Mu elu on suhteliselt kaootiline, pean tegelema väga erinevate valdkondadega ja mitmete erinevate projektidega. Päeva esimeses pooles oled lastega, öö on magamata ja pärast kella viit tuled alustad oma tööpäeva (kui enamus inimesi tööpäeva lõpetavad), ja mõnikord sa lihtsalt vegeteerid. Nii palju asju on, mis vajavad tegemist, aga sul puudub konkreetsus millestki alustada.
Praegugi – teed bullerjani alla tule, et hakata lampidel värviparandusi tegema ja äkki alustaks tapeedigi panemisega, aga siis samas tuled arvuti taha tagasi, et saal soojaks läheks ja samas oli juuksurisalongile vist kiri tulnud, mis vajab reageerimist ja üht telefonikõnet. Ja siis on ikka pea nii laiali otsas, et ikkagi ei tea, mida teha – tapeet või arvutis tööd teha? Mis tööd ma arvutis teen? MotoMari Motopood vajab turundamist ja blogiposte, krossiraja, blogi, salongide kodukad korrastamist, raamatupidamine on jälle tegemata, info facebookis jagamata, meilidele vastamata! See nimekiri o n l õ p u t u !!! Ja siis helistab tütar (ma olen alles kaks ja pool tundi kodust ära olnud) – emme, kas sa ei tulegi koju? Löök südamesse jälle! Tütar igatseb ja mina ju ka, aga ma olen tööl, et siin midagi korda saata, aga ma justkui ei suuda ega oska midagi korda saata!
Pea on nii laiali, aga samas tead täpselt ette vuristada, mis kõik on vaja ära teha. Miks ma siis ei tee? Miks ma tuian mööda maja ega oska kusagilt alustada? Sest mul puudub organiseeritus ja süsteem.
Kui sul on vaja nii palju asju ära hallata ja organiseerida, siis selleks, et olla efektiivne ja produktiivne, on ilmselt vaja mingit plaani ja süsteemi, sest muidu ma jooksen varsti kokku. Ja niisamuti me rahakott, sest kui me midagi ei käivita, siis kaua sa niimoodi ei tiksu, et muudkui ehitad ja lood ja arened, aga pangakonto samal ajal tiksub miinusesse. Ausalt öelda on juba ammu miinuses, sest me ju olime ka moodsad ja võtsime pangalaenu, et see tohutu tondiloss siin Aravetel välja osta lõpuks.
Ja vaata, kui sa oled omadega kuidagi veidi mädas, hakkad sa tasapisi otsima mingeid lahendusi. Suurem piiga saab kohe kolmeseks ja ma olen sõna otseses mõttes kolm aastat magamata olnud ja hetkel ma tunnen, et see “kerge” kurnatus hakkab vaikselt tervisele ja mõistusele mõjuma ja mul on tarvis leida oma elule ja plaanidele mingid efektiivsemad lahendused. Ausalt öelda ma ei tea, miks ma seda siin üldse kirjutan, aga kuna ma ei osanud ega suutnud mitte ühestki tööst alustada, mis vajaks päriselt ära tegemist, hakkasin pea selginemiseks lihtsalt oma mõtteid kirja panema. Ja kusjuures üldsegi mitte kavatsusega seda siin avalikult üles riputada.
Väljas on räige purgaa, reede õhtu kell kaheksa. Päeva aeg tuli mulle mingi teade telefoni, et mul on mingi telefonikõne, aga ma ei süvenenud sellesse teemasse ja olin selle unustanud. Telefon heliseb, Californiast ütleb mobiil. Helistab Nicole hoopiski Texasest Tony Robbinsi tiimist. Aijaa, meenub mulle üks kuu tagune kokkulepe! Kuna ma siin püüan oma elus selgust majja luua, liitusin Tony Robbinsi mingi siseringi teemaga. Kui kummaline on see, et seda telefonikõne oli mul just praegu hädasti vaja! Ja nii äge, et Nicole mees sõidab ka motikaga, GP-d ja nad kolisid kolm kuud tagasi Californiast Texasesse, sest Texases on elu piirangute vaba ja et nad saaksid jälle vabalt hingata, lapsed koolis käia ja mees ringrada sõita. Nicole uuris meie elu kohta, millega tegeleme, kuidas meil läheb ja kogus taustainfot, et nende tiimi strateeg saaks mulle uuel nädalal helistada ja pikemalt elu üle arutleda. Naine soovis meile õnne ja palus seljale patsutada, et vähemalt ses suhtes on kõik positiivne, et oleme oma elus selles kohas, et tegevused, mida teeme, on meile südamelähedased, meie kirg ja meile meelt mööda, aga nüüd oleks vaja ka finantsiline pool järgi aidata ning luua ellu süsteemid, mis meile rohkem vabadust annaks. Oi, jään põnevusega strateeg Troy kõnet ootama. Ja kui ma saan juhtumisi targemaks ja mingid strateegiad aitavad elu paremini ära organiseerida, annan vast teile ka teada.
Elu on tegelt nii kuradi põnev, et hirmus hakkab kohe! Võimalusi on nii palju, aga ma olen end kuidagi nii puntrasse sättinud oma rohkete mõtete ja plaanidega, et kuidagi ei jõua ega oska kõike ära hallata ja palle veerema lükata.
Mnjah, ega ma tahtnudki selle jutuga kuskile välja jõuda. Tahtsingi lihtsalt kirja panna ja märku anda, et ma olen kõigest inimene. Ja tegelikult meeldib mulle kirjutamine väga, aga seda saan ma teha kõige vähem. Ma peaksin seda muutma. Ja kui keegi loeb ja tunneb sama, mis mina hetkel, siis tea, et lehvitan sulle! Sa ei ole üksi 🙂 Ilusat nädalavahetust teile!
Ahjaa, ja kui kellelgi on siinsel moodsal koovidajastul mingil põhjusel maru igav, siis tulge appi! Ükspuha, kas tooteid veebipoodi sisestama, aknaid vahetama, puid saagima või lapsi hoidma 🙂 Mis parasjagu meelt mööda on, sest tegevusi meil jagub!
