Ilmus AjaLehes juuni 2016 AjaLeht
Täpselt aasta tagasi 28. märtsil maandusid neli seljakotituristi soojas kevadises Kreekas, et kaks nädalat mööda Peloponnesose poolsaart ringi rännata. Täna on kuidagi väga paslik neid lugusid meenutada 🙂
Kreekaga meenub alati kaunis meri ja hõrgutav kohalik toit, võimsad mäed ja kohalikud loodusannid, ülisõbralikud kreeklased ise. Aga ka sealne majandusolukord, üleajavad prügikastid, rohkelt mahajäetud hooneid ja pagulaskriis.
“Kust te pärit olete?” küsib taksojuht rongijaamas kui püüame teada saada, mis võiks maksta kümne kilomeetri kaugusele sõitmine. Saanud meilt vastuse, teatab ta usaldavalt, et taksomeetrita maksab see 17 eurot ja avab lahkelt pagasiruumi, et saaksime seljakotid sinna visata.
Hellenitel on omad reeglid
“Oo, te olete Eestist?” imestab järgmisena hotelli administratsioonis omaniku tütar. Näitsik naeratab meile lahkelt ja kaob hetkeks taharuumi. Tagasi tuleb ta juba suure kandikuga, kus neli suurt klaasi kohaliku külma veiniga. Õhtuks sõbruneme juba ka hotelliomaniku endaga, kel juhtumisi sõber pakub autosõiduteenust ja ta võib meid hommikul kümne euro eest kümne kilomeetri kaugusel asuvasse bussijaama viia. Autojuht on väga tore ja hoolitsev, bussijaamas juhatab meid kenasti suisa kassa juurde ja selgitab kohalikus keeles teenindajale, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu meil piletit on tarvis. Oleme autojuhile väga tänulikud abi eest.
Järgnevalt viib tee meid Loutraki linnakesest Peloponnesose poolsaare lõunaossa, Gythiosse. Liinibussid on siin väga uhked ja korralikud, piletihinnad enamasti euro kümne kilomeetri eest ehk 240 kilomeetrit maksab 24 eurot. Huvitav on bussisõidu juures aga see, et Kreekas on loodud ühistranspordi teenindamiseks väga palju töökohti. Kui bussijuht peab sõitma väga rasketes oludes kitsal mägiteel, siis on tal oma teelõik. Näiteks sõitiski ühel taolisel mägiteel bussijuht vaid oma 35 kilomeetrist lõiku, mille lõppedes pidid kõik sõitjad ümber istuma järgmisesse bussi. Samuti on bussijaamades inimene, kes hõikab pidevalt üle bussijaama, mis buss järgmisena väljuma hakkab, et keegi sellest maha ei jääks, sest bussiliiklus on üsna harv. Lisaks on väga palju kontrolöre, kes tulevad bussi peale täiesti suvalises mägikülakeses, sõidavad pool tunnikest bussiga edasi, kontrollivad sõitjate piletid ja astuvad maha taas täielikul tühermaal. Ja selliseid kontrolöre võib ligi paarisajakilomeetrise sõidu peale kohata suisa mitmeid. Lisaks muidugi veel omakorda piletimüüjad bussijaamades.
Vahva Gythio linnake on mäe külje peale ehitatud nii, et tänavateks on suures osas trepid. Nagu ka ülejäänud Kreekas, ei tehta siingi Euroopa liidu reeglitest suurt numbrit. Siseruumides ei tohi juba palju aastaid suitsetada. Vastavad kleebised on küll seintel, kuid pole harv juhus, kui isegi kohvikupidaja leti taga suitsetab, bussijuht sõidu ajal tubakast suitsu keerab ja seda siis isuga ka tõmbab või poemüüja suits hambus sulle kurke pakib. Nad lihtsalt on väga kirglikud suitsetajad ega hooli paika pandud reeglitest. Kreeklane elab oma elu ikka nii nagu tema soovib.
