Ma ei tea miks, aga tuli selline tunne, et jagaks teiega oma argipäeva, mis meie puhul on tegelikult pidevalt üks paras seiklus. Ja alatasa kuuleme ka küsimust, et aga mis teil kogu aeg teha on siis nii palju?
Enne aga kui meie päevani jõuan, on mitmed huvi tundnud, et kuidas me nädalavahetus siis läks. Üle aastate olin esimest ööd üksi ilma lasteta, Tuljo viskas mind Vändra kandis koos tsikliga maha motoorienteerumise esimesele etapile ja põrutas ise lastega Jaanikesse oma võistlustele. Õnneks hää sõber Alo tuli appi ja aitas Tuljot lastega seal. Minul läks üle pika aja suht okeilt, sain kaardile pihta, mõned punktid ka, hunnikus kogemusi ja kerge põlvevigastuse.
Aga kui õhtul Tuljot kätte üritasin saada pärast oma kuuetunnist sõitu, oli asi küll kahtlane. Esiti ei saanud kätte ja kui vastati, siis Tuljoga ma küll ei rääkinud. Tal oli korvil persse üles visanud kusagil muhkudel ja mees kündis peaga päris tugevasti maad. Alolt sain teada, et oli üle kümne korra uurinud, mis juhtus ja kuidas juhtus. Päris mitu tundi läks enne kui ta telefoni otsas endiseks muutus.
Olin valmis oma kerge endurokaga Valka perele järele sõitma, et meid koju viia, aga Tuljol ikka lõpuks selgines see olemine ja kange mees tuli ise mulle järele. Ma ei tea, kas ta sai liialt põrutada, aga ise ta selle mulle välja pakkus pärast kahte suht keerulist ööd pisipiigaga kodus, et nüüd on mul aeg kodust ära minna mõneks ajaks 😀
Teisipäeva õhtul kohtusid kaks volkari bussi kohaliku poe ees – emme Maria üksi vanas bussis ja issi Tuljo lastega teises bussis. Jätsime hüvasti ja saatsin mehe lastega koju. Ise suundusin meie Aravete hoonesse ööbima, sest on aeg pisemal tütrel piimateemaga hüvasti jätta. Ta saab nädala pärast aasta kolme kuuseks ja mina olen tohutult väsinud ja kurnatud magamatusest ja kõigest. Meie pere lahendus selleks on see, kui ma viibin mõned ööd eemal.Viimased kuus aastat olen ma kas olnud rase või hoidnud pidevalt beebit enda külje all, seega väsimus on to the max ja puhkus ehk siis enda tööasjadega tegelemine kulub väga marjaks ära.
Hommikul lõin luugid lahti 5.26. Esimese asjana nagu ikka kohvivesi keema ja kohvi hakkama. Arvuti lahti ja mingil põhjusel meenus mulle, et peaksin hakkama TDMi teemaga tegelema – äkki sel suvel saab selle lõpuks sõidukorda. Nimelt ootab garaažis oma aega üks matkaratas Yamaha TDM 850, millele on tarvis uut väntvõlli ja saalesid, või veel lihtsam tervet mootorit. Uurisin ja googeldasin, aga suurt kusagile ei jõudnud. Viskasin küsimuse õhku TDMi spetsialistide gruppi sotsmeedias.
Siis on mul siin pooleli igasugu enesearengu projektid nii töistel teemadel kui isiklikult. Sven Nuumi mikroäri kursus, Marie Forleo B-School on põhiteemad hetkel ja ammu on olnud tahtmine oma vanad materjalid läbi vaadata, mõned aastad tagasi aitasid mind reele elufilosoofid Jesse Elder ja Mike Kemski.
