ükski meie kinnisvaratehing Eestis õnnestunud, nii et kel on põllumaad puudu või üks äritegevuseks sobilik hoone Aravetel, siis meil on üleliia. Üleliia jääb ka üks korralik Kamaz, 14 tonnine ratastel ekskavaator, kogu krossiraja majandamiseks vajalik kraam. Tule osta midagi ära ja aita meid Kreeka 😀
Praegu on Kreekas oliivide korjamise aeg. Töökäsi on selleks alati puudu. Mõtlesin, et kui liikuma hakkame, pakun meid kellelegi appi vabatahtlikena (workaway ja wwoof kaudu), et kohalikega rohkem sõbruneda ja nende kultuurist veelgi rohkem osa saada. Kui aga keegi tööd otsib, siis tean, et möödunud aastal maksti päevas 50-60 eurot oliivide korjamise eest.
Kui möödunud aastal ajendasid meid minema ennekõike arstiabi nii Indyle kui mulle, siis tänavu on me eesmärk natuke teine. Saada veelgi rohkem kreeklaste elust ja kultuurist aru ja leida seal enda koht, kuidas meie saaksime neile abiks olla. Me soovime tulevikus suurema osa oma elust just selle riigiga siduda ja näeme endid pigem seal kui siin.
Miks nii? Me tunneme, et Eesti ei ole enam meie paik. Elu on siin kuidagi eriti jõhkralt meie vastu ja ilmselt see ongi märk. Hakkasime sel aastal oma salapaika metsa veeres korrastama eesmärgiga lõpuks uus maja püsti panna ja siin ka külalisi võõrustada. Nädal tagasi saime aga teada, et meist vähem kui kilomeetri kaugusel võetakse kogu RMK mets maha ja asemele tuleb röögatu suurusega tuuliku park. See imearmas looduslik paik siin muutub sisuliselt elamiskõlbmatuks. https://www.youtube.com/watch?v=KaQnJVBBbg4 Meie plaanidel on kriips peal. Rääkimata siinkohal veel kogu krossirajaga seonduvast, mis meie moraali ja enesetunde on täiega maatasa tõmmanud.
Aga me tõsiselt tunneme, et me oleme Kreekas oodatud. Äkki juhtub ka nii, et vajatud. Juba Kreetal öeldi meile pidevalt, et me sobime sinna kultuuri ja leiti, et me ei peaks üldse tagasi kodumaale pöörduma. Ka Halkidikil pakuti, et äkki ikka jääte kauemaks.
Oeh, tahaks juba teele asuda. Ja nii kui mingeid arenguid on, anname ikka teada. Püüan sellest tiktoki maailmast ka aru saada, nii et tulge sinna ka jälgima (motomariest). Äkki võtame julguse kokku ja hakkame ka live´e tegema, kus saab kõikidele põletavatele küsimustele vastata. Ja kel soovi, tulge külla! Tutvustame meeleldi Kreeka eluolu!