Kord tulime taas spontaanselt kaardi pealt valitud kohas bussi pealt maha, mis peatus kiirtee ääres. Teadsime, et mereäärsesse linnakesse on umbes neli kilomeetrit ning leidsime väikse tee läbi apelsiniistanduse. Umbes kahe kilomeetri pärast jõudsime ristmikule ega osanud enam kuskile poole minna. Järsku kuuleme, et keegi hõikab meid. Märkasime üle tee asuva maja juures maja värvivat meest, kes uuris, kas oleme eksinud. Mõnda aega pererahvaga nende hoovis vestelnud, pakkusid nad välja, et viivad meid autoga järgmisse suuremasse asulasse, kuhu oli koguni kaheksa kilomeetrit. See on vaid üks väike näide tõelise kreeklase ohtrast külalislahkusest.
Euroopa liidule raha, USAle Kreeka nafta?
Kohalik perepoeg rääkis meile sõidu ajal sealsest elust ja olust. “Kas teie riigis selle kohta ka uudiseid on olnud, kui palju on viimastel aastatel Kreekas olnud enesetappe?” uurib ta. Loomulikult pidime eitavalt vastama.
Perepoja sõnul on viimastel aastatel läinud teadaolevalt vabasurma üle 10 000 kreeklase. Kohaliku sõnul enamjaolt need, kes on harjunud hästi ja rikkalikult elama, kuid on kaotanud kõik. “Ainus, mida ma ei mõista, on see, et enne enda tapmist võiks ju valitsusest ka enne kellegi maha lasta, sest nemad on meid sellisesse olukorda viinud,” ägestub temperamentne kohalik. Tema meelest on Kreeka kehvas olukorras süüdi üks konkreetne kamp valitsuse eesotsas, kes on väljas vaid selle peal, et oma isiklikku rahakotti kindlustada ega hooli karvavõrdki kogu riigi tulevikust. “On läbi käinud arutelu, et Kreeka ootab USAlt päästjakätt, kes maksab kõik võlad Euroopa liidu ees ja saab vastu Kreeka nafta – ja seda leidub siin tegelikult ohtralt,” arutab mees.
Uurime mehelt, miks osades Kreeka piirkondades on rohkelt prügi linnatänavate ääres ja prügikastide ümber. Ta muigab seepeale. “Lääne-Peloponnese regioonis oli kombeks prügi mägedesse viia, seejärel keelustas Euroopa liit selle ning andis raha, et prügimajandus korda teha. Selle regiooni ametnikud said samuti raha, mis kuskile ära kadus, kuid prügi jäi. Nüüd käib prügiauto iga kahe nädala tagant kaste tühjendamas, kuid seda on liiga harva. Suveks muutuvad need prügihunnikud suurteks haisvateks mägedeks ja olukord läheb väga hulluks,” jutustab ta.
Pagulasteemadel ei soovi ta väga arutada. “Ma lihtsalt ei mõista, miks nad siia niimoodi hordide kaupa tulevad. Kas nende rahvas on tõesti nii rumal, et kõike usuvad, mida neile räägitakse? Ja nüüd on nad kõik siin Kreekas kinni, vist oli juba üle 50 000,” ütleb ta. Mees on pigem napisõnaline, sest ta ei mõista, miks ja kuidas küll taoline olukord on lastud tekkida.
Täname head inimest sõidutamise eest ja pakume talle kümmet eurot. Kohalik keeldub sellest suisa pahandades. “Ega ma seda raha pärast ei teinud! Mul on hetkel kindel töökoht olemas ja kõik korras, teil läheb seda endil reisil tarvis,” sõnab ta meile.
