Umbes kümme päeva tagasi tulime üks õhtu jälle üsna hilja rajalt koju, olime seal jälle kastnud ja tõdenud, et ega selle kuumaga just palju rahvast ei käi. Mast oli kuidagi maas ja arutasime, et pisike keskkonnavahetus kuluks küll marjaks ära. Olime küll plaaninud, et läheme rändame sügise poole ringi, kui laps väheke suurem, aga mõtlesime, et ega sel ju olulist vahet pole, on ta kolmekuune või kuuekuune. Paari päeva pärast läks me Belarus ka katki ja see vaid süvendas me soovi hetkeks eemale pageda. Taotlesime lapsele kiirkorras passi ja panime plaani paika, et asume niipea teele kui suuremad kohustused minul arvuti taga ja Tuljol töökojas seljatatud. Ja nagu rusikas silmaauku oli mul käsil artikli kirjutamine perekonnast, kes kevadel Volkswagen Ventoga Türgis käisid: ema, isa, 9-aastane, 7-aastane ja 7-kuune. Lugege augusti AjaLehest 😉
Asjad aga venisid ja nii sai paika, et hiljemalt laupäeva varahommikul hakkame liikuma. Esmalt võtame suuna Jaanikese rajale, kus TOP200 etapp ja sealt edasi oleks ka Lätis Stelpele pilgu peale visanud, kus külgkorvide MM etapp. Siis oleks suuna võtnud kusagile Rumeenia ja Kreeka poole.
Juba reede päeva peale jõudis meieni info, et Kiviõlis on nüüd kastmisveega täitsa tuuga ja nädala pärast seal toimuma pidanud Eesti Hobikrossisarja etapp ja Korvikunnide etapp jäävad ära. Õhtul hilja korraks arvutisse vaadates oli postkastis kiri EHKKi eestvedajalt Oliverilt, mis pani meid mõtlema. Tegime kiire juhatuse koosoleku, ka Oliver mõtiskles väheke asjade üle ja nii sündis otsus, et mis seal ikka – teeme ära! Kuna praegusel kuumal ja kuival ajal on rajategu paras väljakutse, pakkus see meile pinget ja ausalt öeldes tekitas vähekese sära tagasi, et rajal ikka edasi toimetada, mitte pausi pidada. Nüüd oli uus, värske ja põnev eesmärk silme ees. Rändama mineku idee oli nagunii niivõrd spontaanne, et miks siis mitte spontaanselt võtta vastu otsus hetkel mitte lõunasse sõita ja hoopiski üks kross maha pidada. Äge ju! Reede vastu laupäeva imetlesime veel kuuvarjutust ja kibekiirelt hüppasin vastu ööd klassikokkutulekultki läbi.
Laupäeval sõidutasime juba Madam 53 ehk me tuletõrjeauto rajale tagasi. Tühistasime me reisikindlustuse ja pakkisime juba pakitud asjad tagasi lahti 😀 Appi tuli ka krossiraja lähedal toimetav talu peremees, kelle pojad krossi sõidavad ja laenutas meile oma Belarusi, et saaksime kastmistöödega jätkata. 
