Pidin praegu laua tagant püsti tõusma selleks, et otsida rahakotist välja load, et teada saada, millal ma siis ametlikult tsikliga sõita võisin. 9. oktoober 2007. See tähendab seda, et minu elu esimesele moto-orienteerumisele Kõrtsiteele vedas mu vend mind 2008. aastal. Mäletan hästi, et algajana oli see tsiklisõit ikka paras pingutus, aga pärast seda kuut tundi punktide otsimist tundsin end nagu üks väga väsinud kuninganna oma tsikli seljas. Jube äge oli ja andis rohkelt enesekindlust sadulas juurde. Ja nii see moto-orienteerumise pisik külge saigi, seltskond aastate jooksul üha tuttavamaks ja kõik aina toredamaks.
Aasta on 2009. Oli nagu kuidagi kusagil miskit jutuks tulnud, et üks orienteerumise etapp võiks äkki Kesk-Eestis olla. On Jõgevatreffi viimane päev ja püüan sealt kuidagi koju hakata kulgema. Ei mäleta enam päris täpselt, et mis asjaoludel see kojusõit viibida võis 😀 Helistab mulle Idasõõri korraldaja Hannes Arus, et hakka nüüd käppe koibi liigutama ja tema tahab ikka seda orienteerumise asja arutada. Juba Aravetel olnud Hannesele annan juhtnöörid, kuidas mu lapsepõlvekoju sisse saada, keetku omale kohvi ja oodaku mind ära. Lõpuks ma ka läbi kohatise vihmasaju sinna jõudsin ja nii sündiski plaan, et septembris saab olema esimene Kesk-Eesti Tuur.
Aasta 2017, augusti algus. Juba varasemalt sai paika pandud, et Kesk-Eesti jälle natuke kolib ja nihutame endid Jõgevamaa poole veel orienteerumises sõitmata teid kasutama. Kõik need aastad oleme venna Kristjaniga ehk Kurisookaruga Tuuri vedanud, minu ülesandeks asfaldirada ja tema oma kruusarada. Veedan tunde googeldades Jõgevamaa/Vooremaa vaatamisväärsuseid, ettevõtteid jne. Võõras kohas on tsipa keeruline hoobilt ägedaid kohti ja elamusi leida. Tiirutan kolme päeva jooksul tsikliga kokku 1000 kilomeetri jagu (kuhu otseloomalikult jagus ka ohtralt vihma). Mitmed eeldatavad kaunid kohad polnud tegelikult üldse nii kaunid ja korduvalt tuli plaane vähe ümber teha ning niisama tühjalt ringi tiirutada, aga lõpuks need õiged koordinaadid GPSi salvestatud said.
Alati kui võtad kätte kärbsepiitsa, kaovad kõik kärbsed silmaulatusest! Ja nii on ka ürituste korraldamisega – alati tuleb ette mõningaid viperusi, ootamatusi ja Murphy seaduste täitmist. Asfaldi lisakatse jaoks näiteks õhupüssikuulide ostmine oli ikka hullumeelne tegevus – välja googeldatud poes oli meile sobiv variant otsas. Vanasti müüdi sihukest kraami aga isegi Olerexi tanklas, nüüd erinevatest poodidest küsides vaadati mind sellise näoga nagu ma oleks tahtnud laste mänguasja poest haavlipüssile haavleid osta!
Nii et pole ime, et me seegi kord viperusteta ei pääsenud. Segadusi jagus nii kaardimajandusse kui puhkekeskusega. Kokku lepitud kenast pikitud sealiha ja ahjukartuliga roast jõudis meieni loodetavasti küpse sealiha viil keedukartuli ja jahukastmesoustiga (kuna praadide arv oli piiratud, loobusime ise õhtusöögist), isegi salatit ei jagunud kõigile. Kokku lepitud asjad ei kehtinud. Näiteks oli ette antud, et liha jagub täpselt 90 inimesele, aga maksma pidime 92 eest – kus on loogika? Kel on plaanis Voore puhkekeskuses midagi korraldada, siis pange must-valgelt viimse piinlikkuseni kõik asjad kirja, sest suusõnalised kokkulepped ei kehti. Kes küll oskas ette näha, et välivetsu kasutamise eest soovitakse lisa 20 eurot? 😀 Oleme küll korra Valgehobusemäe keskusega samast ämbrist läbi käinud (kus näiteks öösel asuti Kurisookaru sünnipäevaks mõeldud kringlit müüma, mis oli meie endi toodud), aga loodetavasti jäävad need ämbrid ikka väiksemaks.
Kui nüüd paar hinge piinanud porikärbest viimasest üritusest kõrvale jätta, on üsna uskumatu tõdeda, et Kesk-Eesti Tuur toimus juba üheksandat aastat! Ja no loomulikult tuleb eriti suurejooneline kümnes ka ära! Iga ürituse hommikul, kui rahvas hakkab saabuma ja regama, täidab hinge miski äge eriline vibratsioon. Esiteks on liik “moto-orienteerujad” nii tore ja vahva, et lihtsalt suur rõõm on näha koos suurt hulka nõnda positiivseid ja häid inimesi. Kõik need vahetatud kallistused, taasnägemiserõõm ja head sõnad tekitavad sihukese erilise positiivsuse laine, mille harjal surfates tasub ikka ja jälle see Kesk-Eesti Tuuri korraldamine ette võtta. Te kõik olete imelised! Rääkimata siinkohal veel õhtusest jämmimisest, öistest naljadest (mulle vahel ikka meenub see Valgehobusemäe öine pasteerimise ralli :D) ja hommikustest teele saatmistest. Pärast üritust on pühapäeva õhtuks süda nii soojust ja armastust täis, et mine või lõhki! Aitäh Teile kõigile selle eest!
Lõustakausta kasutajad näevad üritusest fotosid siit FB: Kurisoomoto