Võtsime ka tema soovitust kuulda, et selles linnas pole väga mõtet aega raisata, sest midagi väga ilusat siin lihtsalt pole. Nii jalutasime läbi linna raudteejaama poole ja eksisime taaskord väheke ära kuni üks väga temperamentne taksojuht meie juures peatus ja abi pakkus. Esmalt uuris ta muidugi taaskord, kust me pärit oleme ja saanud teada, et Eestist, hakkas jutt sujuvalt jooksma. Küsime talt, miks kõik alati esimese asjana pärivad, kust me pärit oleme. “Vaata, oleks te olnud Saksamaalt, Taanist või Rootsist, kus asuvad kõik need pangad, kes annavad ja võtavad seejärel sult kõik, oleks taksosõit maksnud 20 eurot. Kuna te olete Eestist, maksab see 3 eurot,” selgitab ta elavalt. Ta haarab oma veepudeli, käänab ja väänab seda justkui tahaks kellelgi kõri kinni pigistada ja seletab elavalt, et just nii tuleb nende pankurite maa inimestega teha. “Nad kõik on meid röövinud! Nüüd võtame turistide kaudu jupp-jupi haaval oma raha tagasi,” on taksojuht väga ägestunud. Nüüd saame meiegi asjast aru, miks meilt alati igal pool enne rahasumma ütlemist uuritakse, kust me tuleme.
Igaüks püüab kuidagi hakkama saada
Astume järgmises linnakeses rongilt maha ja mõtleme rahulikult, mida edasi teha. Taksojuhtidel on rongijaamas tekkinud lõbus vestlusring kliente oodates ning üks neist kasutab nelja turisti nähes kibekiirelt võimalust oma uut teenust tutvustada. Sündinud Kreekas, kuid poole oma elust Austraalias veetnud Anastassiou on tublisti vaeva näinud, et kehvas majandusolukorras millegi uudsega rohkem raha teenida. Väga muheda olemisega mees palub end kutsuda Tasiks, nagu kõik teda tunnevad.
Viimased kümme aastat oma elust töötas ta kasiinos, mis võimaldas tal nii palju raha kõrvale panna, et osta uhiuus Škoda sõiduauto. Nimelt mõtles ta välja plaani, kuidas taksosõidu kõrvalt lisaraha teenida. Tas pakub turistidele teenust, kus sõidutab kamba turiste nende poolt välja valitud vaatamisväärsuste juurde ning ühtlasi on iga huviväärsuse juures ka giidiks rääkides lahti selle ajaloo. Tasil oli terve mapitäis fotosid kohtadest, mis võiksid turistile huvi pakkuda, et siis üheskoos marsruut paika panna. Värskelt oli tal valminud ka professionaalne koduleht. Näiteks neli tundi ringisõitmist koos rahuliku söögipausi ja ujumisega maksis 80 eurot, hooajal 120 eurot, mis neljase kamba peale polegi väga üüratu summa. Boonusena sinna juurde elav jutuajamine Tasiga elust ja olust.
Tasi sõnul on hetkel olukord Kreekas kehva ja tema hinnangul saabub olukorra tipphetk aasta pärast. “Leidsin mooduse, kuidas rohkem raha teenida, eelmisel aastal oli mul ühes kuus näiteks 25 ekskursiooni ja selle kõrvalt sõitsin veel ka taksot, kuid meil on suur suguvõsa, kes kõik vajavad hetkel abi. Viin iga nädala lõpp näiteks tädipoja perele suured toidukotid,” rääkis Tas. Kõige kehvem olukord pidi ta sõnul olema just noortel, kahekümnendates eluaastates inimestel, kellele kõigile ei jagu tööd, nad on kaotanud oma elamispinnad ja kolinud tagasi vanemate juurde. Ka Ateenas ringi jalutades oli näha väga palju noori inimesi oma kohvrite otsas tänaval elamas. Tasi sõnul hoiavad kreeklased oma pere ja suguvõsa väga ja võimalusel püütakse alati teineteist aidata.