Veel sai kokku lepitud ühe sõitjaga, kes meile oma kopaga K700 laenutab, et saaks veel vajalikesse kohtadesse rajal materjali lisaks vedada. Kuna veetasemed tiikides langevad meilgi, tuli Tuljol ühes tiigis kopaga süvendustöid teha, et traktori taha käiv kastmispump jälle vette ulatuks. Kurja juur tiikides on mingi kummaline veetaim, mis neid täis kasvatab, nii et pisemad tiigid justkui muutuks vetruvaks sooks. Peame mingi süsteemi välja mõtlema, kuidas need tiigid uuesti puhtaks saada. Laupäev ja pühapäev kulusid asjade tagasi paika sättimisele. Esmaspäeval kohendas rajameister kopa ja NATiga osasid rajalõike ja kastis terve päeva, et saaksime selle niiskuse pinnasesse pidama. Metsalõigule ta veel vett vedada ei jõudnud, sest paraku on teda ainult üks. Ja tegelikult tuleb talle ikka väga au anda, sest mina pole beebi kõrvalt saanud teda sel suvel suurt aidata ja Tuljo on terve suve üsna üksi muudkui kastnud ja kastnud. Varasemalt ikka aitasin ka voolikuid paika vedada ja süsteem oli meil niimoodi, et mina istusin traktoris, panin pumba käima ja andsin aga gaasi ja Tuljo siis oli kas traktori taga pumba juures seda suunamas või vooliku otsas. Nüüd on tal pumba külge koormarihm pandud, et seda kabiinist tõmmates suunata ja voolikuga kastmise puhul paneb traktori pumba ees undama ja jookseb siis vänderdavat voolikut püüdma. Ühe süsteemina aretas ta veel variandi, et traktor pumpab vett tuletõrjeauto katusel olevasse kahurisse, aga see on jälle nii, et paned traktoril gaasi peale, see jääb üksi tiigi serva vett pumpama ja ta ise peab siis ruttu tuleka katusele kahurit minema suunama. Üksi on see kõik päris aeganõudev. Siinkohal meenub, et see voolikuga kastmine on tegelikult päris hirmus värk. Kui veel Madam 53-le ohtralt bensiini söötsime ja sellega kastsime, pidin tihti ise vooliku otsas olema, sest tuletõrjeauto süsteemid ja iseloom on parajalt kapriissed, et ma ei hakanud süvenemagi, mida kõike, missugusel hetkel tulekal kruttida tuleb, sest niipea kui paagis vesi alla teatud piiri langes, ei tõmmanud tulekas tiigist enam ise vett peale. See aga tähendas tol ajal seda, et tuli sõita 5 kilomeetrit eemale, et tuleka paak jälle täis lasta järve äärsest pumbast. Ühesõnaga, olin mina siis vooliku otsas ja Tuljo kruttis tulekal kõiksugu kraane, aga hüpe jäi meie kahe vahele, nii et me teineteist ei näinud. Üks hetk tõmbas tulekal kusagile veetaimedest tropi ette ja surve kadus ära ja kui see tropp eest ära kadus, rakendus järsult ikka selline surve, et voolik, mille otsas on alumiiniumist paras kobakas ots, lendas mul käest nagu tulejutt ja hakkas sihukest tantsu panema, et hoia ja keela. Saanud paar pauku jalgadesse kirja, õnnestus mul kuidagi selle vooliku haardeulatusest pageda. Hea, et piki pead ei saanud, siis oleks vist küll vähe kehvasti olnud. Sellest ajast peale mina viisakalt keeldun vooliku otsas olemast 🙂
Esmaspäeva õhtupoolikul otsustas täpselt krossiraja kohal ka kenake kerge vihmapilv end tühjaks pigistada. Vihma polnud me rajal juba tükk aega näinud, nii et tänud ilmavana! See tegi raja nii mõnusaks, et treenijate sõnul oli pidamine ikka väga hea olnud. Vahva oli eile rajal vaadata, kuidas rahvas pärast trenni vettehüppeid tegi ja kõigil oli tuju hea ja rõõmus olla. Pärast vihma oli õhk mõnus värske, mida kasutas koheselt ära seltsimees Jüriöö, kes vabatahtlikult usinasti trimmerdama asus. Aitüma! Alari kuulab meil hoolega raja ääres Tuljo näpunäiteid sõidu osas ka ja nädalavahetusel tegi ta suure edasimineku ja hüppas enne tünnikurvi kaameliküürud üle. Äge on raja ääres sõitjate arengut näha! Tubli Alari! Esmaspäeval jäid kaugelt Lõuna-Eestist tulnud sõitjad suisa ööseks raja äärde, et teiselgi päeval trenni teha. Lubasid rajale trossi järgi panna ja Lõuna-Eestile lähemale lohistada 😀
Täna ongi juba teisipäev. Kuumus ei taha kuidagi järele anda. Kaks trenniõhtut on veel jäänud ja siis peab Tuljo hakkama juba rada võistlusteks ette valmistama. Ja ikka kastma-kastma ja veelkord kastma. Nüüd tuleb minul ka jälle rajale lipata ja loodetavasti jõuan täna hilisõhtul või siis homme hommikul ka Põrguliste info üles panna. Endurokomisjon kinnitas, et 18-19. august toimuma pidanud Kohtla-Nõmme enduro jääb ära, siis tõstame Põrguvärgi 19-nda peale, et me poleks TOP200-ga samal nädalavahetusel.
