Kui ma siin neid ridu kirjutan, on minu viimane tund siin ilmas 34-sena. Tunnikese pärast loodetavasti ei saa tõllast kõrvitsat ja olen ka 35sena endiselt Maria. Leidsin, et soovin sel puhul veidi mõtteid kirja panna ja iseenda jaoks väikese kokkuvõtte teha.
Esiteks, 35. On seda palju või vähe? Ei oska öelda. Küllap omajagu. Päris plikake enam pole, aga palju on veel ees. Hetkel tunnen, et palju kavliteetsemat aega on ootamas, sest ma olen natuke rohkem elukogenud ja tean, mida elult soovin.
Istun hetkel Kreeta saarel ühe väikese külakese nimega Istron korteri rõdul. Keegi kuskil vaatab väga kõvasti telerit, mõni auto sõidab ja eemalt kostub mere loksuvat lainet vastu randa. On veebruar. Olen kerges riietuses paljajalu õues. Kuradi mõnus on 😊 Beebi ja suurem piiga tudub, mees paneb veel poja magama. Kõik on hästi. Kõige paremas korras. Ja ma olen selle kõige eest üdini tänulik.
Ja beebi ikkagi ärkas ja vajas uuesti magama aitamist, nii et järgnevad read on juba ööpäev hiljem kirja pandud 😀 life of a mother of three 😀 Mõtlen siin, et kas ma olen rahul sellega, mida ma oma eelneva elu jooksul korda olen saatnud? On see piisav? Mõistus tahaks öelda, et oleks võinud rohkem pingutada. Südames on aga tunne, et ega ma rohkem olekski osanud ega suutnud varasematel aastatel.
Oleksin võinud osata varem mõelda sellele, et olla veidi egoistlikum ja enda eesmärke esikohale seada. Aga ma pole seda osanud. Endiselt veel ei oska. Aga püüan iga päevaga üha enam väärtustada iseennast rohkem ja teenida oluliselt rohkem ka enda vajadusi, mitte ainult teiste. Kui ka minu teetass oleks täis, oleksin ma ilmselt oluliselt parem inimene ka kogu oma perele. Paraku kolme väikelapse emana vajavad pisikesed pudinad oma ema hoolt rohkem, eriti beebi. Aga küll jõuab. Küll tuleb kätte ka see aeg, kus saan tõsisemalt oma eesmärkidega tegeleda. Esiteks tahan juba oma lastele näidata, et unistused ei pea olema ainult unistusteks ja tuleb proovida neid ka ellu viia.
Näiteks võib tuua ka kasvõi krossiraja majandamise – olen pannud oma hinge sellesse ja kulutanud oma elust sellele märkimisväärse aja, ehkki see ei ole minu unistus ega eesmärk siin elus. Oleks ei vii elus edasi – pole mõtet heietama jääda, mis oleks võinud olla teisiti, aga edaspidi püüan fookust rohkem seada ka isiklike eesmärkide saavutamisele. Krossirajaga majandan ikka edasi ka, aga püüan sellele enam mitte kogu oma aega panustada.
Korda on saadetud tegelikult paljutki. Raske on seda ise hinnata, on need suured või väikesed teod. Tähtsaim on vast isegi see, et kõik, mida ma teinud olen, tuleb südamest. Ja olen ikka jäänud oma põhimõtetele truuks püüdes mitte lasta end kõigutada teistest tuultest. On olnud palju õppetunde, õppimisi ja taipamisi.
Aga seda, et ma 35sena olen kolme lapse ema, seda ma ei oleks endast ausalt öelda arvanud. Nooremana mõtlesin küll perekonnast, kuid rohkem domineeris mu mõttemaailmas mõte üksikust maailmarändurist hundist. Millegipärast on mul tunne, et nii paarikümne aasta pärast kui lapsed suured, oleks maruvinge motaga pikemalt mööda ilma ringi tuuritada ja lapsed saavad siis emmele näiteks kusagile Guatemalasse külla lennata vahepeal 😀
Mis mulle meeldib? Mulle meeldib see, et olen õppinud elust õppima ja lapsed on mind õpetanud rohkem hetkes elama ja hetki nautima. Üritan üha rohkem luua kõikvõimalikes situatsioonides põhjus-tagajärg seoseid, ei lükka vastutust oma elu ja õnne eest kellegi teise õlule ja üleüldse olen vanuse kasvades hakanud maailmale hoopis teise pilguga vaatama. Ja mulle hullupööra meeldib see, et maailm me ees on valla! Mulle hullult meeldib see, et mu elus on nii palju võimalusi! Pean ainult natuke distsipliini rakendama ja seda ka oma perele õpetama, et saaksin asuda neid võimalusi realiseerima. Viimased viis aastat on ikka täiega laste rütmis läinud ja igasugune isiklik elu on olnud suhteliselt nullilähedane. Olen väga tänulik, et olen endiselt mõistuse juures ja elust rõõmu tunnen 😊
Igal juhul olen ma täiega tänulik kõigi kogemuste eest, mis mu elus on olnud ja mind avatumaks mõtlejaks voolinud. Olen palju muutunud ja loodetavasti suudan veelgi muutuda ja äge oleks, kui keegi kuskilt kamaluga julgust mulle ka veel juurde viskaks 😀 Uskuge, seegi, et siin avalikult oma elu ja mõtteid jagan, on tegelikult minu jaoks paras eneseületus. Minu aja lapsepõlves domineeris ikka pigem see, et tuleb olla tagasihoidlik ja vaikne kena tütarlaps. Tolle aja värk. Aga kurja, mu loomus ei ole üldse selline! Olen põnevil, milliseks suudan oma ülejäänud elu voolida 😉 Cheers!
Ahjaa, kui ma siin juba heietan. Ma ei tea, tänapäeval on see manifesteerimine moes. Kuidas see käib? Manifesteerigem mulle Yamu poest üks äge kerge endurokas ka sünnipäevaks 😀
