Viimasel ajal tundub inimkond olevat muutunud kuidagi eriti jõhkraks ja õelaks. Igast sõnasabast haaratakse kinni ja tuntakse endid kuidagi väga torgatuna. Iga väiksemgi asi ärritab ja vajab koheselt erilist rünnakut, ehkki keegi polegi rünnanud.
Ükspäev üks tuttav uuendas sotsmeedias oma kaanepilti, kus fotol olid kirjas: “Mis on veel võimalik? Kuidas saab veel paremini?” Enne mind oli keegi kommenteerinud: “No miskit viisi ikka saab” ja seejärel kommenteerisin mina: “Tuttavad laused”. Ongi tuttavad laused ja usun, et isik, keda kommenteerisin, sai mu mõttest aru, sest need küsimused pärinevad teatud õpetusest, mille kohta on raamat ja mille kohta peetakse Eestis ka loenguid. Minu kommentaari peale aga lisas kõige esimesena kirjutanud isik: “Mis värk, ei tohi või? Meenutus on parem kui unustus.” No johhaidii! Mida ma küll nüüd siis valesti ütlesin, et hakata ärgitama vaenu?
Mõnikord tundub, et inimesed on nii oma nutimaailmas kinni ega suhtlegi suurt pärismaailmas. Kuna igasugune füüsiline kokkupuude teiste inimestega puudub, kas võib olla, et inimesed muutuvad sellest kuidagi õelamaks?
Tsiklirahva grupis küsis keegi pakkumist maanteerattale sobivatele lenksudele. Kuna tegeleme tsiklite varuosade müügi ja remontimisega, otsisin meie varustaja lehelt võimalikud lenksud välja ja postitasin talle fotod koos juhtraua mõõtmete ja hinnaga. Vastuseks sain: “No toredad pildid aga milles seisneb täpsemalt pakkumine? Mingi link konkreetsele tootele vms?“ Hiljem muutis tüüp postitust, lisades sinna, et OK, hinda vähemalt nägin nüüd. Väga huvitav – sina küsid pakkumist ja mina pakun sulle. Milles probleem? Kas ei viitsita või ei suudeta enam ühtegi tegevusse süveneda, sest telefuunis käib muudkui plinn ja plinn, sest kõik tahavad sulle hirmsasti Messengeris kirjutada ja sõprade uued pildid ootavad laikimist.
Ja oo õudu, kui sattusin lugema kõiki neid kommentaare seoses selle tsiklihuligaani kihutamise ja politseibussi rammimisega. Esiteks argumenteerivad kõik vaid oletuste põhjal – oleks nii, oleks naa, oleks võinud hoopis kolmandat pidi olla. Fakt on aga see, et mõlemad osapooled tegid vigu (üks neist vähemalt tunnistas seda) ja siinkohal on ka politseiametnikel paslik võtta ette mõttetalgud (mitte tapatalgud) ja leida efektiivsemad moodused, kuidas kihutaja peatada. Kommentaaridest aga rääkides – jõhker andmine ja jõhker sõnakasutus! „Kas sa oled down või? Tubli töö, 1 debiil vähem liikluses, tropp, värdjas, nolk, idioot, võhik, jobu, puhas pask, debiilsus, kuradi hälvik raisk, omal ajusid pole“ jne. Ja neid sõnu ei loobita mitte üksnes asjaosaliste pihta, vaid ikka ka kommenteerijate endi vahele.
Kohati tundub, et virtuaalmaailmas on kõik kõvad tegelased ja ütlejad, aga päris maailmas ei saa isegi mitte tere suust, rääkimata muudest tegudest.
Mõnele on internet ja sotsmeedia töövahend, mõnele meelelahutus, paljudele kindlasti mõlemat, aga selle tarbimisega ei tasu hulluks minna. Oma töös ja tegemistes kohtan üha enam just nooremate inimeste puhul seda, et enam ei julgeta isegi mitte helistada. Seda on hiljuti tunnistanud ka kaks nö popimat noort emadest blogijat, et kui telefon laua peal heliseb, hakkavad nad suisa üle kere värisema, sest telefonile vastates tuleb ju koheselt mõelda ja võtta vastu otsuseid. Meili teel saab aga rahulikult oma käigud läbi mõelda. Krossirajal on meil reegel, et enne sõitma tulemist tuleb endast eelnevalt telefonitsi teada anda. Seoses hirmuga helistamise ees, lisasime võimaluse, et saada SMS või kirjuta siis Facebooki (mis tähendab minu jaoks ülivastikut kohustust pidevalt netti sisse logida ja vaadata, kas keegi on kirjutanud – pidin seetõttu suisa uue telefoni ostma). Krossiraja helistamiste osas olen nooremate puhul kohanud, et tõesti kardetakse telefoniga rääkida ja helistada. Ma ei saa seda pahaks panna arvestades tänapäeva maailma, aga no ma ei tea – nii ju ka päriselt ei saa.
Hirmuäratav on, kuhu me tüürimas oleme.