Tas räägib, et imestab tihti selle üle, kui lihtne on inimestele ajupesu teha. “See, mida meile räägitakse ja näidatakse, pole tegelikkus. Nad mürgitavad me toitu ja tekitavad haigusi, tahavad, et võtaksime tablette ja vaktsineeriksime,” ütleb Tas. Niisamuti arvab ta ka pagulaste teema kohta, et see kõik on üks suur mäng, mida juhivad meile teadmata maailmaliidrid.
Tas ise elab Loutraki linnast eemal väikses külakeses, kus rendib maja. “Maja on 100 ruutmeetrit, terrass 40 ruutmeetrit, täiesti uus ehitis, mereranda kilomeeter jalutada. Kui veel mõned aastad tagasi maksin üüri 1000 eurot kuus, siis nüüd on hinnad suuresti alla kukkunud, praegu maksan 250 eurot,” kirjeldab Tas. Ta toob veel ühe näite – kui veel hiljuti maksid Loutraki linnas korterid 200 000 eurot, siis nüüd on hind kukkunud 80 000 euro peale. Linnas sees on väga palju korterimüügi kuulutusi, linnaservas on mahajäetud tööstushooned, mahajäetud elumajad, müügisiltidega oliivi- ja apelsinipuusalud. Nii mitmedki kreeklased on oma maalt üldse lahkunud ja leidnud töö mõnes teises riigis. Kohtasime Soomes ööbides kreeklasest pitsakullerit, kes rabab seal, et perele raha saata.
Mitte Kreeka, vaid Hellas!
Tas on samuti väga pahane riiki juhtivate inimeste peale, sest tema meelest on just nende rumalad otsused ja omakasupüüdlikkus jätnud väga paljud inimesed kodutuks ja töötuks. Kui sõidame ringi, märkame palju ilusaid turistidele mõeldud asutusi, mis on maha jäetud. “Kreekas pead sa kõrgeid makse maksma isegi kinnisvara omamise eest, aga kui sul raha sisse ei tule – millega sa siis maksad?” sõnab Tas. Nii ongi kaunid hooned kasutuseta jäänud. Oma äriga alustamiseks, kui järgid kõiki riigi reegleid ja makse, peab olema korralik raha tagavara. “Kui riik muudkui nõuab, aga inimest ei aita, vähendavad pensione ja toetusi, kuid inimesed on suures hädas, isegi tervishoiusüsteem on kokku kukkunud – milleks ma neid makse siis maksma peaksin? Seetõttu püüavadki paljud kõigepealt end ära toita ja maksudest pigem kõrvale hoida,” räägib Tas.
Sestap sõidabki takso ilma taksomeetrit käivitamata. Väikestes külapoodides müüakse märgistamata kohalikku toodangut nagu kange alkohol tsipoiro ja ouzo, kohalikud veinid. Talumees viib värsked kodumunad poodi müüki ega deklareeri seda kusagil. Restoranide toiduained tulevad otse kellegi põllult ja merest – keegi ei kavatsegi riigile üles loetleda püütud kaheksajalgade kogust. Suurt maja omav proua rendib turistidele tube ja elab saadud sularahast. Kõik käib sularahas ja enamasti ilma kviitungiteta. “Me saaksime väga hästi ilma selle eurota hakkama, Kreekas tehti rahvaküsitlus, kus 65 protsenti inimestest avaldas soovi Euroopa Liidust välja astuda, kuid see vaikiti maha ja riigipead teevad ikka nii nagu nemad heaks arvavad,” sõnab Tas.
Mees on kogu Euroopa Liidu jama peale üsna pahane ja ütleb, et tegelikult vihkavad kõik kreeklased seda, et seda maad kutsutakse Kreekaks. “Me oleme ajaloos olnud väga pikka aega türklaste mõju all, nende orjad ja Kreeka tähendabki orjust. Me ise kutsume oma maad Hellaseks ja inimesi helleniteks – see on meie õige nimetus, mis tähendab päikese- ja valguse maad! Me ei ole eurooplased, vaid balkanlased!” ütleb Tas.
