Meie majast avanes vaade kuskile kaugete lumiste mäetippude peale ja tekkis soov teada saada, mis võiks olla teispool neid suurejoonelisi mägesid. Mõeldud-tehtud, plaan paigas.
Ühel hommikul istusime bussi ja läksime taas liikvele. Eks me ole neid mägiteid Kreekas varemgi väga palju sõitnud nii auto kui tsikliga, aga need mäed ja need vaated, mis siin Kreetal avanesid – lihtsalt vau! Seda on raske kirjeldada, aga siin on kuidagi teisiti.
Jõudnud teispoole mägesid, algas laskumine alla ranna poole mööda nõelasilma kurve. See laskumine kestis ülipikalt ja see vaade, mis avanes! Jõhkralt äge, kaunis, ahhetama panev, nii et vahid lihtsalt suu ammuli ja ei suuda ära imestada kui ilus ja müstiline siin on! Tsikliga oleks siin ulmeäge! Tee peale jäi nii palju kohti, kust matkarajad alguse saavad – kui lapsed suuremad, tasub siia kindlasti tagasi tulla, et näiteks kanjoni põhja matkama minna. 44 kilomeetri läbimiseks läks meil tublisti üle tunni, sest nii mägisel teel on liikumiskiirus väga väike.
Leidsime endid Kreeta saare peaaegu keskelt lõunarannikult, kus parasjagu oli vist torm. Laine oli võimas ja tuul veelgi jõhkram, aga kui kaunis!
Pärast võtsime suuna mööda ranniku väga, VÄGA väikeseid teid pidi veidi ida suunas ja jõudsime järgmisse ägedasse randa, kus veidi rohkem aega veetsime ja lasime lastel ka natuke suuremaid laineid veidi lähemalt uurida. Pika bussiga tuleb kohati päris täpselt manööverdada, et kenasti läbi mahtuda. Ja siis vajub lõug maani, kui näed, et suur liinibuss tuleb vastu ja läheb sama teed pidi.
Seejärel võtsime suuna üle mägede tagasi ja saime taaskord ahhetama panevaid vaateid. Väikest pausi tehes kuulsime alt mäelt suurt killadi-kolladi heli. Kitsekari tuli mööda teed tagasi koju. Äge vanamees karjatas neid ülesmäkke oma kastikaga. Üks loom pani karjast plehku otse meie suunas ja vanamees kastikaga talle järgi. Sai looma kätte, viskas kasti ja ruttu ülejäänud karjale järele. Oli väga maagiline ja maalilisi vaateid täis päev!
Ühel järgmisel päeval kondasime kodulinnas ringi ja avastasime sealt ühe mõnusa tuulevaikse ranna. Väike matkarada viis sealt ka mööda rannikut edasi miski kirikuni ja kohe pärast kirikut oli mäe sees avaus, kust läksid inimese poolt tehtud käigud. Terve mägi oli neid käike ja avausi täis – ilmselt mingi sõjaaja teema. Aga las pildid räägivad rohkem sellest päevast.
Meie majast, kus peatusime, tahtsin ka rääkida. Lapsed olid majast muidugi vaimustuses, sest seal oli nii – vabandust väljenduse eest – kuradi! palju! mänguasju! Õues oli igasugu staffi ja lastetuba oli sõna otseses mõttes täis igasugust kraami. Seal oli lihtsalt miljon väikest mänguasja! Lastevanemate õudusunenägu 😀 Majja sisenedes me seda ei teadnud, et lastetoas sihuke kraam peitub. Oleks ma seda teadnud, oleks need kohe kuskile peitu läinud. Loomulikult lapsed nägid kogu seda manti ja siis hakkas pihta. Kõik asjad oli vaja narisse tarida, kapiotsast kõikvõimalikud karbid läbi tuuslata ja nii me iga päev muudkui likvideerisime seda jama ja peitsime salaja manti.
Maja maksumus oli 200 eurot 7 ööd ja selle raha eest oli maja ja hoovi enamgi kui küll. Kõik oli ilus, kena, tore, aga seal oli üks aga. Ja seda aga ei oska me kuidagi seletada. Ilmselt oli tegemist ühe vana kreeka majaga, mis renoveerimise käigus uue kuue saanud. Seal oli selline natuke kummaline olemine ja tundus, et ei olnud hea auraga koht. Mitte keegi meist ei puhanud end öösel korralikult välja ja magamine oli kõigil väga katkendlik.
Laste toas ei olnud aknaid ja lapsed ei tahtnud oma toas kohe üldse ilma meie juuresolekuta olla. Nii mööduski nädal ses majas nii, et issi pidi kogu aeg suuremate laste juures magama ja me laiasime beebiga teises toas voodis.
Poja on meil kahe ja poole aastane. Kaheselt saime mähkudest lahti, aga eks õnnetusi juhtu ikka, küll suhteliselt harva. See Poola haiguse periood oli keeruline, siis saime enam-vähem kõik korda jälle ja vot siin majas polnud poja nõus vetsu minema. Vetsus oli peegel maast laeni ja nii kui ta seda peeglit nägi, hops, ots ringi ja jutt sinna juurde, et ikka ei ole häda. Ja no täitsa kreisi hullumaja, sest loomulikult häda oli ja jälle õnnetus käes. Nüüd teises majutuses olles, on kõik jälle ok ja pole mingit probleemi potil käimisega. Õnneks oli seal eelmises kohas pesumasin ka, muidu ma olekski jäänud neid pükse seal kraanikausis pesema iga päev.
Ostsin poest pesugeeli, 2 liitrine suur pudel. Üks päev, kui väljas käisime ja õhtul tagasi tulime, oli õue terrassil see pesugeel kummuli, kork natuke katki ja kogu see 2 liitrit löga mööda põrandaplaate laiali. Ma ei tea, kui need majaomanikud siinse mopiga ükspäev pesema hakkavad, küll nad võivad imestada, et see muudkui vahutab, sest seda moppi ma lõpuni puhtaks ei suutnudki loputada.
Üks päev oli tuulevaiksel terrassil akna servalt klaas maha kukkunud. Indy lõhkus mitu klaasi, poja lõhkus klaasi – kummalisel kombel nõud muudkui kukkusid. Isegi beebi kukkus öösel voodist maha. Suuremad lapsed tulid samuti öösiti voodist välja ja muudkui sonisid. Lapsed ei maganud üldse hästi. Ja me ise samuti ei puhanud mitte grammigi välja. Öösel liikus mu magamistoas kummaline vari üle ruumi. Kokkuvõttes oli see maja kummalisi anomaaliaid täis millesuguseid varem kusagil märganud polnud. Väga veider kogemus!
Nädal ses kohas möödus ja ausalt öeldes oli suur kergendus sealt lahkuda. Murphy värk on see alati, et kui võtad ööbimise paariks päevaks, siis koht hullult meeldib ja tahaks kauem olla. Võtad öömaja enne sellega tutvumist pikemaks ajaks, kipub tegemist olema pigem mitte nii meeldiva paigaga. 23. jaanuari hommikul olid asjad pakitud ja võtsime suuna saare idapoolsesse ossa.
Eks mägisel maal ole omad reeglid, kus, kuidas need ilmad, tuuled ja vihmad on ja selleks, et kohta tundma õppida, on vaja veidi aega ja ringi liikumist. Ega sealt netist ka väga adekvaatset infot ei leia. Valisime suvaliselt bookingust miski normaalse hinnaga majutuse ja asusime lihtsalt taas teele. Eks siis vaatame, mis koht on 😊