Vaatasin siin neid vanu materjale läbi ja tuletasin meelde. You get lifed! See on üks tore väljend. Sa võid asju planeerida, aga elu mõnikord ikka keerab ja kõik ei kulge plaanipäraselt, aga sellest ei tasu lasta end häirida. Nii kui korra rajalt maha lähed, siis ei tasu heituda, vaid ikka oma rajale tagasi astuda. Mitte alla anda. Eriti lastega. Ja eriti aktiivset elu elades. Kasvõi praegu olen omale sihiks võtnud ajakirjaga tegelemise, aga ootamatult meie ellu tekkinud EHKK etapp lõi absoluutselt kõik pea peale! Aga et ka krossirada elusana püsiks, võiks seal siiski midagi toimuda mistõttu me selle pakkumise vastu võtsime ehkki polnud üldse arvestanudki sel hooajal EHKK etapiga. Ok, kohandume. Lets get the shit done!
Loomulikult ajakirja sisu tootmine hetkel kannatab, aga ma ei anna alla ja püüan ikka iga päev leida ka selle aja, et Motospiritisse panustada. Ja leida aeg, et raja ettevalmistustega tegeleda. See, et ööbin praegu perest eemal, aitab palju, et saan õhtul ja varahommikul arvutitööga tegeleda. Päeva veedan lastega, sest Tuljo peab buldooseri kangide taga olema. Ja loomulikult seisab terve see ettevalmistuste periood ka meie mototöökoda. Tegelikult on suuresti kaheldav (ma ei taha enam numbreid kokku lüüa), kas ja kui palju tulu selline seisak meie enda tööelus ja panus krossirajal meid elus üldse edasi aitab, aga no, sellel aastal siis jälle sedasi. Panustame Eesti motokrossi kogu oma perega.
Kell on saanud kaheksa ja käes hetk, kus sean oma fookuse MotoSpiritile.
Segav faktor – arengud TDMiga. Laekus kontakt, kellel võiks olla meid huvitav osa mootorist 😊 taaskord tuleb tõdeda, et senini oleme selle kordategemist arutanud, aga mitte üht sammu astunud. Selleks, et midagi saada, tuleb suu lahti teha ja küsida 😀 lihtne eksole 😀 ja fookus taas artiklile.
Yes, you get lifed ehk siis vahepeal haaras mind lõpuks nälg, Tuljo tõusis ja helistas ja sain pakkumise ka TDMi mootorile, mis oli nüüd Nõmmelt vaja ära organiseerida. Kuna me ise ei saa aega raisata linnaskäigule, siis vennas vast saab ära võtta. Poolteist tundi kadunud nagu niuhti asjaajamistele ja helistamistele/kirjutamistele.
NÜÜD hakkan kirjutama!
Ja räigelt lendas teksti 😀 kell 13 saan nüüd räbalad selga tõmmata ja krossirajale trimmerdama lennata. Tuljo remontis rajal vanaisa Jaaguga NATi ja tuli vahepeal töökotta mingit juppi keevitama, samas lennu pealt üritas korra ka kliendi murutraktorit vaadata.
Õnneks tuli meile üks krossirajalt tekkinud hea sõber appi lapsi vaatama senikaua kuni Tuljo buldooseriga mässas – kui käigud jälle olemas olid, sai ta rada hakata lükkama ja mina trimmerdasin. Sain kolm paagitäit tühjaks ehk siis ajaliselt tublisti üle kolme tunni, aga muruplatsi ääred, stardisirge serv ja eelbokside tagune said laupäevaks puhtaks. Päris hullult on veel trimmerdada, aga no küll jõuab. Laupäevased vigastused – parem põlv ja ranne annavad ka päris tublisti tunda. Ootan pikisilmi, et me kondiväänajal mõni aeg vabaneks, panin end SOS listi.
Vahepeal sõidutas Ele-Hella lapsed magama ja minul sai trimmeritöö tehtud, mis eesmärgiks seatud ja rohkemgi veel. Senikaua kuni Tuljo veel lükkas, mässasin ise lastega kui nad üles tõusid. Ja kui sa oled väsinud, siis vabalt võib lasta end tuunida. Nii saab hetkeks hinge tõmmata ja rahulikult istuda.
Varasemalt me tõmblesime võistluste nimel hullult palju hilja ööseni, et kõik saaks tehtud nii nagu soovisime. Sedakorda tuli EHKK meile totaalse üllatusena ja kuigi see lõi kõik pea peale, siis seekord võtame vähe vabamalt ega lähe töödega hulluks. Jõuab nii palju kui jõuab – ega üle oma varju ka hüpata saa. Jõuan värvitöödega tegeleda, siis jõuan. Jõuan kõik trimmerdatud, siis jõuan. Ja kui ei jõua, siis sellest ei juhtu ka mitte midagi. Peaasi, et rada tehtud ja kastetud.
Noppisin metsa alt veits hagu, sest meil on töö juures häästi suur bullerjan. Ja üle kõige naudin ma puidust tulevat soojust. Seega mõnus õhtu soojas on garanteeritud – tuba mõnusalt ära tuulutada ja bullerjani alla tuli. Ja kui eest üks luuk kinni keerata, nii et tulekolle enam väga õhku peale ei saa, saan ma terve öö üksi bullerjani külje all soojas nurruda (või siis väga kõvasti norsata, sest ma olen endiselt välja magamata).
Igal juhul nõks enne kaheksat ma oma pessa jõudsin ja ülejäänud pere meie koju saatsin. Suurem piiga läks seekord nutuga koju, sest nüüd tuli emme igatsus peale. Keeruline on, aga midagi pole teha – ma vajan ka veidi puhkust ja beebsu piimast võõrutamine nõuab veel paari ööd.
Läksin kohe mõnuga kuuma dušši alla, et kogu tolm ja sodi maha pesta. Ligunesin seal päris kaua ja nautisin üksiolemist. Panin pesud pessu ja vaatasin, et mida hamba alla saaks. Kuna eelneva foto pärast ei soovinud ma väga poodi minna, siis valikut suurt mul siin enam polnud. Esimesel päeval ostetud vein ootas külmkapis. Selged pildid – täna on emme õhtusöögiks see. Aga kuidas ma selle lahti saan? Ma ei viitsinud isegi Tuljo garaaži minna paremat varustust otsima, vaid leidsin mingist meie vana korteri keldris olnud kastist õige tööriista.
Seniks kuni pesumasin pesi, tundsin ennast inimesena ja tegin ammuse sõbrannaga ühe väikese kolmveerandtunnise kõne. Ma peaks mainima, et ma ei ole eriline sõbrannataja, aga hää sõbra Kuskaga peame ikka sidet, mis sest, et vahemaa kauge ja trehvame harva. Lõime omale nüüd vähemalt traditsiooni käia koos pealinnas juuksuris iga kuue nädala takka, sest juuksurgi meil ühine juba vanadest linnaaegadest.
Panin siin pesu kuivama ja jäin mõttesse, et hullult tore ja tänulik on olla, et mu kaasa mulle sellist aega annab ja et meil selline võimalus on, et saan siin me töö juures olla, kus kõik võimalused elamiseks olemas. Köögimööbel ainult ootab kastides oma aega juba päris pikalt. Nagu väike minipuhkus või nii ja samas hea võimalus ka minul kiirel ajal siiski oma arvutitööga tegeleda. Tõega, hullult tänulik olen. Või hakkab vein mõjuma? Aga kuna meil on kõike liiga palju, siis tegelikult on see Aravete 1100 ruutmeetrine hoone saadaval 😉 ja väga mõistliku hinnaga – tule ela, tee tööd, rendi välja, mida iganes, aga meil on teised mõtted, kuhu suunas liikuda tahame.
Kuidas Tuljo õhtupoolik möödub? Lapsed riidest lahti, riided pessu, lapsed pessu, süüa midagi ja siis ükshaaval nad kõik tudule aidata. Ehh, nii tore ja aitäh! Teen pokaali veini veel, mõtlen natuke oma tuleviku üle, olen niisama õnnelik ja tänulik ja lähen tuttu ää! Sihuke päev saigi! Pärast kümmet juba olen voodis pikali omi mõtteid mõlgutamas ja tõden, et justkui nagu midagi sai tehtud, aga alati tahaks rohkem korda saata.
